Aleksei Gaidajenko: COVID-pandeemia tõi õdede puuduse väga teravalt esile

Tänasest homseni toimub Eesti Õendusjuhtide Ühingu rahvusvaheline teaduskonverents, kus käsitletakse õendusjuhtimist mõjutavaid aspekte ja päevateemasid. Õendusjuhtide Ühingu juhatuse liige Aleksei Gaidajenko andis konverentsi eel ülevaate olukorrast.

Õdede nappusest on räägitud juba vähemalt kümmekond aastat. Kuidas praegust olukorda kirjeldaksite – kui palju on praegu õdesid Eesti meditsiinisüsteemis puudu?

Praegu on Eestis täitmata ligikaudu 600-700 õe töökohta. Need on miinimum ametikohad ehk loodud igapäevaseks toimetulekuks, patsientidele elutähtsate teenuste osutamiseks. Samas on selge, et vajadus õdede järele on tegelikult palju suurem.

Õdede vajaduse arvutamisel lähtutakse sellest mitu õde on riigis 1000 elaniku kohta. Eestis töötab ca 8500 õde, mis teeb 6,3 õde 1000 elaniku kohta. OECD keskmine on 9,2 õde 1000 elaniku kohta. Sama suhtarv on aluseks võetud ka uues Rahvastiku tervise arengukavas 2020-2030, kuid nagu teame, ei ole arengukava veel riigikogu poolt vastu võetud. Selleks, et jõuda Euroopa Liidu tasemeni on Eestis vaja juurde 4000 õde. See tundub müstiline arv, kuid arvestada tuleb, et õed töötavad mitme tööandja juures, töökorraldus nõuab õendustöötajatelt ületundide tegemist ning öövalved ja töötamine nädalavahetustel ei ole atraktiivsed. Õdede puuduse tõttu töötab suur osa tervishoiu kõrgkoolide üliõpilasi haiglates abiõdedena. Teada on, et arengud tervishoiupoliitikas nõuavad õdesid üha juurde. Näiteks on haigekassa valmis rahastama kolmandat õde nimistu kohta. Kvaliteetse õendusteenuse osutamiseks hooldekodudes on juurde vaja ca 220 õde. Rahvastiku tervise arengukava siht on see, et inimeste oodatav eluiga tõuseks ja et tervena elatud aastad kasvaksid kiiremini kui oodatav eluiga. Nende eesmärkide täitmiseks on vaja õdesid juurde.

Õdede tööaeg ei ole tervishoiuteenuse hinnakirjas kuidagi tasakaalus tegelike kuludega. Näiteks on kehtivas mudelis rahastatud statsionaarses osakonnas üks õde üheksa patsiendi kohta. See on aktsepteeritav öövalves, kuid mitte päevavalves. Õdede tööd rahastatakse ühtemoodi tervishoiuasutuses, kus ravijuhu keskmine raskusaste (case mix index) on 1,6 või 0,9 punkti, st ei ole arvestatud patsiendi seisundi raskusastme ja enesehoolduse defitsiidi tasemega.

Tervishoiumeeskonna moodustavad erinevad kutseala professionaalid. Olles viibinud teistes Euroopa riikide haiglates, ei ole ma kohanud praktikat, kus patsiendiga tegeleb väljaõpetamata töötaja. Eesti haiglate puhul seda paraku väita ei saa, sest ainult 10-15% hooldajatest on läbinud hooldustöötaja kutseõppe, enamik hooldustöötajatest ei ole läbinud korralikku koolitust ning vajalikud oskused omandatakse töö käigus. See oluline asjaolu nõuab ka õdedelt kõrgendatud tähelepanu õendusprotsessi planeerimisel ja läbiviimisel.

Intensiivne töö võib põhjustada õdedel tervisehäired, haigustundide arv näitab iga-aastast kasvutrendi. Läbipõlemist on õdede seas väga palju uuritud ning välja tuuakse sellised põhjused nagu kõrge vastutus ja tööintensiivsus, kutseala vähene väärtustamine. Ka Eestis on õdede tööintensiivsus kriitiliselt kõrge, ohus on patsiendi turvalisus ja tervishoiuteenuse kvaliteet. Eelkirjeldatud olukorrast on saanud „uus normaalsus“, tekkinud olukorda ei teadvustata kriisina ning sellesse suhtutakse rahulikult – küll saadakse hakkama!

