Ago Kõrgvee: olen kogu aeg püüdnud olla kursis praktilise meditsiiniga

Artikkel ilmus mai Lege Artises. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Lege Artist ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Kuidas leidsite tee meditsiinini?

Eks me kõik ole pärit oma lapsepõlvest ja noorpõlvest ning tähtsad on tolleaegsed eeskujud. Mul on suguvõsas olnud lähedasi, kes olid värvikad meedikud: Tiina ja Raul Talvik. Nad olid noored arstid, kui mina veel koolilaps olin. Sealt tekkiski mõte õppida meditsiini.

Kuidas te jõudsite juhtivate ametikohtadeni?

Jõudsin juhtivate ametikohtadeni suhteliselt hilja, olen olnud pigem praktiseeriv meedik. Tavaliselt on mul seoses tööga tekkinud vajadus midagi teistmoodi teha ja tegevusi enda ümber tänapäevasemaks muuta, ka on mul olnud selge visioon, kuidas paremat tulemust saavutada. Mul on vedanud, sest minu ümber on olnud inimesed, kes on mind usaldanud neid töid tegema.

Olen kogu aeg olnud ka praktiseeriv meedik – Tartu Kiirabis tegin ma 20 aastat valveid. Viimati tegin ma praktilist reanimobiiliarsti tööd selle aasta veebruaris Narvas. Enne Narva tööle asumist tegin Tartus ka tööd operatsioonitoas anestesioloogina. Olen püüdnud olla kogu aeg kursis reaalse meditsiiniga – õigemini olen ma alati imestanud, kuidas saab meditsiini juhtida, kui sa tegelikult päris täpselt ei tea, mida sinu töötajad tegelikult mõtlevad või tunnevad. Pean oma seost praktilise meditsiiniga väga oluliseks.

Olete Tartu Ülikooli Kliinikumiga võrgustunud haiglate koostöö juht. Mis on teie tööülesanded?

Minu tööülesanded on veel kujunemas. Märtsis rääkisin ma sellest, et võiks oluliselt panustada kliinikumi ja teiste haiglate, ennekõike tütarhaiglate koostöö parandamisse, kuid selleks, et seda üldse mõelda või teha, peaks kõigepealt välja selgitama, mis olukorras me oleme, seda nii kliinikumi kui ka tütarhaiglate seisukohalt – millised on haiglate võimalused, võimekus, huvid. Kliinikumis on väga palju kliinikuid, neil kõigil on erinevad ülesanded ja huvid. Tütarhaiglad on täna kõik eraldiseisvad juriidilised isikud, ka neil on omad lepingud, näiteks tervisekassaga, samuti on neil omad arengulised vaated.

Praeguseks on selge, et kõik Lõuna-Eesti haiged kliinikumi ära ei mahu. Seega on esimene postulaat see, et tütarhaiglaid on kindlasti vaja ja nad ei kao kindlasti mitte kuskile. Protsentuaalselt võib öelda, et kliinikum teeb Lõuna-Eestis ära 80% tööst ja 20% tööst jääb kolmele tütarhaiglale: Valga, Võru ja Põlva haiglale. On väga oluline, et haiglatevaheline koostöö oleks mõtestatud ja arusaadav nii kliinikumile kui ka tütarhaiglatele. Esiteks tagaks see kliinikumi ressursi efektiivse ja parema kasutuse, teiseks oleks siis tütarhaiglatel selged ülesanded ja see annaks kindlustunde, et nad ei ole ebamäärases olekus. Kindlasti peaks tütarhaiglatel olema arenguideed.

Koostööd võib teha väga erinevatel alustel: lihtsalt kokkulepetega, lepingutega, ühiste programmidena, aga see võib minna ka nii kaugele, et haiglad on ülikooli kliinikumi haiglad. See on pikk-pikk teekond, aga kui vaatame arengusuundi maailmas, siis on tavaline, et ülikooli kliinikute ümber koonduvad ka väiksemad haiglad, kes on suurema haigla osad. Kõike seda tuleb mõelda ja kaaluda, sest igal asjal on oma plussid ja miinused. Tuleb mõelda sellest vaatenurgast, mis oleks parim lahendus, et suureneks usaldus meditsiini vastu.

