AASTALÕPU INTERVJUU | Psühhiaater Anne Kleinberg: abiandjad on meeletu surve all

Anne Kleinberg, kes juhib Tallinna lastehaigla vaimse tervise keskust, räägib intervjuus Med24-le, et riigi tasandil ei ole õigel ajal tehtud vajalikke otsuseid ja praegu on meditsiinis kõikidel sama häda: haigekassa teenuste hinnad ei vasta väga paljudes lõikudes reaalsetele kuludele.

Millised vaimse tervise probleemid sellel aastal meie inimestel domineerisid?

Sellel aastal jätkus ärevuse ja depressiooni kaebustega inimeste tõusulaine, mis sai alguse juba kaks aastat tagasi. Eriti suurenes ärevus ja depressioon noorukite seas. Sellel aastal tulid aga juurde Ukraina inimesed, sügisel ka lapsed, kes on meie koolidesse läinud. Seega on meil kriisis kohanevate kohanemisraskustega ärevate ja depressiivsete inimeste tõusulaine.

See aasta kinnitab trendi, et meie hakkama saamise tagavara on põhjani ära kulutatud ja rohkem kui kunagi enne tahavad inimesed abi saada. Samal ajal on tekkinud suured käärid abivajaduse ja abivajajate võimaluste vahel. Kulmineerunud on abivajajate kriis ja samal ajal on see heitlik aeg veelgi tugevamalt joonistanud välja selle meeletu surve haigekassa meditsiinile, kus kohati antakse abi juba viimase piiri peal.

See olukord on ikkagi viinud selleni, et abiandjad on hakanud liikuma sinna, kus on lihtsam hakkama saada ja suurem palk ehk erameditsiini. Inimesed lihtsalt ei jõua nii suurele töökoormusele vastu pidada ja leiavad endale ellujäämiseks ja töötamiseks teisi lahendusi. See on jälle omakorda süvendanud abi kättesaadavuse kriisi.

Kokkuvõttes võib öelda, et haigekassapõhine meditsiin on tugevalt kriisis ja psühhiaatriline abi on säilimise osas tõesti hästi piiri peal. Ootus meile on suurenenud oluliselt, mitte et see ka enne oleks palju väiksem olnud, aga samas on ka aitajad ise lihtsalt nii suure surve all. Kriis on muutunud mitmekihiliseks.

Nii et ühelt poolt on järjest rohkem abivajajaid ja teiselt poolt aina vähem abiandjaid?

Jah, käärid abivajaduse ja abiandmise võimaluste vahel järjest süvenevad. Abiandjad on meeletult suure surve all.

Eesti tervishoid on olnud alati väga efektiivne. See efektiivsus on aga pigistatud välja inimeste arvelt ja minu meelest on väga loomulik, et inimesed otsustavad mitte läbi põleda, vaid leida enda ja perede elatamiseks teisi variante, mis omakorda rasket olukorda süvendab.

See tähendab, et põhimõtteliselt on riigi tasemel õigel ajal tegemata jäänud otsused kulmineerunud kriisiks väga mitmes kihis. Kohtusime vaimse tervise kriisiga olukorras, kus aastaid olid edasi lükatud nii spetsialistide puuduse kui teenuste rahastamisega seotud probleemid.

Meil ei ole juhitud meditsiini sellisena, et tagada parim võimalik abi jätkusuutlikult ja kriisikäitumise läbimõtlemine on alati edasi lükatud. See võimendas probleeme ja tõi meie nõrkused selgelt välja.

See on üsna pessimistlik diagnoos meie tervishoiule.

Mina ei ole pessimistlik. Minu meelest on väga tore, kui ühiskond saab ükskord võimaluse kaineneda, vaadata otsa reaalsusele ja mõista, et olulisi otsuseid ei saa enam edasi lükata. Nii veider kui see ka ei ole, mulle väga meeldivad kriisid. Kui sinnamaani saab tukkuda ja probleemide lahendamisega mitte tegeleda, siis nüüd ei ole enam lihtsalt valikuid. Nii et tegelikult on see väga-väga tervendav.

Kui enne said poliitikud või ametnikud võib-olla niisama kuidagi ära olla ja venitada, siis viimased aastad ei ole enam saanud niimoodi olla. Kõik peavad praegu pingutama, et leida lahendusi. Tegelikult on see positiivne.

Milliseid lahendusi te uuel aastal kõige rohkem ootate?

Mina ootan, et esiteks kollektiivleppe tingimused lepitakse kokku ikkagi sellisel moel, et haigekassasüsteemis töötavad inimesed hakkavad lõpuks ometi saama töötasu, mis motiveerib neil seda väga rasket tööd tegema. Selle kõrvale tuleb leida kiirelt lahendusi, et abietapid, mis on enne eriarstiabi, oleksid käivitatud ehk et kõik abivõimalused väljaspool meditsiini on parimal moel rakendatud. Tegelikult on sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakond samuti selles kriisis sündinud lapsuke, mis on väga positiivne muutus, nad on väga kõvad tegijad.

Ma ootan, et kõik käivitatud protsessid, sealhulgas ka vaimse tervise rahastuse lahendused, päriselt viiaksegi ellu. Et säilitatakse psühhiaatriline abi ja kogu meie personal ei jookse laiali tasulisse meditsiini ja me suudame Eesti riigis rasketele haigetele ikkagi vajaliku abi tagada. See on, ma arvan, vägagi riigi vastutada, kui me tahame iseennast tõsiselt võtta.

Seega ootan, et HVA-haiglates töötavad ravimeeskonnad saavad hakata töötama sellise töötasu eest, mis motiveerib neil oma vastutusrikast tööd tegema, ja ma ootan neid lahendusi juba uue aasta esimeses kvartalis. Kuni mu suurepärane tiim ja minu kolleegide suurepärased tiimid ei ole veel täiesti laiali jooksnud, tasub võidelda iga inimese eest. Selleks on aga vaja eelkõige psühhiaatrilise abi rahastamise tõsist parandamist.

Meditsiinis tervikuna on meil kõikidel sama häda: haigekassa teenuste hinnad ei vasta väga paljudes lõikudes reaalsetele kuludele. See ongi asi, mida ma ootan, et see läheks korda – et meditsiini alarahastamine lõpeb ära.

Mis teha, kui neid lahendusi ikkagi nii kiiresti ei tule?

Siis oleks aeg, et öeldakse vastutajate poolt ausalt välja, et et me ei saa samadel alustel samasuguseid teenuseid, lugupeetud Eesti ühiskonna liikmed, teile enam pakkuda. Siis tuleb inimestele ausalt välja öelda, kuidas asjad tegelikult on ehk et me ei suuda endale sellist tervishoidu tagada. Ma usun, et ka väga paljude inimeste suhtes oleks see palju konstruktiivsem sõnum kui see, et nad otsivad meeleheitlikult võimalusi ja siis pettuvad.

Praegu käib aga selline traagelniitidega teki venitamine, justkui hea näo tegemine. See võiks ausalt ära lõppeda või siis tuleb asjad kiiresti korda teha, et üles ehitatud abisüsteemid päriselt katki ei rebeneks.