Mida olete näinud aastate jooksul probleemi lahendamiseks ära tehtavat?

Mida tuleb teha olukorra stabiliseerimiseks? Tuleb investeerida aega, tõenduspõhiseid teadmisi, muuta hoiakuid ja ootusi. Samas ei saa mööda vaadata rahast – ka seda tuleb õendusesse investeerida. Arvan, et kõik osapooled peavad saama aru oma rollist ja võimalustest ning leidma ressursid, sest panustades tervishoidu on võimalik tagada turvalisus nii patsientidele kui töötajatele.

Leian, et ka töötajad on investorid ja vastutavad oma töö kvaliteedi eest. Loomulikult on oluline investeerida teadmisi ja oskusi, kuid ümber tuleb hinnata ka oma suhtumine. Näiteks, et lõpetades valve ühe tööandja juures ei lähe töötaja väsinuna teise tööandja juurde valvesse. Teaduspõhiselt on tõestatud, et tehes 24-tunniseid valveid, langeb reaktsiooni ja kliiniliste otsuste langetamise kiirus, kasvab oht eksida ja teha vigu.

Järjest rohkem räägitakse inimkesksusest tervishoius. Inimkesksus aga tähendab, et hoolitakse patsiendist ja tema lähedastest, kolleegidest ja iseendast. Ka iseendast! Töötades täna piiri peal, peame mõistma, et ka homme vajavad patsiendid meid ja et oleme olulised tervetena ka oma lähedastele.

Millised otsused peaks riik kohe tegema, et olukord võiks hakata paranema, õdesid tuleks juurde ja olemasolevad ei lahkuks ametist?

Täna oodatakse riigilt poliitilist soovi toetada jõuliselt tervishoiusüsteemi, olukorra tõsiduse tunnistamist ja parendusmeetmete väljatöötamist riiklike programmide kaudu. Ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) otsustas eelmisel aastal toetada õdesid ja ämmaemandaid sooviga, et poliitikud pööraksid rohkem tähelepanu probleemidele tervishoiusektoris. Florence Nightingale’i 200. sünnipäeva puhul kuulutas WHO 2020. aasta õdede ja ämmaemandate aastaks, kuid COVID-pandeemia tõmbas kogu tähelepanu endale.

Möödunud aasta 19. mail saatsid Eesti Õdede Liit ja Eesti Õendusjuhtide Ühing peaminister Jüri Ratasele pöördumise, milles juhtisid tähelepanu õdede suurele puudusele ja paluti kasutusele võtta meetmed tervishoiusektori toimepidevuse tagamiseks. Vaatamata sellele, et COVID-olukord osutus erakordseks ja suureks väljakutseks tervishoiusektorile üle kogu maailma, on valitsusel kohustus mõelda riigi toimimise ja julgeoleku peale. Riik peab tunnistama, et õed on strateegilise tähtsusega ressurss ja et olukorra juhtimiseks peab võtma aluseks Eesti õenduse ja ämmaemanduse arendusstrateegia 2021-2030.

Õdede haridussüsteem vajab lisafinantseerimist, kehtiv konsensuslepe on tänaseks läbi, uut kahjuks kokkulepitud ei ole. Vajame iga aasta juurde 200-300 õe õppekohta.

Tervishoiuvaldkonna arengut mõjutavad lähitulevikus nii demograafilised muutused, sotsiaalsed ja poliitilised faktorid kui ka tehnoloogia areng ning innovatsioon teenuse pakkumises. Pidevad edasiminekud ravis võimaldavad parandada inimeste eluiga ja heaolu. Eluea pikenedes ja elanikkonna vananedes kasvab vajadus raviteenuste järele. Kasvav surve ravikindlustuse eelarve suurendamiseks sunnib järjest enam püüdlema ressursside efektiivsema kasutamise poole.

