AASTALÕPU INTERVJUU | Toivo Maimets: koroona-aasta pole olnud nii rahulik, kui praegu võib tunduda

Med24 avaldab kokkuvõtvaid lugusid aasta olulisematest teemadest – üks märksõna on koroonaviirus. Olukorrast andis ülevaate teadusnõukoja juht professor Toivo Maimets.

Käesolev aasta on kulgenud COVID-i mõttes justkui suhteliselt rahulikult, aga milline on see olnud teadusnõukoja vaates?

Kui see nii välja paistab, et aasta oli rahulik, siis on see väga hea. Tegelikult, kui me aasta tagasi saime ametisse, siis tulid Omikronide lained ning mäletan, et jaanuaris ütles viroloog Margus Varjak Inglismaa arvudele tuginedes, et tuleb vähemalt 6000 nakatumist päevas. Imestati, et see on erakordselt suur arv. Tegelikult tuli aga üle 8000 nakatumisega päevi. Lõppeva aasta lained olid kõige suuremad kogu selle kolmeaastase perioodi peale. Probleem oli suur, sest inimesed mitte ainult ei nakatunud, vaid sattusid haiglasse ja surid.

Esimesel poolaastal oli nii, et valitsus arutas COVID-i problemaatikat kaks korda nädalas ja meie saime kogu aeg valitsuse liikmetelt ülesandeid: teisipäeval istusin valitsuse koosolekul, sain küsimused, seejärel töötasin neid ööl vastu kolmapäeva, päeval ja neljapäeva öösel läbi ning kandsin vastused neljapäevasel istungil ette. Seejärel sain uued küsimused. Ega midagi muud, näiteks oma professoritööd ei õnnestunud väga teha. Teadusnõukojas otsustasime kohe alguses, et meil kellelgi ei ole eesmärki saada Eesti Päevalehe mõjukate edetabelisse või poliitikasse, vaid me teeme eksperditööd nii, nagu kujutame ette, et on õige – kogume teadusliku informatsiooni kokku, analüüsime ja teeme soovitused inimestele, kes nendega midagi peale hakkavad, aga kuna meie ei ole otsustajad ja meil ei ole vastutust, siis hoiamegi end ainult teadusliku ekspertiisi juures. Ehk selle juures, mida me oskame ja millega meile meeldib tegeleda. Seda tooni suutsime minu arust päris kenasti hoida.

COVID-i ajal on tulnud tohutult teadustöid. Milline on maht, mida olete pidanud läbi töötama?

Teadus ei jõua nii kiiresti järele, kui levivad viiruse erinevad tüved. Teadus võtab aega, vajab analüüsi, uuringuid ja vormistamist. Väga kurikuulsaks muutusid preprindid, sellised teadusartiklid, mis ei olnud ülevaatamise protsessist läbi läinud, aga pandi ruttu üles. Paljud sellised preprindid olid eksitavad ning hiljem ülevaatuse protsessi läbides ei jõudnud avaldamiseni, sest neil oli sügavaid metodoloogilisi vigu või muid probleeme. Aga sõnum liikus juba üle maailma! Nii et, kes tahtis, sai alati enda uskumuse kinnituseks leida mingisuguse seda tüüpi uuringu ja sellega siis hästi kõvasti argumenteerida. Päris teadus hakkab alles praegu kogunema. Näiteks alles praegu ilmuvad esimesed korralikud analüüsid maskide kasulikkuse kohta, erinevate meetmete efektiivsuse kohta. Teadus liigub oma tempos.

Kas teil on tuua mõni näide preprindist, mis oli eksitav ja jõudis kahju teha?

Neid on päris mitu. Kõik need hobuseparasiidi ravimid ja… Hiljaaegu ilmus artikkel ajakirjas Trends In Microbiology, kus autorid analüüsisid seda kolme aastat ja nimetasid seda misinfodemic’iks – see on kokku pandud sõnadest misinformation ja pandemic. Kõige suurem probleem, kõige ohtlikum probleem oli valeinformatsiooni tohutu laine. Sotsiaalselt oluliste terviseprobleemidega on alati väga palju valeinformatsiooni kaasnenud, näiteks ka HIViga ja AIDSiga. Oli neid, kes eitasid viiruse olemasolu ja pidasid AIDSi kellegi poolt väljamõelduks. Nüüdsel ajal, ilmselt tänu sotsiaalmeediale, on see olnud erakordselt võimas ja tegi erakordselt palju kahju. Oli näiteks YouTube’i videosid, kus kõlavate tiitlitega professor ajab teaduslikult täiesti ebaadekvaatset juttu, mida ka meie soliidsed ajakirjad võtsid ära avaldada, õpetades, kuidas arstid tegelikult peaksid ravima.

