AASTALÕPU INTERVJUU | Ahti Varblane: sõjaks valmistumine nõuab meedikutelt mõtteviisi muutust

Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse juhataja reservkolonelleitnant Ahti Varblane rääkis intervjuus Med24-le, et riigikaitse kriisi puhul peab tervishoiutöötaja jätkama oma erialast tööd, kuid samas arvestama, et arvatavasti tuleb seda teha oluliselt halvemates tingimustes, vähema varustusega ja ravima peab suuremat hulka inimesi kui tavapäraselt.

Kuidas läheb riigikaitsekriisiks valmistumine Eesti tervishoius?

Meil on vaja kriisiga toimetulekuks kolme asja: plaani, varustust ja oskavaid inimesi. Need kõik on tähtsad, aga küsimus on selles, mis võtab kõige kauem aega. Plaani tegemine ei võta nii palju aega: 90% õige plaani võime mõne päevaga valmis joonistada. Neid on juba tehtud ka.

Järgmine asi on varustus. COVID-i aeg näitas, et kui kriis on igal pool, pole varustust kerge hankida, võib olla isegi väga raske, aga on võimalik. Nädalate või kuudega saab varustuse osta.

Kõige suurem probleem on ikkagi väljaõpe, kuna katastroofi- ja kriisimeditsiin ei ole päris üks-ühele tavameditsiinist ümbertõstetav. Kõike tavapärast, nagu diagnoosimist, opereerimist ja muud, tuleb teha natukene teisest vaatest – mitte ainult patsiendi vaatest, vaid arvestama hulga patsientidega ja sellega, et ressurssi on vähe. Oluline on mõtteviisi muutus, sest vajalik on natuke teistmoodi tegutsemine.

Paljud meedikud, kelle igapäevane töö ei ole erakorraline meditsiin, peavad omandama lisaoskusi ehk saama väljaõppe, kuidas tegutseda traumade, katastroofiga kaasnevate vigastuste korral.

Personali väljaõpe on kõige suurem probleem, sest seda ei tee üleöö. Isegi kui täna otsustaksime, et õpetame järgmise aasta jooksul välja 5000 inimest, siis juba esimene piirang on see, et õpetajate arv on piiratud. Nii et kõige esimesena ja kiiremini peab jätkuma personali väljaõpe. Samal ajal peavad valmima plaanid ja peab olema arusaadav, millist varustust mis hetkel meil vaja, kust me seda saame, ja kui palju meil peab täna laos olema.

Milline seis meil nende kolme osas ikkagi on?

Oleme praegu kindlasti palju paremas seisus, kui olime 10 aastat tagasi, kui alustasime arstiteaduskonnas ja tervishoiu kõrgkoolis regulaarset sõja- ja katastroofimeditsiini õpet. See oli üks seeme, mis kannab juba täna vilja.

Seega oleme palju paremas seisus kui mõned aastad tagasi, kui otsustati, et katastroofimeditsiini süsteem HMIMMS (Hospital Major Incident Medical Management and Support ) võiks olla meie haiglas käitumise aluseks. Seda käitumise ABC-d oleme ka selle süsteemi kaudu õpetanud. Ja kindlasti oleme väga palju paremas seisus kui enne COVID-it. COVID nõudis teistmoodi tingimustes ja väga laiaulatuslikult tegutsemist. Kõik, nii haigla- ja kiirabitöötajad, kui ka perearstid pidid oma süsteemi muutma. See oli natuke katastroofilähedane olukord.

Peab ütlema veel seda, et igaks kriisiks, katastroofiks valmistumine, eriti selliseks, mida ei ole olnud, sõltub väga palju sellest, kui palju sa usud, et see võiks tulla. Kui sa väga selgelt usud, et kriis või katastroof üleüldse on võimalik, siis on ka palju realistlikum selleks valmistumine. Kui mõned aastad tagasi sai räägitud, et selline konventsionaalne sõda võiks tulla, siis olen täiesti kindel, et enamik inimesi ei uskunud seda. Täna me väga selgelt ju näeme, et kahjuks on see ka 21. sajandil reaalne võimalus.

Kas siis praegu on kriisiks valmistumine kergem?

Kindlasti, ja see on nii mitte ainult meditsiinis, vaid ka teistes eluvaldkondades. Inimesed mõtlevad rohkem, kuidas kriisis ise ellu jääda või mida oma ametikohal saaks kriisi korral teha. Just sellist reaalset mõtlemist, kuidas võiks kriisis toimetada, ellu jääda ja teisi abistada, on juurde tulnud.

Kuidas täpsemalt on lood varudega?

Mingid varud olid ka varem olemas. Tervishoiuteenust osutavatel asutustel, haiglatel, kiirabil, olid enda varud, ja olid ka riiklikud varud.

Praeguseks on valmistumise suurusjärk ümber hinnatud. Varem vaadati pigem sellist tsiviilkatastroofi, olme- või tööstusõnnetust, mille varude prognoosid olid oluliselt väiksemad. Sõja valguses on numbreid oluliselt ümber hinnatud ehk varustust on rohkem vaja. Nüüd käib aktiivne mõtlemine, kuidas seda suurendada. Maailm on oluliselt muutunud ja sellest lähtudes tehakse ka kõike plaane reaalsemaks.