Tulenevalt rahvastiku vananemisest, eluea pikenemisest ja ravivõimaluste arenemisest, kasvab vajadus tervishoiuteenuste järele. Haiglad ja perearstikeskused vajavad lisaks ka tervishoiualase väljaõppega assistente, kes aitavad arste vastuvõttudel assisteerides säästa nii nende endi kui õdede tööaega.

Tervishoiupoliitilised otsused ja arengud tuleb ette võtta arvestades olemasolevate õdede ressurssidega. Me ei saa arendada tervishoiusektorit kvaliteedi langetamise kaudu.

Tuleb leppida kokku ja reguleerida õendusvaldkonna töötajate töönormid ja -intensiivsuse kriteeriumid.

Konkurentsivõimeline töötasu – statistikas paistab, et õed ja hooldajad saavad head palka, kuid unustatakse mainida, et esitatud numbrid sisaldavad ületunde. Töö intensiivsuse ning öö- ja nädalavahetuste eest tuleb tasuda rohkem.

Kriitiline õdede puudus ei võimalda õdedele piisavas mahus enesetäiendust ja koolitusi, seega riiklikul tasemel tuleb toetada tööandjaid, et neil oleks ressursse tagada õdedele ja hooldajatele iga-aastaseid täienduskoolitusi. Võib-olla võtta aluseks kiirabi valdkonna rahastamismudel, kus riik maksab kinni kiirabitöötajate (kes on suurem osa õed) koolituskulud?

2025. aastaks tuleks rakendada 3N* inimkeskse tervishoiu toetuseks – standardiseeritud õenduskeele juurutamine õenduspraktikasse. On oluline, et me mõistame ja saame probleemidest ühtmoodi aru, tunneme viise, kuidas neid lahendada, teame, et sekkumine ja oodatud tulemused on ühtmoodi arusaadavad ning Eesti õenduspraktikas kasutatakse 3N elektroonilist terviksüsteemi inimese tervise toetamiseks kogu elukaare vältel. Mitmete uurimistööde põhjal tuleb välja, et 3N kasutamine võimaldab saada patsiendi terviseseisundist tervikliku ülevaate, saavutada paremaid tulemusi patsiendi jaoks, mõõta õendussekkumiste efektiivsust ja parendada osutatavat õendusteenust.

Riik peab omama täielikku ülevaadet oma strateegilisest varudest. Praegu ei tea me täpselt, kes ja kus ning millise koormusega töötavad. Palju meil on ühe või teise ettevalmistus ja kompetentsidega õdesid. Eriti teravalt näitas selle järgi vajadust eelmine COVID-aasta. Selleks tuleb luua riiklik tervishoiutöötajate ressursside online-andmebaas.

Kui teravalt tuleb õdede vähesus esile praeguses COVID-19 olukorras? Mida saab tööandja, haigla, omalt poolt ära teha, et olemasolevad õed oleksid motiveeritud ja ei põleks läbi?

COVID-pandeemia on väga teravalt toonud välja õdede, eriti eriõdede puuduse. Õed on tänapäeva kangelased, kes väga teadlikult valmistusid ette pandeemiaks ja COVID-19 viirusega võitlemiseks. Me kõik puutusime ülemaailmse pandeemiaga kokku esmakordselt. Tegemist on „sõjaga“, kus vaenlane on väike ja nähtamatu, kuid nakatumine on laiaulatuslik ja mõnel juhul võib osutada inimesele saatuslikuks. Eesliini selles võitluses moodustavad tervishoiutöötajad: arstid, õed, hooldajad ja paljud teised kutsealade esindajad.

COVID-pandeemia pani õed tavapärasest hoopist teise olukorda. Väga palju tuli õppida, pidime hakkama saama ümberkorraldustega, orienteeruma uues olukorras ja töökeskkonnas. Tuli luua täiesti uued osakonnad, tekitada lüüsid, mõelda läbi puhtad ja mustad alad, nende ristumisteed. Puutusime esmakordselt kokku täismahus isikukaitsevahendite kasutamisega ja täisvarustuses töötamisega. Ka nende korrektset kasutamist tuli õppida.

