Aasta arst Pille Mukk: meditsiin on kõige ägedam valdkond, kus töötada

Eesti Aasta Arst 2021 on pulmonoloog Pille Mukk, kes on Põhja-Eesti Regionaalhaigla sisehaiguste kliiniku juhataja ning Raplamaa haigla juht.

Aasta arsti tiitel on väga väärikas tunnustus. Mida see teie jaoks tähendab ja kaasa toob?

See on tõesti väga suur tunnustus. Olen tänulik ja hindan seda väga. See on ka suur üllatus, sest arstina igapäevast tööd tehes kindlasti ühegi tiitli peale ei mõtle ja selle nimel ekstra midagi ei tee. Töötan koos pühendunud professionaalsete kolleegidega, kelle hulgast oskaksin hoobilt nimetada palju neid, kes seda tiitlit vääriksid. Seetõttu oli see tunnustus üllatav ja jahmatav. Mul on aga igal juhul hea meel, et Eestis arste tunnustatakse ja seda tehakse sellisel tasemel, soliidselt ja väärikalt.

Mida see kaasa toob? Ma ei oskagi öelda. Tean, et see toob kaasa vastutuse, kohustuse tiitlit väärida. Avalikku tähelepanu on hetkel rohkem, aga see on mööduv. Tööd teen edasi ikka samamoodi.

Missugune on koroonaaeg olnud kopsuarstile?

Kopsuarstile on koroonaaeg olnud töörohke. Põnev samuti. Koroonaviirus, kui respiratoorne viirus, on kopsuarstidele üldiselt tuttav, aga nüüd juba kahe aasta jooksul näeme, et COVID-19 kahjustab kopsu veidi teisel viisil kui gripp või RS-viirus, põhjustades märkimisväärselt ka pikaajalisi kopsukahjustusi. Koroonaviirusega põdenud patsientide arv on korraga väga suur. Tekkimas on üks uus patsientide segment, n-ö post-COVID patsiendid, kel võivad jääda pikaajalised terviseprobleemid. Millised need on aasta, kahe, kolme pärast, kas need muutused jäävad või kui pikaks ajaks, seda saame teada edaspidi. Aga ka kopsuarstid on pandeemia ajal saanud palju targemaks. Uusi teadmisi on tulnud varasemast ajast kordades kiiremini juurde.

On välja toodud, et omikroni põhjustatud haigus on justkui teistsugune kui varasemate tüvede põhjustatud COVID – kuidas see kopsuarstile tundub?

Tänaste teadmiste juures ei jõua omikroni tüvi nii kergelt alumistesse hingamisteedesse ja ei põhjusta nii palju rasket kopsupõletikku, prevaleeruvad ülemiste hingamisteede kaebused. Need on seni veel teiste riikide kogemused, mis panevad lootma, et omikron ehk ei põhjusta nii raskeid tüsistusi ning sellisel arvul surmasid. Praegu on haiglaravile jõudvad patsiendid tõenäoliselt suuresti veel eelmise viirustüvega nakatunud inimesed, neil on tõsised hingamisprobleemid. Koroonaviiruse puhul ei saa rääkida ka ainult sellest, et ta kahjustab kopsu. Lisaks on risk trombemboolilistele tüsistustele, neerukahjustusele, südamelihase kahjustusele. Millist mõju avaldab uus viirustüvi, seda näeme peatselt.

Mida tähendab omikroni tüvi praegu haiglas personali mõttes?

Kui keskkonnas on nakatumine kõrge, siis meie inimesed nakatuvad samamoodi. Praegu näeme viimasel paaril nädalal igapäevaselt, kuidas kasvab haiglas töötajate arv, kes on isolatsioonis või karantiinis, sest nad nakatuvad ise, on olnud lähikontaktsed või peavad laste haigestumiste pärast koju jääma. Inimesi tööle leida ja valvegraafikuid täita on väga keeruline. See on n-ö neljanda laine eripära. 2021. aasta kevadel, kui meditsiinitöötajad olid vaktsineeritud, oli töö kindlam, sest vaktsineerituna said siis parema kaitse nakatumise eest. Kahjuks ei kaitse ka kolme doosiga vaktsineeritus enam nakatumise eest hästi ja see tähendab, et tuleb töölt kõrvale jääda. Tõsiselt haigestumist on muidugi vähem, see teeb rõõmu. On juba praktiliselt igapäevane teema, et kedagi tuleb tööl ootamatult asendada. Sellest tekib omakorda teistele ülekoormus.

