Aasta õde Angelika Lall: õdede töökoormus tuleb üle vaadata (1)

Tänavu valiti esmakordselt aasta õeks kaks õde – Tartu Ülikooli Kliinikumi õendusabi osakonna juhataja Angelika Lall ja Valga haigla kiirabi õde-brigaadijuht Marje Rebane. Angelika Lall on töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis õena 31 aastat. Töö erinevates valdkondades on andnud talle suurepärased teadmised, oskused ja kogemused, mida ta on jaganud nii elanikkonna kui ka kolleegidega. Lalli tööalastest saavutustest väärib märkimist TÜKi taastus- ja järelravi osakonna töö käivitamine 2002. aastal. Samuti on ta andnud suure panuse iseseisva statsionaarse õendusabiteenuse arendamises nii TÜKis kui kogu vabariigis. Hetkel töötab ta Tartu Ülikooli kliinikumis statsionaarse õendusabi osakonna juhatajana. Lall on õe elukutset alati kõrgelt hinnanud ning innustanud ka noori kolleege empaatiliselt mõistma ja toetama nii patsiente kui ka nende lähedasi.

Angelika Lall, olete töötanud kliinikumis õena 31 aastat. Kuidas ja mis erialal õendustööga alustasite?

Juba meditsiinikooli õpingute ajal alustasin tööd südamekliinikus kardioloogia osakonnas ja töötasin seal valveõena kokku 13 aastat. Seal sai arendada käelisi oskusi ja osaleda ravimiuuringutes. Meil oli siis osakonnajuhataja professor Margus Viigimaa, kes on nüüd Tallinnas. Areng oli hüppeline. Läbi südameprojektide olime seotud Baltikumi, Rootsi ja Soomega. Peale seda tehti mulle ettepanek kandideerida uude taastus- ja järelravi osakonda vanemõeks. Sel ajal statsionaarset taastusravi kliinikumis veel ei osutatud. Osakonnas oli 45 voodikohta, kuu aja jooksul pidime leidma kogu personali. Selgi kohal sai 13 aastat töötatud ja nüüd olen juhataja statsionaarse õendusabi osakonnas.

Õendusabi majas on 111 voodikohta, kuid hetkel on leping väiksem, ca 76 voodikohale, kuna jagame ruume ka naistekliinikuga. Personali on kokku ligi 115 inimest. Osutame iseseisvat õendusabiteenust. Vahe on selles, et kui aktiivravi osakondades on patsiendil raviarst, kes hoiab ravitegevusel silma peal, siis õendusabis raviarsti pole. Õdedel peab olema pädevust, julgust ja vastutust võtta vastu iseseisvaid otsuseid. Arstiga konsulteeritakse vajadusel, kui näiteks patsiendil on seisundi muutus või vajab ravim korrigeerimist. See on küllaltki vastutusrikas ning seetõttu oleme nii haigekassa kui terviseameti teravdatud tähelepanu all. Iseseisvale õendusabile tehakse regulaarselt auditeid, et teenus oleks kvaliteetne ja vastaks nõuetele.

Kliinikumis on õendusabiteenus tavapärasest natuke mahukam. Kuna oleme kliinikumi allüksus ja meile suunatakse patsiente aktiivravilt, siis arsti sekkumine on sagedasem, kui haigekassa on eeldanud. Meil on arst iga päev majas. Meil on patsiente, kes ei vaja enam aktiivravi, intensiivset sekkumist, aga samas ei saa teda ka koju, maakonnahaiglasse või hooldekodusse saata, kuna protseduuride vajadus on mahukas ja seisund võib olla ebastabiilne. Osutame osakonnas ka hospiitsravi ehk elulõpu teenust. Teeme perearstidega koostööd ja vajadusel võtame patsiendi hospiitsravi teenusele kiiresti vastu. See on enamjaolt vähihaigetele.

Kas õed tunnevad iseseisvas õendusabis mingisugustest õigustest puudust, mis tööd hõlbustaks?