Milline on praegu olukord koroonaviirusega Eestis?

Praegu on Eestis olukord suhteliselt stabiilne, aga see stabiilsus on kahjuks kõrgemal tasemel, kui tahaksime. Praegu on meil ligi 266 haiglapatsienti, kes on COVID-positiivsed. Viimasel nädalal on iga päev surnud ligi 3,17 COVID-positiivset inimest (intervjuu toimus möödunud nädalal – toim). Hospitaliseerimiste hulk tasapisi suureneb, aga see on mõneti ka hooajale vastav tõusmine, nii et midagi hullu ma praegu ei näe. Kuigi, tõesti, tahaks, et see oleks madalam. Koos COVIDiga tulevad esile ka „tavalised“ hooajalised viirused – gripp, RSV, rinoviirused. Me siseneme viirustelainesse, mis on mõneti tavaline, sesoonne, aga sellele lisandub COVID, mis teeb asja hullemaks.

Milline on olukord ülemaailmselt ja kas saab tuua välja piirkondi, kus on seis kehvem?

Eks oleme kõik kuulnud, mis toimub Hiinas. Seal on see muutunud poliitiliselt suureks teemaks. Nüüd hakkavad nad surve tõttu piiranguid leevendama, aga nakatumisnäitajad lähevad järjest üles. Hiljuti ütles Prantsusmaa tervishoiuminister, et inimesed peaksid hakkama avalikes kohtades jälle maske kandma. Mitmetes USA osariikides lähevad samuti nakatumisnäitajad üles. Välja on ilmunud uued alamtüved. See on probleemi teine pool.

Mida võiks nende kohta välja tuua?

Eesti olukorda teame päris hästi, sest meil käib vähemalt aasta lõpuni seire, nii viiruse levimuse seire kui ka alamtüvede järjestuse määramise seire. Need tüved, mis meil on, on tegelikult ka enamuses maailma riikides. Kõige rohkem on meil BA.5.2, siis on BF.7 ja BQ.1.1. Mida nende puhul välja tuua? Üks asi on see, et nad võtavad üle, mis iseenesest näitabki, et nad on nakatamisvõimelisemad. BQ.1.1 kohta, mida Eestis on kuni paarkümmend protsenti, ilmus just ajakirjas The Lancet Infectious Diseases artikkel, mis näitas, et see tüvi on kõikide raviks kasutatavate monokloonsete antikehade suhtes tundetu. Ehk tegelikult, kui see muutub prevaleerivaks, siis me oleme kõik antikehadel põhinevad ravimid kaotanud.

See on päris hirmutav.

See on päris ohtlik seis, jah. Muidugi ega me massiliselt inimesi antikehadega praegu ei ravi, aga meil ei ole veel ka Paxlovidi kohal, suukaudset ravimit. Inimestel, kellel on immuunsüsteemi probleem, neil, kes on näiteks läbinud siirdamise ja kellel kasutatakse immuunvastust allasuruvaid ravimeid selleks, et siiratud organ ei eralduks, muutub sellise tüvega nakatumine väga tõsiseks probleemiks.

Kui hästi on Eesti inimesed koroonaviiruse vastu kaitstud ja kui rahul teie sellega olete?

Eesti inimestest on umbes 90 protsendil mingisugused antikehad olemas, mis ütleb, et umbes 100 000 inimesel ei ole mitte mingisugust immuunkaitset. Samas me teame, et umbes iga 18-s inimene on positiivne ehk viirust on ringlemas väga palju. Kui meil on 100 000 inimest, kes on immuunkaitseta, siis see on probleem.

90 protsenti on justkui suhteliselt hea, aga siin on probleem selles, et väga varajaste tüvede vastu tekkinud immuunkaitse on uute tüvede vastu palju nõrgem. Eesti vaktsineerimine on kogu populatsioonis 64-65 protsendi juures, vanemate inimeste seas on see oluliselt parem, 80 protsendi lähedal, aga nende arvudega ei ole põhjust rahul olla. Vaktsineerimine peaks olema palju kõrgem. Me oleme Euroopa Liidu riikide seas tagumises otsas. Praegune vaktsiinide populariseerimine ja vaktsineerima kutsumine, mida Tervisekassa teeb, on minu arust hästi vajalik tegevus. Sügis-talvine viirustelaine on üles minemas ja selle tõttu peaksime olema palju paremini vaktsineeritud. Eelkõige peaksid kõik vanemad ja riskirühmade inimesed olema teise tõhustusdoosiga vaktsineeritud, aga ka nooremad inimesed.

