Aasta õde Marje Rebane: Valga meedikutel on sünnitusosakonna sulgemine siiani hingel

Tänavu valiti esmakordselt aasta õeks kaks õde – Tartu Ülikooli Kliinikumi õendusabi osakonna juhataja Angelika Lall ja Valga haigla kiirabi õde-brigaadijuht Marje Rebane. Rebane on töötanud õena 28 aastat nii Tartu Ülikooli Kliinikumis kui ka Valga Haiglas. Enamuse sellest on ta töötanud erakorralise meditsiini õena, aga ka psühhiaatria ja sisehaiguste valdkonnas ning väikese osa ka kõrva-nina-kurgukabinetis. Hetkel töötab ta nii kiirabi õe-brigaadijuhi kui ka kõrva-nina-kurgukabineti õena. Tal on pikaajaline kogemus usaldusisikuna ning julgus rääkida kaasa õdede ja hooldustöötajate töötingimuste parendamises. Ta on läbinud eriõe väljaõppe ning julgustab pidevalt nii noori kui vanemaid kolleege end täiendama.

Marje Rebane, olete töötanud õena üle 28 aasta väga erinevatel erialadel. Kuidas jõudsite erakorralise meditsiinini?

Erakorralise meditsiinini jõudsin tegelikult päris ammu oma elukutse valiku alguses. Olin natuke aega peale kooli lõpetamist psühhiaatriakliinikus, kuid seejärel sattusin Valga haigla erakorralise meditsiini osakonda, kus olen töötanud palju aastaid. Siseosakonnas ja polikliinikus kabinetiõena olen töötanud erakorralise meditsiini kõrvalt.

Mis selle eriala teie jaoks huvitavaks teeb?

Erakorraline meditsiin on raske eriala, aga väga huvitav ja mitmekesine, sest iga päev on erinev ja iga patsient uus väljakutse. Mitte kunagi ei saa öelda, et tööpäevad on „vennad”.

Milline on teie töö praegusel ajal?

Praegu olen peamiselt kiirabis õde-brigaadijuht. Väiksema koormusega täidan ka nina-kõrva-kurgukabineti õe rolli.

Mida on koroonaaeg seoses väljakutsetega muutnud?

Patsiendi tervisemurede ja kaebustele lahendamisele lisaks – Millest võiksid olla põhjustatud kaebused? Millist ravitaktikat kasutada? Kas hospitaliseerida või mitte? – pead alati olema valmis selleks, et tal võib olla lisandunud ka koroonaviirus, mis teeb käsitlemise sageli raskemaks.

Kardioloogide selts tõi hiljuti välja, et osa patsiente jätab kiirabi kutsumata ning kui need patsiendid siis lõpuks haiglasse jõuavad, on olukord tõsine. Kas olete samuti midagi sellist täheldanud?

Olen küll. Tegelikult polegi see nii ainult koroonaajal. Alati on selliseid inimesi, kes ei kutsu kiirabi või teevad seda täiesti viimases hädas. Ma ei ole päris hästi aru saanud, kas nad kardavad seda teha, kuna arvavad, et neid ei võeta haiglasse vastu, kui nende seisund pole piisavalt halb. Seda ei saa ma küll öelda, et keegi oleks meie piirkonnas jäänud ravita, kuna haiglates valitseb koroonaolukord. Patsiendid on alati abi saanud.

Aasta õe tunnustuse juures toodi välja mitmeid saavutusi. Mille üle ise tunnete kõige suuremat uhkust ja heameelt?

Mul on olnud suur tahe õppida ja koolis käia. Eriõe hariduse omandamine on pere ja täiskohaga töö kõrvalt olnud suur saavutus. Olen täitnud varasemalt usaldusisiku rolli, mis oli tollal natuke väiksemas mastaabis kui praegu. Nüüd on usaldusisik lisaks muudele kohustustele sõnumikandja Eesti Õdede Liidu ja liikmete vahel. Lisaks tööle ja õppimisele olen ma uhke ema ja vanaema. Nemad on minu elujõud ja õnnetunde tekitajad!

Kui oluline on teie jaoks teha lisaks tavapärasele õe tööle midagi veel?

Kui teeksin ainult ühte asja, siis mul hakkaks igav. Mul on meeletu õppimisjanu, soov areneda. See on ka üks põhjustest, miks ma vahepeal käisin lisaks meie erakorralise meditsiini osakonnale tööl Tartu Ülikooli Kliinikumi siseosakonnas. Tahtsin juurde õppida ja näha, mis toimub teises haiglas, kuidas on seal asjad korraldatud ja tuua seal õpitut meie haiglasse.

Kui tavapärane see on, et Valgast käiakse kliinikumis tööl?