Ma leian, et ravimite korrigeerimiseks on vaja arstlikku sekkumist ja me saame arstiga vajadusel telefoni teel konsulteerida. Meil on teatud asjade osas kokkulepe. Näiteks haavaravis otsustab õde, kas on vaja ravimit vahetada, kui üks ei aita või kui haav läheb halvaks. Õed määravad külvid, võtavad analüüsid. Ambulatoorselt oleks meil iseseisvust võibolla rohkem vaja. Kõik ei ole läbinud retseptiõiguse koolitust, aga kui õed tahavad rohkem iseseisvust, siis peaksid nad koolituse läbima.

Oluline oleks, et patsiendilt ei nõutaks ühelgi ambulatoorsele iseseisvale õe vastuvõtule pöördumisel saatekirja. See parandaks patsiendi jaoks abi kättesaadavust ja aitaks erinevaid haigusi ennetada. See võtaks eriarsti ambulatoorsetelt järjekordadelt koormust vähemaks. Kui oleks õdede iseseisev vastuvõtt, teatud erialale spetsialiseerunud õe kabinett, kuhu pääseb ilma saatekirjata, aitaks see märgatavalt probleeme ja krooniliste haiguste süvenemist ennetada.

Tean, et perearstid ei jõua patsientide juurde koju, kui nimistud on väga suured. Koduõenduse osas võiks võrgustik olla paremini arenenud, et katta kogu hajaasustus. Leian, et vähemalt pereõdedel peaks olema kohustus käia regulaarselt koduvisiite tegemas patsientidele, kes ise perearstini ei jõua. Oma süsteemis näen tihti, et patsiendil on saatekiri statsionaarsele iseseisvale õendusabiteenusele, aga reaalselt pole perearst ega pereõde patsienti näinud ja tal pole vähemalt aasta jooksul kodust ravi kontrollitud. Selline lähenemine ei ole patsiendi haiguste ennetuse ja ravi seisukohalt jätkusuutlik. Siin näen ma suurt õdede ressurssi puudust ja seda, kui suur vajadus on meil tegelikult õdede ametikohtadele ka ambulatoorses võrgustikus, mis lõppkokkuvõttes ju vähendaks haiglaravile sattuvate patsientide hulka. Näen aga ka arenguid, tänuväärt on olnud riiklikud otsused õe teenus jaoks hooldekodudes.

Aasta õe tunnustuse juures toodi välja mitmeid olulisi saavutusi. Mille üle ise tunnete kõige suuremat heameelt?

Ma tunnen heameelt selle üle, et aasta õde valiti õendusjuhi tasemel. See on suur tunnustus kõigile õendusjuhtidele! See on väga vastutusrikas ja intensiivne töö. Sa oled sellega 24/7 seotud. Näen, kuidas mu kolleegid panustavad pere ja õpingute kõrvalt. Olen rõõmus, et õendusjuhte märgati! Siinjuures olen uhke kogu oma meeskonna ja kolleegide üle, kes on andnud viimasel aastal suure panuse sellel vaimselt räsival ja keerulisel ajal ning suutnud jääda toeks teineteisele ja patsientidele.

See pole kerge töö, see on töö kogu meeskonnaga. Pead osakonnas avatud silmadega ringi käima, hoidma kõigel kätt pulsil, et asjad toimiksid kvaliteetselt ja patsiendid oleksid hoitud. Igapäevaselt suhtled lähedaste ja patsiente ravile suunavate arstidega ning nõustad personali. Sul on padja kõrval telefon ja pead kõne ka öösel vastu võtma. Näiteks on mulle helistatud öösel kell kolm politseist, et ma laseksin kontrollida, kas patsient ikka on palatis, sest ta on helistanud häirekeskusesse jutuga, et lamab pargis ja tal on külm. Sel patsiendil olid vaimsed probleemid ja loomulikult oli ta tegelikult palatis sooja teki all, aga tal peab olema õigus oma telefoni kasutada. On olnud ka teistsuguseid olukordi. Tartus Lina tänava haiglate kompleksi kõrval oli ööklubi. Olen sealt õhtul käinud patsienti otsimas, kes otsustas aknast välja pugeda ja minna „diskole“.

Milline on olnud teie osakonna jaoks aeg koroonaviirusega?

