AASTALÕPU INTERVJUU | Karmen Joller: murelikuks teeb, et paljud sõjapõgenikud pole jõudnud arsti juurde

Dr Karmen Joller rääkis intervjuus Med24-le, et praegu on kõige suurem probleem see, et puudub ülevaade sõjapõgenike tervisest. Paljudel pole perearsti ja paljud ei oska ilmselt arsti otsidagi.

Kuidas on riik põgenikele terviseabi andmisega hakkama saadud?

Seda, kuidas on hakkama saadud, on keeruline hinnata – see on võimalik alles aastate pärast. Perearste on haigekassa püüdnud küll toetada, kuid mõnes nimistus on põgenikke väga palju, teisal jälle vähe, ja seetõttu võib ka perearstikeskuste toimetulek olla ebaühtlane.

Esialgu oli kokkulepe, et kõik põgenikud suunatakse üldisesse tervisekontrolli, kuid seal käisid tegelikult vaid vähesed ja paljude meieni jõudnud põgenike jaoks oli täiesti arusaamatu, miks on tervisekontrolli läbimine neile hea – see info polnud neile jõudnud. Ma isegi ei tea, kas neid nn esmaseid tervisekontrolle praegu veel tehakse.

Vähemalt korra on arsti juures käinud umbes kolmandik Eestisse saabunud ja registreeritud sõjapõgenikest. Ma siiski kardan, et nad ei oska meie tervishoiusüsteemis eriti orienteeruda.

Haigekassa põgenikele mõeldud koduleht on raskesti arusaadav (näiteks paljud lingid avanevad eestikeelsetena) ja praktiliselt võimatu on Eestit mittetundval inimesel leida, kus asub elukohale lähim perearst, kel on nimistus vabu kohti. Sageli jõuavad põgenikud perearstini hoopis vabatahtlike abiga, kes aja perearstikeskuses kokku lepivad ja sageli põgeniku ka isiklikult kohale toovad.

Üsna vähestel põgenikel on praegu perearst, see tähendab, et paljud pole endale arsti leidnud. Kui põgenik on Eestisse alles saabunud, ei peagi ta tingimata perearsti nimistuga liituma. Kuid tänaseks on enamus põgenikke end pikemaks ajaks sisse seadnud ja vajaksid ikkagi perearstikeskust, kes neid toetaks.

Perearste on vähe ja tegelikult on perearsti vahetamine keeruline ka Eesti inimestele, sest nimistud on täis ja perearstikeskused peaksid patsientide lisandumisel langetama oma töö kvaliteeti. Põgenike seas on aga palju neid, kellel pole perearsti isegi mitte teises linnas.

Olen tähele pannud, et kolleegid nii peremeditsiinis kui eriarstiabis suhtuvad põgenikesse väga soojalt ja on igati valmis vastu tulema, et neid aidata. See on arstide viis sõdida. Samas on arstid ja õed COVIDist kurnatud ning üle enda jõu ei jaksa töötada keegi – palju meedikuid on meditsiinisüsteemist ka lahkunud, minnakse tööle kas teise valdkonda või jäädakse lihtsalt pensionile.

Mis võib olla praeguse olukorra tagajärg?

Ühel hetkel võime olla silmitsi olukorraga, kus hakkavad välja ilmuma sõjapõgenikud, kellel on kroonilised haigused läinud “kopitama” või on tekkinud mõni uus haigus, millega nad jõuavad arsti juurde liiga hilja.

Eriti teeb murelikuks laste olukord. Kui põgenike lapsed lähevad kooli, siis seal on vähemalt kooliõde ja koolimineku eel peavad nad käima ka arsti juures. Kuidas on aga olukord eelkooliealiste lastega? Kas nad on käinud regulaarsel läbivaatusel, on nad vaktsineeritud või vaktsineerimise võimalusest vähemalt teavitatud? Selle kohta info puudub.

Muret teeb ka tervishoiutöötajate vähesus, mis mõjutab teravalt kogu Eesti tervishoiusüsteemi. Praegu on äärmiselt oluline mõelda tervishoiutöötajate töötingimustele, töötasule ja motiveerimisele – et allesjäänud ikka jaksaksid.

Väga oluline on läbi mõelda see, kuidas patsient peaks tervishoiusüsteemis liikuma – et ei toimuks nn tühje visiite ja et eriarstiabisse ei jõuaks patsiendid, kes saaksid abi juba esmatasandil. Selleks on äärmiselt oluline tugevdada just esmatasandit – tuua juurde toetavat personali, sh mittemeedikuid, võtta kasutusele efektiivseid digilahendusi jms. Meediku tööd tuleb hinnata. Mida saab ära teha mittemeedik või arvuti, seda ei peaks meedik tegema.

Kas põgenikega suhtlemisel on probleemiks ka keelebarjäär?

See on muidugi probleem. Vene keelt oskavad Eestis paremini vanema põlvkonna arstid. Aga ei tohi unustada, et vene keelt peavad ju rääkima ka õed ja teised perearstikeskuse töötajad. Ega kõik ukrainlased ka ei räägi vene keelt. Vähesed räägivad inglise keelt.

Perearstide selts on esitanud sotsiaalministeeriumile taotluse tõlketeenuse loomiseks. Et oleks võimalik kasvõi telefoni või Skype'i vahendusel kasutada tõlgi abi. See oleks hästi vajalik teenus ja mitte ainult meditsiinis, vaid ka mujal. Paljud perearstid ja -õed on öelnud, et sooviksid meditsiinilist vene keelt õppida. Seetõttu oleme küsinud ka keeleõpet, kuid vastust ei ole meile antud.

Ukrainas on veidi teistsugune meditsiin. Nad on palju arstikesksemad ja neil on vähe pereõdesid, kes teevad iseseisvat vastuvõttu, teevad ise analüüse ja määravad ravi. Seetõttu tuleb põgenikele ka palju selgitada, et meil on teistmoodi ja arstid tegelevad keerulisemate patsientidega ning ka pereõde on tark ja usaldusväärne spetsialist.

Keeruline on ka see, et põgenikele peab nii meie tervishoiusüsteemi kui ka näiteks erinevates asutustes käimist põhjalikumalt selgitama ja see võtab palju aega, eriti võõras keeles.

Millised kogemused on põgenikega?

Ukraina põgenike mõtteviis on väga sarnane meie omaga. Nad on inimesed, kes on orienteeritud ise toime tulema, teevad kasvõi hambad ristis kõik selleks, et olla iseseisvad.

Mul on ainult positiivsed kogemused. Ootasin tegelikult palju suuremat põgenike tulva meie perearstikeskusse. Võib-olla on asi ka selles, et töötame Nõmmel, põgenike liikumisteed on aga mujal.