Need on just sellised inimesed, kes tahavad midagi juurde õppida, näha meie valdkonda avaramalt. Sageli nad jäävadki kahes kohas käima või lõpuks valivad ühe.

Millised on praegu õdede võimalused end täiendada?

Mina olen enda jaoks leidnud palju tasuta veebiseminare, on need siis erinevate haiglate poolt korraldatud koolitused või Eesti Õdede Liidu veebiseminarid. Olen kõiki võimalusi kasutanud, sest need on minu enese arenguks ja väga huvitavad. Veebiseminarid teeb minu jaoks eriti sobivaks see, et ära jääb kohale sõitmiseks kuluv aeg.

Kui kurnav on olnud teie ja teiste õdede jaoks nüüd juba enam kui aasta kestnud koroonaaeg?

On tõesti kurnav. Patsiente on palju ning kaitseriietes töö tegemine on väsitav. Pead järgima täpseid juhendeid, kuidas kaitseriietust kasutada, kuidas eemaldada, et sa endale liiga ei teeks. Pead ennast hoidma, sest muidu pole sinust kellelegi abi andjat.

Kuidas võrdleksite esimest ja teist lainet?

Esimese laine ajal olid inimesed natuke rohkem sõnakuulelikud. Nad ei teadnud, mis haigus see on ja kuulasid rohkem seda, mida rääkisid terviseamet ning haiglajuhid. Teise laine ajal on inimesed läinud suhtumise osas leebemaks, mõningad ükskõiksemaks ja mõne puhul on tekkinud enesekesksus. Ei soovita nähta endast kaugemale. See on kurb, kuna küsimus ei ole ju ainult selles, et üksikindiviidil oleks hea, vaid et ka pere, sõbrad, sugulased oleksid terved. Reeglid ei ole välja mõeldud inimeste kiusamiseks, vaid et kõigil jääks tervis alles.

Kui palju olete jõudnud puhata?

Ma jätaksin selle teema hea meelega üldse vahele. Üldiselt vähe, väga vähe. Tööd on palju ja laste sõnul tuleb see minuga sageli koju kaasa. Oma patsientidele mõtlen tihti – kuidas neil läheb ja kas nad on terveks saanud. Aga kodurahu ja muusika abil saab „energiapatareisid“ laadida.

Mida ütleksite noortele inimestele, kes on erialavaliku ees – mis on Eestis õendustöö plussid ja mida näete miinustena, millega peaks kindlasti arvestama?

Kui sa tahad seda tööd teha, kui sul on selle jaoks südames ja hinges koht, siis tere tulemast! Sära patsiendi silmis, kui ta tunneb ennast paremini, kaalub kõik üles. See on kingitus, mille saad vastu.

Kurb on see, et meditsiin on läinud suurte linnade keskseks. Saan hästi aru, et suurem osa nooremast elanikkonnast elab Harjumaal ja Tartus, aga ülejäänud Eestisse on jäänud elama palju vanemaid inimesi (nende vanemad ja vanavanemad) ning ka neile peab jääma meditsiin kättesaadavaks. Nad peavad saama oma muredele abi lähemalt, mitte ainult mõnest keskuses üle Eesti. 80-aastasele on väga kurnav, ka logistiliselt, sõita mitu tundi ühistranspordiga suurde meditsiinikeskusse 15 minutiks arsti vastuvõtule ja siis tagasi. Teatud haiguste jaoks peavad tõesti olema kompetentsikeskused, aga kõike ei saa viia väiksematest piirkondadest suurtesse haiglatesse kokku.

Kas Valgas on mõni teenus või eriala, mille puhul näete, et elanikud tunnevad puudust?

Meil pole hetkel endokrinoloogi, kuid tean, et loodetakse leida. Samuti pole diabeediõde. Patsiendid peavad sõitma Tartusse, Viljandisse või Võrru. Praegu on see valdkond jäänud rohkem perearsti kanda. Väga tõsiselt tunneme puudust sünnitusabist. Meil kui meedikutel on selle äraviimine hingel. [Valga haigla sünnitusosakond suleti 2018. aastal – toim]

Lähim koht on praegu…

…Tartu või Võru. Kui oleme natuke Viljandile lähemal, siis viime sinna. Igale poole on peaaegu 100 kilomeetrit. Mina olen ametilt õde, mitte ämmaemand ega günekoloog, ja kui mul on sellise valdkonna probleemidega patsient, siis mul polegi muud võimalust, kui viia ta sinna kaugele. Aga sealt peab ta ka kuidagi tagasi saama, olgu see või öösel.

Med24s ilmub intervjuu ka Aasta õe Angelika Lalliga.