Analüüs: inimesed pöörduvad kiirabisse või EMO-sse, et saada kiiresti professionaalset abi, ega oska hinnata oma probleemi tõsidust Üks ema on kutsunud väikelapse palaviku tõttu 10 korda kiirabi

TÜ sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) projektijuht-analüütik Sabina Trankmann analüüsis patsientide erakorralise meditsiiniabi poole pöördumise põhjuseid ja nende vastavaid kogemusi. „Minu jaoks jäi intervjuudest tugevalt läbi kumama see, et paljud patsiendid ei tea, millise probleemiga ja kust peaks abi otsima.“

Põhjustena erakorralise meditsiiniabi otsimiseks nimetati sageli vajaduse tekkimist ajal, mil perearst ei olnud kättesaadav, näiteks õhtul, öösel või nädalavahetusel, kuid ka seda, et perearsti vastuvõtule ei pääse samal päeval. „Oli näha, et termineid „kiirabi“ või „erakorraline abi“ seostati pigem abivajaduse ajastusega, võimalusega saada kiiresti abi, mitte probleemi tõsidusega,“ märkis Trankmann.

Ilmekad näited

Ühe patsiendi iseloomulik näide oli põiepõletik, mis oli kestnud mitu päeva, kuid reede õhtul otsustas patsient, et põletik ilmselt ilma ravita ei leevene ning kuna esmaspäeval pidi ta nädalaks ära sõitma, pöördus EMOsse retsepti saamiseks. Teine patsient rääkis, et kiireloomulisema terviseprobleemi korral ta isegi ei proovi perearsti vastuvõtule pöörduda või talle helistada, kuna kogemustele tuginedes arvab, et perearsti niikuinii kätte ei saa.

„Rääkisin inimesega, kes oli oma paariaastasele lapsele kutsunud kiirabi kokku juba rohkem kui kümnel korral, kuna ta tegi seda iga lapse palaviku korral. Talle tundus see mugav lahendus, et keegi tuleb ja vaatab lapse igaks juhuks üle,“ lausus Trankmann.

Mõnel juhul oli tegemist muidugi ka olukorraga, kus tõsine terviseprobleem tekkis ootamatult ja süvenes ning ägenes kiiresti, seega kiirabi väljakutsumine või EMOsse pöördumine tundus hädavajalik just vajaduse tõttu väga kiiresti abi saada.

„Oli ka juhtumeid, mil kroonilise haigusega patsiendil soovitas perearst haiguse ägenemisel kiirabi kutsuda. Samuti oli juhtumeid, mil inimene helistas nõuandetelefonile 1220 ning tal soovitati kiirabi kutsuda või EMOsse pöörduda.“

EMO arste peetakse professionaalsemateks

Pärast esmaabi osutamist on patsiendil reeglina soovitatud pöörduda vajadusel edasise ravi planeerimiseks perearsti või eriarsti poole. „Üldiselt järgisid patsiendid saadud soovitusi, kuid üks patsientidest ütles, et loobus mõttest eriarsti poole pöörduda, kuna ei suutnud järgneva poole aasta jooksul eriarstile vastuvõtuks aega saada. Teine aga tunnistas, et soovitatud edasine protsess (pöörduda perearsti poole, kes annab saatekirja eriarstile) tundub liiga keeruline ning ta pigem ootab, kas seisund halveneb uuesti, ning vajadusel kutsub jälle kiirabi.“

Mõnel patsiendil soovitas ka kiirabi või EMO töötaja pöörduda uuesti EMOsse või kutsuda kiirabi, kui seisund ägeneb.

Mitmed patsiendid väitsid, et perearsti vastuvõtule on keeruline pääseda ning see on üheks peamiseks põhjuseks, miks eelistatakse EMO. Osad patsiendid ütlesid, et oleksid pöördunud esmajärjekorras perearsti poole, kui perearst oleks olnud sel hetkel kättesaadav.

Mõned patsiendid teatasid, et eelistavad EMO ka seetõttu, et eeldavad sealsetelt arstidelt kõrgemat professionaalsust, perearst on nende arvates „lihtsamate juhtumite ja tõendite jaoks“.

Samuti arvati, et EMO arstidel on rohkem kogemusi näiteks haavadega tegelemisel. EMOsse pöörduti traumadega, mille puhul oli eeldus, et vajalik on haava töötlemine, võimaliku luumurru tuvastamine ja muu selliste vigastustega seotud abi, kuna patsientidel oli teadmine, et perearstil puudub võimekus sellist abi osutada. Sel juhul pöörduti EMOsse ka perearstikeskuse lahtiolekuajal ning patsiendid ütlesid, et ei kaalunud perearsti poole pöördumist, vaid teadsidki, et sellise abi saamiseks on õige koht EMO.