Tütarhaiglad on väga tublid, üritavad teha parimat ja on oma majandamisega suhteliselt hästi hakkama saanud. Tööjõu hind on sageli olnud nendes haiglates kõrgemgi kui keskustes, kuna vastasel juhul personal sinna ei jõua. Kõige suurem probleem tütarhaiglates ongi personalipuudus.

Mis tooks tütarhaiglatesse personali?

Üks, mis kindlasti kaasa aitaks, on kindlustunne. Ka Narvas ma tundsin seda, et põhiline probleem, miks inimesed sinna tööle minna ei tahtnud, oli kindlustunde, selgete arenguperspektiivide ja ka usalduse puudumine – kas haigla administratsioon saab hakkama või ei saa? Arvan, et see on oluline mitte ainult Narva, vaid ka muude maakonnahaiglate puhul, et töökohad oleks garanteeritud ja haiglal plaanid selged – millega nad tegelevad ja mis ülesandeid täidavad. Oluline on, et see ei oleks lühiajaline perspektiiv – inimesed tahavad kindlustunnet, et sinna maakonda töö- ja elukoht soetada.

Räägime natuke Narvast. Millised muutused toimusid Narva Haiglas teie sealoleku ajal?

Mina sain Narvas olla peaaegu kolm aastat. Üldiselt arvan, et selle aja jooksul oli kõige suurem mentaalne muutus: arusaamine, mida on haiglale vaja, et see edasi areneks ja et personalil oleks haiglas töötamiseks perspektiiv ja kindlustunne, et haigla ei vaju omadega sohu. Haigla oli valmis selle nimel tõeliselt töötama ja pingutama.

Saavutuseks pean ka seda, et massiliselt õpiti eesti keelt ning valdav osa meedikutest võttis selle vastu kui tunnetatud paratamatuse – kui tahta teha tööd Eesti haiglas, siis peab oskama eesti keelt. Kaks viimast aastat suutsime hommikused koosolekud viia kõik läbi eesti keeles, taastasime ka valdavalt eestikeelse asjaajamise ja eestikeelse kantselei, mis oli haiglas likvideeritud kui mittevajalik osakond. Isegi sööklas oli menüü eestikeelne.

Olen uhke ka selle üle, et taastasime Narvas meditsiiniõppe – Tartu Tervishoiu Kõrgkool avas õdedele Narva haiglas filiaali. Annaks jumal, et see seal kestma jääks.

Selle aja jooksul õnnestus meil teha ka arengukavad ja saada haiglale kahe projekti rahastamine Euroopa Liidult. Need olid otsused, mis tehti veel vana aasta lõpus. Tööle sai võetud ka ehitusprojekti juht, kes hakkas tegelema projekteerimisega.

Mis läks Narva Haiglas valesti, et teid tagandati?

Ma ei oska öelda, mis läks minu poolt valesti. Ma arvan, et valesti läks see, et kõik need aastad oli meil väga erinev arusaam haigla arengust – nõukogu arvas, et nemad valitsevad, juhivad ja korraldavad haiglat, mina sain aru, et see peaks olema pigem tegevjuhi ülesanne. Kuna Narva Haigla nõukogus ei olnud valdava osa ajast ka mitte ühtegi meedikut, siis oli mul neile väga keeruline oma eesmärke selgitada. Ma ei ole nõus tunnistama, et me midagi oluliselt valesti oleksime teinud – vastupidi, pingutasime väga selle nimel, et Narva Haiglast saaks eestimeelne ja -keelne ning euroopalike arusaamadega haigla. Aga me võime üksikisikuna teha igasuguseid pingutusi, kuid kui riik ei ole piisavalt tugev selleks, et neid tegevusi ja taotlusi toetada, siis võib kindel olla, et midagi head sellest ei tule.

Rõhutan siinkohal, et Narva Haigla inimesed olid väga toredad ja valdav osa neist tulid mu seatud ülesannetega kaasa. Narva Haiglasse Eesti viimine ei ole tulevikus lootusetu ülesanne.

Mida olete õppinud oma kogemustest Tartu Kiirabi ja Narva Haigla juhina?

Võib-olla seda, et ükskõik kuidas me ka ei pinguta, alati võivad tulla tagasilöögid ja nendega peab leppima. Me ei suuda kõiki võimalusi täpselt ette näha.