Kui võiks arvata, et kõik töötajad olid kohe nõus ja valmis töötama isolatsioonitingimustes, seda erakorralise meditsiini, intensiivravi, kiirabi- ja COVID-osakondades, siis nii see paraku ei olnud. Tuli enda jaoks läbi mõelda igapäevane elu ning teha ka seal teatud muudatused ja ümberkorraldused. Nii mõnigi meist kolis oma pere juurest eemale. Lahendada tuli lastehoiu ja kooliteemad, samuti tuli mõelda oma riskirühma kuuluvate vanemate peale. Kogu olukord oli ju uus ja erakordne meile kõigile, kuid enamik meist adus, et antud ajahetkel peame andma endast kõik, et olla oma teadmiste ja oskustega just tööl.

Kui võrrelda eriolukorda tavaolukorraga, siis õe töö iseenesest ei muutunud. Erisuseks on kõrgendatud tähelepanu isikukaitsevahendite kasutamisel ja suhtlemine patsiendiga suuresti silmside tasemel. Hästi oluliseks tõusis kolleegide vaheline teineteise mõistmine, toetamine ja koostöö.

Muutunud on tavahaigete käsitlus. Olenemata sellest, et kõikidelt haiglasse tulevatelt patsientidelt võetakse COVID-analüüs, tuleb patsiente käsitleda kui potentsiaalselt nakatunuid. On väga oluline säilitada haigla viirusest puhtana. Erilise tähelepanuga jälgitakse haiglas viibivate patsientide seisundit ja väiksemagi kahtluse korral tuleb haige isoleerida, vältides niimoodi teiste haigete ja personali nakatumist. See kõik nõuab töötajatelt kliinilist taipu, kogemust ja erilist tähelepanu.

Õed, kes tegelevad iseseisva õe vastuvõtu teenuse osutamisega, alustasid nn kaugvisiitidega, kus patsiendi nõustamine toimus telefoni või Skype teel. Ka see oli uudne kogemus.

Peamine väljakutse tööandjatel on säilitada töömotivatsiooni ja jõudu. Ei saa pigistada viimaseid mahlu välja, mõtlemata, kes homme valvesse tuleb. COVID-osakondades olid ühe võimalusena kasutusel topelt personali valved, kus tervishoiutöötajad on vaheldumisi näiteks kaks tundi isikukaitsevahendites nakkustsoonis, kaks tundi taastuti ning valmistati uueks nakkustsooni minekuks. Selline töökorraldus nõuab kindlasti rohkem inimressurssi, kuid säilitas töötajaid läbipõlemisest ja traumadest.

Psühhosotsiaane toetus on samuti oluline. Psühholoogid ja hingehoidjad peavad toetama õdesid ja hooldajaid. Võimalus psühholoogiliseks abiks peab olema 24 tundi ööpäevas.

Õdede liidu juht Anneli Kannus on öelnud, et pärast koroonakriisi on oodata õdede töölt lahkumise lainet. Kuidas Teie seda näete?

See on reaalne, kuid mul puuduvad faktid, mis seda tõestaks või ümber lükkaks. Ajalooliselt on teada, et peale suuri kriise lahkuvad inimesed varem pensionile. Madala pingetaluvuse tõttu lahkub osa sektorist. Paljud õed ei ole nõus enam täiskohaga töötama, sest inimeste väärtused on muutunud pere ja vaba aja kesksemaks. See on iseenesest mõistlik, sest õe töö on intensiivne ja raske ning nõuabki korralikku taastumist, et saaks pakkuda kvaliteetset tervishoiuteenust. Intensiivne töö võib põhjustada õdedel tervisehäireid – näiteks haigustundide arv näitab iga-aastast kasvutrendi. Eestis on õdede töö intensiivsus kriitiliselt kõrge, ohus on patsiendi turvalisus ja tervishoiuteenuse kvaliteet.

