Aasta hooldustöötaja: hooldaja töö on raske, aga mitmekülgne

Eesti Õdede Liit valis aasta hooldustöötajaks Selve Õisi, kes töötab hooldajana Pärnu Haiglas. Kolleegid peavad teda vaieldamatult üheks kohusetundlikumaks ja vastutulelikumaks töötajaks. Kaastundlikkus, sõbralikkus ja usaldusväärsus on temast teinud väga hinnatud kaaslase rasketes valvetes. Oma hooldajatöös on ta alati lahke, hooliv ja sõbralik.

Milline on hooldaja töö Pärnu Haiglas?

Ma ütleksin, et mu töö on mitmefunktsiooniline. Näiteks olen saunanaine – kui haigel on vaja duši alla minna, siis ütlen talle, et saunapäev. Paljud haiged vajavad enda pesemisel täielikku või osalist abi, seega olen ju saunanaine! Olen ka koristaja, siis kui haige ajab midagi kapilt maha või juhtub muu õnnetus (põis ei pea). Alati maandub kapilt põrandale ka mõni vedelikuga või vedelikuta klaas. Vahel tõmbab haige kanüüli välja ja vererada on palatis. Siis on loomulik, et tuleb koristada. Mõnikord ei jõua patsient õigeks ajaks WC-sse õigele kohale ja juhtub õnnetus – selleks, et ka teised saaksid WC-d kasutada, tuleb koristada. Tihti juhtuvad sellised õnnetused siis, kui tegeliku koristaja tööpäev on lõppenud. Vahel olen näitleja, sest sageli läheb haige juures vaja meelitamist ja kaasamängimist. Olen diplomaat ja läbirääkija. Neid oskusi läheb vaja jonnaka vanainimese puhul. Olen psühholoog, kui haigel on mure või suhtlemisvaegus. Olen iluteenindaja – kui võimalik, siis saab vanainimese hooldamata küüned korda.

Milline on teie tööpäev?

Tööpäev algab hommikul vahetuse ülevõtmisega. Seejärel tuleb saata uued haiged palatisse ja operatsiooniks ette valmistada. Järgneb toidu jagamine haigetele, kes ise söömise ja joomisega hakkama ei saa. Vastavalt vajadusele on tuleb neid abistada. Kui operatsioonituba kutsub haiget, siis viime ta koos palatiõega operatsioonile. Kui uuringukabinet kutsub haiget, siis saadan haige uuringule. Ka mähkmed vajavad vahetust, kolostoomikotid ja uriinikotid tühjendamist. Mõõdud tuleb kirja panna ning vaadata ega pole aeg kotti vahetada.

Kui patsiendil on aeg pesema minna (duši alla), siis saadan ta sinna. Liikumisraskustega patsient vajab duši alla minekuks ja pesemiseks abi. Lamaja patsiendi sõidutame kaastöötajaga kahekesi pesuvanniga duši alla ja teda tuleb pesta. Kohustuslik duši all pesemine koos voodipesu vahetusega on iga seitsme päeva tagant, kui patsiendi tervislik seisund seda võimaldab. Samal ajal, kui patsienti duši all abistan, vahetab paariline patsiendi voodipesu, kuna peale dušši on patsient nii väsinud, et tahab kohe pikali.

Vahel tuleb ka patsiendiga vaielda, et on vaja pesema minna, kuna nad ei taha seda. Näiteks inimesed, kes ei ole harjunud end pesema või pole tervisliku seisundi tõttu suutnud end pikka aega pesta, ja ka asotsiaalsed patsiendid. On ka patsiente, kes algul kuidagi ei taha pesema minna ja kui lõpuks duši alla saavad, siis ei taha sealt enam ära tulla.

Õhtul enne magama jäämist tuleb pesta haige suu, hambad või proteesid, kui ta sellega ise hakkama ei saa. Peale selle on vaja jälgida ka rahutuid patsiente, kes tõmbavad enda küljest juhtmeid, dreene, kanüüle ära või kellel tuleb äkkmõte minna koju, tööle, kartulimaale või veel kuhugi (patsiendid, kes ei tea ise, mida nad teevad). Nende jälgimine on nagu kassi-hiire mäng.