Mida on oodata või saab prognoosida uueks aastaks? Kas teadusnõukojal on mingisugused stsenaariumid, plaanid?

Juba mais tegime kolm võimalikku stsenaariumit, nende kirjeldused ja ohuhinnangud ja valmisolekukavad. Meil oli kolm põhistsenaariumi – leebe, raske ja uus pandeemia. Praegu oleme leebes stsenaariumis, kus pole veel tulnud ja üldlevinuks saanud mingisugust väga olulist rasket haigust tekitavaid või olemasolevatest antikehadest möödahiilivaid tüvesid. Välja arvatud BQ.1.1, mida me tähelepanelikult jälgime, kas see hakkab pilti muutma.

Mis edasi saab, on väga raske öelda, sest see sõltub sellest, mida teeb viirus ja millised omadused uutel variantidel tekivad. Teisalt sõltub see palju ka inimeste käitumisest. Eelkõige missugune on meie vaktsineerimisseis ja ohutunne. Näiteks mina eelistan lennujaamas oodates tihedamas rahvamassis maski ette panna, aga selliseid inimesi väga palju pole. Samas poodi minnes ma maski ette ei pane. Inimesed peaksid oma ohutunnet usaldama. Üldiselt me teame erinevaid meetmeid ju väga hästi. See, et käsi peaks pesema ka siis, kui valitsus ei ütle, võiks ju olla normaalne.

Kuidas on COVID-19 meid muutnud?

Ma arvan, et muutused seisavad tegelikult alles ees. Kriise tuleb osata ära kasutada. Selleks, et me kriisist midagi õpiksime, tuleb neist õppetundidest kõigepealt aru saada, neid analüüsida ja vastavalt sellele mõelda, mismoodi oleksime järgmine kord targemad. Järgmine kord tuleb niikuinii. Viiruseid on maailmas üle miljoni liigi, üle 90 protsendi neist on meile täiesti tundmatud. Inimeste ja loomade omavaheline kokkusaamine seoses globaalsete muutustega, kliimamuutustega, metsastamise muutustega nagunii suureneb. Seda küsimust, kas uus viirusnakkus mingil moel tuleb, ei ole, vaid küsimus on, millal ta tuleb. Me peaksime olema selleks globaalses mõttes paremini ettevalmistunud, kui me kolm aastat tagasi olime.

Need õppetunnid jagunevad minu jaoks kolme klassi. Esimene on lihtsalt lahendatavad probleemid. Näiteks, kui võtta külmalaost radiaator välja, siis töötab ladu paremini. Ja võibolla inimene, kes sai väga hästi hakkama stabiilses juhtimissituatsioonis, aga ei saanud hakkama kriisis, tuleb välja vahetada. Teine klass, millele ei ole lihtsaid lahendusi, on desinformatsiooni probleem. Kui meditsiiniprobleemile lisandub totaalne desinformatsiooni probleem (kusjuures väidetavalt on suure osa desinformatsiooni puhul tuvastatud selle Venemaine päritolu), siis see on asi, millega tuleb tõsiselt tegeleda, sest informatsioon on see, mis inimesi juhib. Kolmas on n-ö nurjatud probleemid ehk wicked problems, millele ei olegi häid lahendusi, sest nad on niivõrd suured ja kõikehõlmavad. Näiteks me teame väga hästi, miks on Kagu-Aasia viiruste küpsemise koht – seal elab palju inimesi tihedalt koos ja metsade hävimine paneb palju metsloomi, sh nahkhiiri, tulema metsast välja, sest neil pole enam toitumisbaasi. Nad tulevad farmide juurde, on kontaktis koduloomadega, koduloomad omakorda inimestega. Teine näide on see, et paremini on saanud pandeemiaga hakkama need riigid, kus inimesed käituvad prosotsiaalsemalt, näiteks Põhjamaad. Prosotsiaalne käitumine on see, kus sa mõtled, et ma teen nii, et teistel inimestel oleks parem – ma vaktsineerin end sellepärast, et siis nakatuvad ka teised inimesed vähem! Vähene prosotsiaalne käitumine on iseloomulik pigem siinpoolsele Euroopale.

Need on probleemid, millele ei ole häid lahendusi, aga see ei tähenda, et me ei peaks neile mõtlema. Kindlasti peame ja kindlasti peame üritama neid niithaaval lahti harutama.