Kõik eelnimetatud faktorid võivad avaldada mõju otsusele lahkuda sektorist, kuid investeerides õdedesse ja toetades neid praktiliste sammudega, mitte tühjade lubadustega, võimaldab neil patsientide jaoks hoida. Kriisiolukorras on tähtis, et kõik tervishoiumeeskonna liikmed toetavad teineteist ja märkavad neid kolleege, kes vajavad abi. Tihti ei märka tervishoiutöötajad isiklikku vajadust abi järgi ning sellises situatsioonis on lõpp-peatuseks läbipõlenud spetsialisti lahkumine sektorist.

Kuidas on õdede roll ja ühiskonna ootused õdedele ajas muutunud?

Eesti taasiseseisvumise järel muutus ka õenduse paradigma, muutusid seisukohad ja hoiakud. Õed muutusid järjest rohkem iseseisvaks ning tänaseks on nad oma eriala tippspetsialistid. Õde on võrdväärne ja oma vastutusalaga partner meeskonnas. Patsiendipoolsed ootused õdedele on kasvanud, õed saavad laiaprofiilsed kutseala teadmised ning on altid neid patsientidega jagama. Veel mõni aasta tagasi pakkusid õed arstidele valdkondi, mida nad on valmis vedama. Tänaseks on arstide suhtumine kardinaalselt muutumas, sest arstid usaldavad aina rohkem õdede iseseisvust ja vastutust. Pereõdede roll on aastate jooksul oluliselt kasvanud. Paljudel pereõdedel on iseseisvad vastuvõtud, osadel ka piiratud retseptiõigus ning eelmisest aastast ka abivahendite väljakirjutamise õigus.

Näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on suur osa ambulatoorsest psühhiaatriast vaimse tervise õdede õlgadel ning õed tulevad sellega hästi toime. Patsientidele osutatud õe vastuvõtu teenuste arv kasvab igal aastal. Nii on õdede iseseisvad vastuvõtud kasvanud kümne aasta (2009-2019) jooksul 3,1 korda, 600 000-st kuni 2,1 miljoni vastuvõtuni aastas. Ja näiteks Eesti kiirabi ongi üles ehitatud õdedele.

„Kujundades tervikvaadet õendusjuhtimisele“

• 21-22. aprillil toimub Eesti Õendusjuhtide Ühingu esimene virtuaalne rahvusvaheline teaduskonverents „Kujundades tervikvaadet õendusjuhtimisele“. Konverentsil käsitletakse erinevaid õendusjuhtimist mõjutavaid aspekte ja päevateemasid, mis aitavad tervikvaadet kujundada. Konverents on ettevalmistatud ja viiakse läbi koostöös Tartu Ülikooliga. Kahe päeva jooksul kantakse ette 22 suulist- ja 14 stendi-ettekannet. Õendusjuhtidele suunatud konverents annab suurepärase võimaluse ühendada praktika, hariduse ja teaduse perspektiivid ning saada terviklik ülevaade õendusjuhtimisest.
• Eestis on umbes 17 000 õendusvaldkonna töötajat ning neile on vaja nii administratiivseid kui kliinilisi eestvedajaid. Õendusjuhtimine on tervishoiujuhtimise haru, mis koosneb mitmest dimensioonist: inimeste eestvedamine ja ressursside juhtimine, kvaliteedi ja kliiniline juhtimine.
• Konverentsi võtmeesinejateks on Åbo Ülikooli rektor prof Lisbeth Fageström, Southamptoni Ülikooli vanemlektor prof Mary Gobbi, Euroopa Õendusjuhtide Ühingu president Iris Meyenburg-Altwarg, Soome sotsiaal- ja tervishoiutöötajate ametiühingu direktor Kirsi Sillanpää. Eriti hea meel, et esinejate seas on Mindvalley globaalsete ürituste juht Laura Viilep ja Liiri Oja õiguskantsleri kantseleist.

*3N terviksüsteem koosneb kolmest klassifikatsioonist: NANDA-International (T.Heather Herdman; Shigemi Kamitsuru, 2018), Nursing Outcomes Classification (Sue Moorhead; Elisabeth Swanson; Marion Johnson; Meridean L. Maas, 2018), Nursing Interventions Classification (Hovard K. Butcher; Gloria M.Bulechek; Joanne M. Dochterman; Cheryl M.Wagner, 2018).