Samuti arvati, et EMO-st on võimalik saada professionaalsemat abi, kuna seal on võimalik pääseda spetsialisti jutule, teha uuringuid ja analüüse. „Usaldus EMO arstide vastu tundus patsientidel olevat suurem kui perearsti vastu,“ märkis Trankmann.

Lapsevanemad ja eaka inimese lähedane põhjendasid kiirabi väljakutsumist muuhulgas ka sellega, et last või eakat inimest oli keeruline arsti juurde transportida, lihtsam oli kiirabi koju kutsuda.

"Intervjueeritud lapsevanem rääkis, et helistabki tavapäraselt 112 näiteks siis, kui lapsel on palavik, et sealt nõu ja abi saada. Perearsti ei saa kiiresti kätte, nõuandetelefoni ta ei usalda, seega tundub kõige lihtsam häirekeskusesse helistada. Sealt on ta alati abi saanud: kas antakse nõu või tuleb kiirabi kohale ja vaatab lapse üle. Kiirabi kutsuti ka näiteks seetõttu, et lapsel oli haav ja tundus mugavam kutsuda kiirabi kui ise veritseva lapsega taksoga EMOsse sõita."

Erakorralise meditsiiniabiga ollakse üldiselt rahul

„Analüüsides patsientide kogemusi kiirabi väljakutsega või EMOsse pöördumisega nägime, et saadud abi kvaliteediga olid patsiendid pigem rahul – osutati terviseprobleemi leevendamiseks vajalik abi, see oli pädev ja professionaalne, abi kättesaadavust ja professionaalsust hinnatakse kõrgelt, patsientidel on usk sellesse, et EMOst saab abi,“ rääkis Trankmann.

Madalam oli patsientide rahulolu kaasnevate teguritega. Kiirabi saabus intervjueeritud patsientide väitel kiiresti, v.a kaks näidet, kus patsiendi elukohta oli puudulike kaardiandmete tõttu keeruline leida. Üks patsient tõi välja ka probleemi liiklusega korterelamu juures, kus ligipääsud pargitakse kinni ja kiirabiauto ei pääse maja juurde. Kaks patsienti mainisid, et kiirabimeeskonna liige heitis neile ette kiirabi kutsumist ning ütles, et sellise probleemiga oleks tulnud järgmisel päeval perearsti poole pöörduda.

Etteheited EMO-le: pikk ooteaeg, teadmatus ja tusased töötajad

Peamine patsientide etteheide EMO teenusele seisnes ootejärjekordade pikkuses. Osadel patsientidel oli teadmine, kuidas toimub EMOs esmane triaaž ja prioriteetide määramine, teised ei mõistnud, millistel alustel tuleb seal järjekorras oodata.

Kõik küsitletud väljendasid rahulolematust sellega, et ooteaeg EMOs on väga pikk ning on ebaselge, kui kaua oodata tuleb. Negatiivse kogemusena mainisid kõik intervjueeritud patsiendid teadmatust: pärast EMOsse jõudmist ei tea patsient, mis edasi saab, kui kaua ta peab ootama, kuhu minema, mida tegema, millised toimingud teda ootavad.

Samuti mainiti, et patsiendiga suhtlevad tervishoiutöötajad ei tutvusta end ning ei põhjenda oma tegevusi ega küsimusi: keegi võib lihtsalt tulla ja hakata patsiendiga midagi tegema, või midagi küsida ja lahkuda siis asja selgitamata.

Toodi välja, et kohati väljendus tervishoiutöötajate suhtumises teatud pahameel või kannatamatus – patsiendile anti mõista, et tema probleem „ei ole piisavalt tõsine“. Teisalt häiris patsiente ka see, et EMO ooteruumis peab kirjeldama oma terviseprobleeme mitmete võõraste inimeste kuuldes.

Perearsti nõuandetelefonist on teadmised napid

Perearsti nõuandetelefoniga olid kogemused erinevad – räägiti, et sealt võib abi saada, aga samas võib saada ka lihtsalt soovituse terava kõhuvalu korral kõhule sooja peale panna või arvamuse, et „las see laps nutab, lapsed nutavadki“.

„Üldiselt patsiendid ei teadnud, et sellele numbrile saab helistada ka telefoni tavatariifi alusel, neil oli teadmine, et tegemist on tasulise numbriga, millele helistamine on kallis. Samuti ei teadnud patsiendid, et sellelt numbrilt on võimalik saada isikustatud nõustamist või et sellel numbril helistades on võimalik teatud retsepte pikendada,“ nentis Sabina Trankmann.