Kui levik on nii suur, siis kas on võimalik selline lahendus, et kui tervishoiutöötaja põeb sümptomiteta, siis ta siiski tuleb tööle kaitsevarustuses?

Praegu ei pea selliseid lahendusi veel kasutama, et panen respiraatori ette ja töötan nakatunult. Kui nakatumine laieneb ja me jääme veel suuremasse defitsiiti, kus me ei suuda puudujaid asendada, siis peame kindlasti langetama standardit, samuti reegleid isolatsiooni ja karantiini pikkusele. Kõige äärmuslikuma meetmena saab kasutada seda, et nakatunud töötaja tuleb asümptoomsena tööle, kasutades isikukaitsevahendeid. Eks me siis peame omakorda tegema valikud, kuhu ta tööle läheb – tõenäoliselt koroonaosakonda, kus ongi nakatunud patsiendid ja kus ta on patsientidele vähem ohtlik. Kindlasti mitte aga näiteks hematoloogia osakonda. Ma tahaks loota, et me ei pea selliseid valikuid tegema hakkama.

Aga see on üks stsenaarium?

See on paraku üks must stsenaarium. Kolm-neli-viis sammu ettemõtlemist on pidanud haiglas alati tegema.

See lootus, et omikron on kergem, massiefekti tõttu vist väga ei lohuta?

Lootus, et ta on kergem, on igal juhul olemas, aga kui ta tõesti tuleb massiefektina, siis sellest tekkiv erakordselt suur ressursivajadus haiglas, teeb olukorra muidugi keeruliseks. Võiks ju öelda, et kui ta on kergem haigus, siis las ta käib meist kõigist üle, aga sellel oleks oma hind ja me ei saa unustada, et on päris palju vaktsineerimata inimesi, eriti eakaid, kelle puhul ei pruugi see haigus sugugi nii kergelt kulgeda. Meil pole ka väga head võrdlusmudelit teiste riikidega, kust neljas laine on juba taandumas. Kui räägime riigist, kus on 80-90 protsendiline vaktsineeritus, kõrge vaktsineeritus kolmanda doosiga, ja vaatame, kuidas seal omikron kulges, siis seda ei saa väga hästi meie reaalsusesse üle kanda, sest meie vastavad muutujad on oluliselt erinevad.

Mis teile praegu teie töös rõõmu pakub ja mis pigem mitte?

Rõõmu pakub väga palju. Meditsiin on kõige ägedam valdkond, kus töötada. See on alati niimoodi olnud. Rõõmu pakuvad patsiendid, kes usaldavad, tulevad abi küsima ja seda saavad, kes ise samuti mõtlevad kaasa ja võtavad vastutuse. Päris kindlasti pakuvad igapäevaselt rõõmu kolleegid – arstid, õed ja hooldajad. Oleme pidanud tegema raskeid otsuseid, töö on nõudnud meeletut kiirust ja paindlikkust. Pandeemia on näidanud, et saame väga hästi hakkama ja koostöö on sujunud varasemast täiesti teisel tasemel. Kui asjad on halvasti, siis pannakse seljad kokku ja leitakse lahendused. See on päris kindlasti see, mis teeb rõõmu.

Kuna olen ka juht, siis paneb muretsema, kas inimesed ikka peavad vastu ning kas ma oskan ohumärke piisavalt kiirelt märgata ja kas mul on võimalik abi pakkuda. Muret teevad ka patsiendid, kel ei lähe nii hästi või kes ei saa oma ravi õigel ajal kätte. See tekitab jõuetust.

Minu jaoks arstina oli raske avastada ja leppida sellega – see arusaam jõudis kohale eelmise aasta kevadel ja varasuvel –, et nii paljud ei soovi ennast siiski vaktsineerida. Seda on jahmatav näha, kui mõtlen esimesele pandeemia-aastale ja sel ajal tekkinud lootusele, et ühel hetkel tulevad vaktsiinid, millest saavad n-ö mängumuutjad. Kahjuks ei ole me suutnud vaktsineerimise olulisust piisavalt selgeks teha. Meditsiin on 21. sajandil väga võimas, vaktsiinid erinevate varasemalt suure tõenäosusega surma toonud raskete haiguste vastu tulid juba 20. sajandi keskel ja muutsid väga palju, aga meil on sellegipoolest tänane suhtumine koroonavaktsiini ühiskonnas sellisel tasemel, et oma olemuselt vaktsiinvälditavaid surmasid me ära ei ole suutnud hoida See on asi, mis on hingel.

Intervjuu pikem versioon ilmub veebruari Lege Artises. Ajakirja tellimuse saab vormistada siin!