Sageli on nii, et kui korraldused tulevad, siis palju ja korraga ning kõik tahavad, et asi kohe tehtud saaks. Sel juhul tekib küsimus, mida võtta ja mida jätta. Vahetus lõpeb üleandmisega järgmisele hooldajale. Hommikul enne uue vahetuse tulekut, peavad olema hommikused hügieenitoimingud tehtud.

Kõik teavad, et hooldaja töö on väga raske. On see ka teie jaoks raske?

Töö on raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Näiteks vaimselt raskena mõjuvad mulle inimesed, kes ei saa millestki aru. See aeg, mis kulub sellele, et inimene teeks, mida vaja, tundub lõputu. Füüsiliselt raske on töö siis, kui peab aitama inimest, kes ise kaasa ei aita või on maha kukkunud ja vajab üles aitamist. Seega siis, kui peab kasutama füüsilist jõudu. Ka surija hooldus on masendav. Surija ise mõjub raskena, kuna ta tõmbab energiat enda poole.

Kuidas te end oma erialal arendate?

Enesetäiendus on ka hooldajatöös kindlasti omal kohal. Kui tulevad kasutusele uued hooldusvahendid, siis läheb vaja koolitust, kuidas neid õigesti kasutada. Ka vanade asjade ülekordamine on hea, sest siis näed koolitust hoopis teise vaatenurga alt ja alati leiab juba õpitud koolitusest midagi uut. Kui ma õppisin hooldustöötajate kursusel, siis ei olnud programmis väga paljusid mooduleid. Seega õpin juurde.

Kas tunnete mingitest koolitustest puudust?

Alati olen valmis uuteks võimalusteks, aga eelnevalt tuleb konsulteerida rahakotiga. Hetkel tunnen, et vajan koolitust teemal "Kuidas suhelda meediaga?". Praegune olukord tundub mulle tundmatus kohas vettekukkumisena.

Mis teile teie töös rõõmu pakub?

Rõõmu pakub see, kui inimene paraneb ja koju läheb. See on kogu meeskonna panus.

Mis on, vastupidi, asjad, mis ei tee rõõmu?

Rõõmu ei tee see, kui olukord on vastupidine.

Mida tuleks rohkem või teistmoodi teha, et teil oleks palju häid motiveeritud kolleege?

Hetkel, vähemalt meie osakonnas, hooldajaid jagub. Meil on praeguseks juba väike muudatus tehtud koormuse vähendamisel, kuna nüüd on kaks hooldajat ööpäevaringselt osakonnas, mis on super asi. Eriti hull oli olukord varem, kui üks hooldaja ei jõudnud oma tööd enne uue vahetuse tulekut valmis.

Koormus on meie töös mitme tahuga asi. Kui osakonnas on haiged, kes toimetavad ise, siis saab üksi hakkama, aga kui üle poole on neid, kes vajavad abi, siis jääb sageli ühest väheks. Üksi ei saa hakkama haigetega, kellel on küljes juhtmed ja voolikud, mis takistavad liigutamist.

Kas hooldusalustega on aja jooksul toimunud mingisuguseid muutusi, et näiteks on rohkem raskeid patsiente vms?

Ei tea, kas nad on muutunud just raskemaks, aga tundub just, et neid on rohkem. Inimkond vananeb ja eks need haigused, mis käivad vananemise juurde või eelnevalt valesti elatud elu juurde, tulevad kaasa.

Mis teeb hooldustöötajatele Eestis veel muret peale koormuse?

Päris kõigi eest ei oska vastata, aga kui vaadata palganumbrit, mis algab Põhja-Eestist ja lõpeb Lõuna-Eestis, siis seal on päris suured erinevused. Ometi teeme üht ja sama tööd.

Kuidas jõudis teieni uudis, et pälvisite aasta hooldustöötaja tiitli?

Sellest kuulsin juhuslikult ümber nurga ja läbi lillede. Mulle helistati ja küsiti, kas olen end kirja pannud õdede päeva konverentsile. Ütlesin, et pole ja registreerida kah enam ei saa. Siis öeldi, et sinna peab ikka kindlasti tulema, sest see on väga tähtis päev. See tekitas kahtluse, et kuskil on mingi konks, aga enne kohale minemist keegi konkreetselt midagi ei öelnud.