Millele veel tähelepanu pööratakse?

Praegu töötatakse välja ka riigikaitseliste ametikohtade struktuuri tervishoiuteenuse osutajatele. Riigikaitseline töökohustus tekitab praegu võib-olla natuke segadust. Paljud asutused on oma riigikaitselist töökohustust vaadanud läbi selle prisma, et ma broneerin kellelegi selle eest, et teda sõja korral ei mobiliseeritaks kaitseväkke. Tegelikult tuleb ikkagi vaadata riigikaitselist töökohustust ja ametikohta sellest aspektist, mida minu asutus sõja ajal tegema peab, ja mida mul on vaja selleks planeerida, ka personali osas.

Kui seda mõtet edasi arendada, siis kõigi meditsiini õppinute inimeste suur väärtus on nende ravimise oskus. Kriisi korral suureneb ühelt poolt kannatanute arv, teiselt poolt väheneb ressurss. Osad inimesed kindlasti ka lahkuvad riigist. See tähendab, et suure tõenäosusega jääb samuti vähemaks inimesi, kes oskavad teisi ravida.

Kriisi korral on tervishoiutöötaja puhul kõige olulisem ikkagi see, et ta jätkaks oma tegevusega, tegeleks ravitööga. Ta peab arvestama, et arvatavasti tuleb seda teha halvemates tingimustes, vähema varustusega ja ravida suuremat hulka inimesi kui tavapäraselt.

Sõja ajal tulevad kannatanud suurte portsudena, ja just seal, kus on lahingutegevus või rünnakualad. See tähendab, et piirkonniti peab olema suurem valmisolek nendega tegeleda, ja arvestada tuleb, et traumahaige aitamine on aegkriitiline. Rasked traumad nõuavad mõne tunni jooksul meditsiinilist käsitlust kas haiglas või operatsioonitoas. Ja muidugi on vajalik trauma käsitluse oskus. See ei ole paljudele meditsiinitöötajatele tavapärane tegevus.

Rasket traumat esineb Eestis aastas suhteliselt vähe, ja nende käsitlemise oskus ei teki ega püsi tänu sellele, et käid lihtsalt meditsiiniasutuses tööl. Seda tuleb täiendavalt õppida ja seda oskust hoida.

Millega tuleb kõige kiiremini edasi minna?

Kõigi kolmega. Plaanide, ressurside ja inimeste oskuste arendamisega täna tegeletakse. Nii sotsiaalministeeriumis, terviseametis kui ka kaitseministeeriumis on minu meelest astutud samme õiges suunas, lihtsalt on selge, et varustust ei ole praegu piisavalt, seda tuleb kindlasti juurde hankida. Teisalt tuleb vaadata üle ka see, kuidas varusid hoitakse. Paljud ravimid ja kulutarvikud on aegumisajaga, mis tähendab, et neid ei saa 100 aastaks valmis osta. See süsteem ei püsi niisama, vaid nõuab kogu aeg lisaenergiat. Peab mõtlema, kuidas seda teha võimalikult kuluefektiivselt.

Plaanid tuleb üle vaadata ja omavahel sünkroniseerida. Ei ole niimoodi, et asutused teevad oma kriisiplaani ainult enda vaatenurgast, vaid nad peavad arvestama, et laiaulatuslik kriis haarab kõiki. Tuleb vaadata üle, kas ressurss, mida ma ootan või mida saan pakkuda, on see, mis on kriisi ajal n-ö turul saadaval või kas seda on piirkonnal vaja. Selline sünkroniseerimine on võib-olla järgmine kõige kiirem ja olulisem samm.

Vaja oleks õpetada ka elanikke, kuidas kõigepealt ise vältida vigastusi ja mida teha, kui vigastused on tekkinud. Vaja oleks õppida esmaabi andmist trauma puhul: verejooksu peatamist ja muid lihtsamaid esmaabi võtteid.

Arstide väljaõpe peaks ka jätkuma?

Üliõpilased on saanud hea baasõppe. Meedikud, kes on juba lõpetanud, vajavad kindla sagedusega täiendõpet. Selles osas tekitatakse ka süsteemi. Kiirabil on praegu päris hästi, nad on kõik MIMMS-i läbinud. See kursus ainuüksi aga ei tee oskajaks, peavad olema ka regulaarsed täiendkoolitused, kordamised ja õppused. Loodame, et järgmisel aastal käivitub haiglates laiadaselt HMIMMS-i õpe, lisaks ka traumakursused.

Mida MIMMS täpsemalt tähendab?

See on Suurbritanniast alguse saanud standardiseeritud kursus, mille käigus õpitakse, kuidas haiglaeelselt suurõnnetuse korral organiseerida meditsiinitegevust, põhiliselt kiirabietapis.