Viiruse käitumine oli ettearvamatu ja eks olukord oli uus ka meie osakonnale. Ka meile pääses eelmise aasta lõpus viirus sisse, kui kodust tulnud patsient osutus peale negatiivset testi paar päeva hiljem siiski positiivseks. Viirus käitus ettearvamatult ja osa personalist oli paanikas. Eeskätt oma lähedaste pärast. Sa küll püüad kanda isikukaitsevahendeid korrektselt, aga ikka kahtled, kas oled piisavalt hoolas ja võid koju laste või oma vana ema juurde minna. Sel ajal polnud ju veel vaktsiine. See oli vaimselt küllaltki koormav nii personalile kui patsientidele. Patsientide ja töötajate ohutuse tagamiseks tuli osakonna juhina teha raskeid otsuseid. Patsientide külastamiseks seati kliinikumis piirangud. Seda, kui ei saa enam lähedasi näha, on raske taluda. Patsientide üksildust oli personalil raske vaadata. Võimaldasime lähedastega videokõnesid. Tegime külastamisel ka erandeid elulõpu teenusel ja raskete haigete külastamiseks.

Praegu tunneme end vaktsineerimise tõttu palju vabamana, kuid ka meil on meditsiinitöötajaid, kes pole vaktsineeritud ja ei plaanigi seda teha. Osa puhul on see otsus põhjendatud, aga mõne puhul ma seda ei mõista. Nad võivad osakonnas edasi töötada, aga kui otsime uusi töötajaid, siis uued peavad olema vaktsineeritud. Ma tõesti ei taha, et juhtuks olukord, kus töötaja või patsient peaksid haigestuma ja me avastame selle liiga hilja. Seetõttu testin siiani regulaarselt vaktsineerimata töötajaid.

Kui palju olete saanud selle aja jooksul puhata?

Suvepuhkus jäi praktiliselt võtmata. Vaimsest pingest puhata saab vist ainult läbi füüsilise töö. Lähed välja jalutama või teed värskes õhus sporti. Muusikal on samuti oluline roll hingekosutusel, laulan Kliinikumi Naiskooris.

Minult on küsitud, kas ma pole mõelnud õetöö asemel teha midagi muud või minna välismaale. Seda mõtet pole mul olnud. Välismaal pakutav palk võib olla ahvatlev, aga minu juured on siin. Ma pole rändaja. Pigem mõtlen enese ja õenduse arendamisele Eestis.

Mida tähendab see, et Eestis pole piisavalt õdesid reaalses igapäevases töös?

Iseseisvas õendusabis on dokumenteerimise nõudlus ja vajadus suurenenud. Kõik teenused, hindamised ning õendustegevuse eesmärgid peavad olema kirjalikult üles märgitud, et raviplaan toimiks ja järgmine vahetus või konsulteeriv arst teaks, millised tegevused on toimunud. Õdede arvutis kirjutamise koormus on seega tõusnud ja kontakte patsiendiga võib jääda sellevõrra vähemaks. Õdede normkoormus tuleb kindlasti üle vaadata, meditsiin areneb kogu aeg, ravitaktikad ja protseduurimahud on muutunud. Kui üks õde jääb ööseks üksinda 20 patsiendiga, siis on seda palju. Õde peab jõudma tegeleda ka nõustamise, patsiendi õpetamise ja ennetusega!

Mida ütleksite inimestele, kes on erialavaliku ees – mis on Eestis õendustöö plussid ja miinused, millega peaks kindlasti arvestama?

Pluss on see, et õdede ametit on tervishoius tähtsustatud. See, et õed iseseisvalt vastuvõtte teevad, oli ju 20 aastat tagasi unistus. See on kindlasti pluss, et õde saab ise otsustada ja olla vahetult patsiendiga kontaktis. Miinus on võibolla see, et töö pole statsionaari tasemel normeeritud. Õed peavad silma peal hoidma ka põetustööl, et see oleks kvaliteetne. Me võiks jõuda selleni, et ka põetajad saaksid erialaselt koolitatud ja meil oleks hooldustöötajate tase kõrgem.

Med24s ilmus intervjuu ka aasta õe Marje Rebasega.