Pean ütlema, et kiirabis töötamine – 25 aastat Eesti Kiirabis –, kus tuli juhtida kiirabi arenguprotsessi, eriti kui vaadata, kuhu me välja jõudsime, oli enneolematu kogemus. Me jõudsime sisuliselt nõukogudeaegsest kiirabist tänapäevase kiirabini, mis kasutas dokumentide ja meditsiiniteabe säilitamiseks e-lahendust juba 2014. aastal. See on asi, mis jättis märgi mitte ainult kiirabile, vaid sellest tulenevalt loodi eeltingimused kogu tänapäevase meditsiini toimimiseks – tänapäevane kiirabi loob üldised võimalused saada Eestis õigeaegset elupäästvat abi või organit ja funktsiooni päästvat abi. Selle olemasolu ja tähtsust me ei ole ilmselt väga adunud, kuid see on meie praeguse meditsiinisüsteemi toimimise üks alus.

Narva Haiglas töötamine oli samuti üks suurepärane kogemus. Ma olen kogu aeg arvanud, et peaksime rohkem panustama Ida-Virumaale. Olin ka üks neist inimestest, kes suunas Ida-Virumaa Keskhaigla tekkeprotsessi. Olin 17 aastat selle haigla nõukogus – ka selle haigla loomisega seoses võin ma tunda head meelt ja uhkust.

Pean ütlema, et praeguseks on paljud arusaamad muutunud. Olen alati arvanud, et meditsiini juhtimiseks ja korraldamiseks on väga olulised meditsiiniteadmised, mida laiemad ja sügavamad, seda parem. Praegu on aga valdav arusaam, et meditsiini võib juhtida iga poliitik. Narva oli selles osas väga hea näide: linnapea võeti ametist maha ja siis ta arvas, et võib juhtida haiglat, ning pärast võimule saamist võttis ta nõukogus maha inimese, kes ainsana teadis meditsiinist (toim – Alar Irs).

Lõpetuseks küsin, mis on Eesti meditsiinisüsteemi head ja vead?

Meie meditsiini suurim väärtus on kunagi tehtud strateegiline otsus kindlustusmeditsiini tekke kohta. Sellele oleme me suuresti võlgu vähemalt senise meditsiini arengu. Eesti meditsiin on toiminud äärmiselt efektiivselt, see on olnud hea kvaliteedi ja suhteliselt hea kättesaadavusega. Kahjuks see nüüd küll lõpuni välja ei vea ja efektiivsus, mida on kogu Eesti Vabariigi aja taga aetud, hakkab kokku kukkuma mitmest kohast. Üks oluline punkt on see, et meil ei ole kasvatatud piisavalt pealetulevaid meedikuid – esimene suurem katastroof läheneb meile perearstinduse poolelt. Ja mis juhtub perearstinduses, see kandub üle ka mujale meditsiini. Väga häid lahendusi selles osas ei paista.

Teiseks on meil on ümberringi väga ärevad ajad ja vähem kui 100 kilomeetri kaugusel on riik, kes peab agressorriigina sõda. Oluline on, et me praegu tegeleksime piisavalt ja vajaduspõhiselt plaanide ja töökorralduse ettevalmistamisega halvemateks aegadeks, kuid pigem me tegeleme suure hooga mingisuguste kummaliste asendustegevustega. Meeles peab hoidma, et meil Eestis on tsiviilmeditsiin ja kui midagi peaks juhtuma ning meil tuleb lahendada militaarkriisi, siis on tänane tsiviilmeditsiin meie ainus ressurss.

Aga üks on kindel: oleme oma meditsiini arendusse panustamises olnud võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega viimased 20–30 aastat täitsa tagumises otsas, ja lõpuks see ka avaldub. Tõenäoliselt hakkab meie tervishoiu toimimist mõjutama ka sõda ja eelarvedefitsiit.

Üks põhjus, miks pakkusin ennast tegelema kliinikumi ja tütarhaiglate koostööprobleemidega, ongi mitte otse meditsiinist tulenev, vaid kõik see, mis toimub meie ümber. Võib-olla peakski koostöö üks oluline punkt olema meie riigi ettevalmistamine sellisteks suuremateks väljakutseteks. Arvan, et see on olulisem, kui mistahes ühe või teise haigla finantsprobleemid. Võib-olla oleme sellega juba ka natuke hiljaks jäänud.