Samasugune süsteem on mõeldud ka haiglatele, kus siis haigla peaks masskannatanutega suurõnnetuse korral n-ö ümber rivistuma. Fookus läheb siis tavapäraselt meditsiinilt, arst-patsiendi suhtelt masskannatanute käsitlemisele. Meedik peab arvestama, et ta ei vaata ainult ühte patsienti, vaid ootejärjekorras on kümneid ja sadu, ning selle juures tuleb leida kõige optimaalsem tegutsemisviis, mis päästab võimalikult paljusid.

Kui nüüd kujutaks ette, et sellise kriisi ajal läheb rivist välja ülikooli kliinikum, mis siis saab, kuidas Lõuna-Eestis sõjaväelasi ja tavakodanikke aidatakse?

Kliinikum on Eestis üks suuremaid statsionaarset raviteenust osutavaid haiglaid. Kui võtta veerand või isegi rohkem niigi õhukeseks lihvitud meditsiinisüsteemist ära, siis see kindlasti avaldab mõju.

Esimene asi on see, et kliinikum ise mõtleb sellele, kuidas õnnetuse korral võimalikult palju oma töövõimest säilitada või seda üle viia. Teine asi on aga see, et kui kuskil midagi ära kukub, siis keegi kuskil peab midagi üle võtma.

Selge on ka see, et, et kriisi korral kõik need tegevused, mida me tavapärases elus teeme, ei säili. See on esimene puhver ehk me piirame tavalisi tegevusi. Kui olukord läheb väga kitsaks, siis ei saa ravida ka kõiki raskeid kannatanuid, vaid tuleb teha raskeid otsuseid. Võib juhtuda, et mõned väga raskelt kannatanud, kellel on vähe ellujäämislootust, jäävad ravimata, et teised jääksid ellu. See on katastroofi korral üks võimalus, kuidas võimalikult paljudele abi anda. Seda me tavaelus igapäevaselt ei tee.

Selleks peavad siis meditsiinitöötajad ka vaimselt valmis olema?

Jah, loomulikult. Kui triaažis ehk haigete sorteerimises räägime tavapäraselt kolmest astmest: punasest, kollasest ja rohelisest ehk T1-st, T2-st ja T3-st, siis laiaulatuslikus kriisis, kus kõiki ei suuda aidata, võetakse kasutusele ka T4 ehk ootel patsient, kelle ravi lükatakse edasi niikaua, kuni punased ehk kõige kriitilisemad patsiendid on ravitud. Siis võiks ravida neid, kuid suure tõenäosusega nad ellu jää, aga võtavad hästi palju ressurssi.

Milline võib sõja korral olla koostöö teiste riikidega, kas haigeid viiakse ka teistesse riikidesse?

Seda on võimalik teha, aga me ei ole seda kunagi massiliselt teinud. See on ka üks asi, mida on öelda kergem, kui teha. Selle peab ka detailides läbi vaatama ja arvatavasti ka harjutama, kuidas selline massiline kannatanute, haigete evakueerimine teistesse riikidesse võiks välja näha.

Ukraina kriis ka näitab, et sellise asja käivitamine ja läbiviimine on väga keeruline, ja ega meil see ka lihtsam ei oleks. Selge on aga see, et kui meil on väga suur kriis ja teised riigid saavad, siis kindlasti nad abi pakuvad. See tuleks detailselt planeerida ja läbi harjutada, et seda saaks üldse kiiresti käivitada.

Kas kõigepealt viiakse sõjaväelased? Neid nüansse on ilmselt palju.

Neid nüansse on tõesti palju. Välisriigid, kes oma sõjaväelasi siia saadavad, on kindlasti huvitatud nende kättesaamisest. Isegi kergemat ravi vajavad inimesed evakueeritakse kindlasti siit välja. Nii et nendega on väga selge, see protsess kindlasti käivitub. Pigem on küsimus, kuidas evakueeerida meie inimesi vajadusel mujale.

NATO riikide sõjavägedes on evukuatsioonikogemus olemas, kuid see pärineb ikkagi madala aktiivsusega konfliktidest, kus on haigete voog palju väiksem, kui laiaulatuslikus sõjas. Ka nemad peavad seda ümber hindama ja õppima nii-öelda uutes tingimustes evakuatsiooni tegema.

Kuidas praegu, kus on pooleli tervishoiutöötajate kollektiivlepingu sõlmimine, jagub raha riigikaitsekriisiks valmistumiseks?

Ega seda raha ei ole ülemääraselt mitte kuskil. Kuna aga plaanid on muutunud konkreetsemaks ja usk sellesse, et selline kriis võiks kunagi tekkida, on ka oluliselt tõusnud, siis loomulikult on raha juurde tulnud. Nii väljaõppeks kui ka varustuseks plaanitakse raha kindlasti rohkem kui näiteks aasta tagasi, Ukraina sõja algus andis selles osas väga suure tõuke.

Suures ulatuses varustuse hankimiseks on aga loomulikult palju raha vaja. Seega olukord on parem kui aasta tagasi, kuid pole ka nii hea, kui tahaks.