1918. aasta gripipandeemia ohvrite säilmete analüüsi tulemused on üllatavad
1918. aasta gripipandeemia tagajärjel suri maailmas hinnanguliselt 50 miljonit inimest ja senine teadmine on olnud, et haigus mõjutas ebaproportsionaalselt palju terveid noori täiskasvanuid.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Kuna nii palju inimesi haigestus kiiresti, uskusid tolleaegsed arstid, et terved inimesed surid sama suure tõenäosusega kui need, kes juba eelnevalt olid haiglased või hapra tervisega.
Hoolimata suurest hulgast ajaloolistest allikatest selgub aga, et mingeid tõsiseltvõetavaid teaduslikke tõendeid ei ole, mis kinnitaksid või lükkaksid ümber seda hinnangut, et tervetele ja haigetele oli gripp ühtviisi ohtlik. Suurem osa senistest uuringutest toetuvad ajaloolistele dokumentidele nagu statistika, rahvaloenduste andmed ja elukindlustuse andmed. Üheski nendest andmekogudest ei ole aga infot eelnevalt diagnoositud haiguste või üldisemate keskkondlike, toitumuslike või muude krooniliste stressorite kohta, mis mõjutavad tervislikku seisundit.
Nüüd uuriti 1918. aastal gripi tagajärjel surnute luid. Selleks kasutati Clevelandi Loodusmuuseumis asuva Hamman-Todd Documented skeletikollektsioonist pärit 369 isiku luid. Kõik need inimesed olid surnud vahemikus 1910-1938. Analüüsitavad luud jagati kahte gruppi: pandeemia ajal surnud juhud ja enne pandeemiat surnud kontrollid. Kokku olid vaatluse all pandeemia ajal 18-80-aastasena surnud 81 inimese luud, sealhulgas 26 olid surnud vanuses 20-40 aastat. Enne pandeemiat surnuid oli 288.
Luustikus võivad kehva üldtervise tagajärjel tekkida püsivad muutused, näiteks on levinumad indikaatorid lühike kasv, ebaühtlane kasv, hammaste arenguhäired. Traumadele või infektsioonidele järgnev põletikuprotsess aitab paraneda ja uuel luukoel tekkida. Pandeemia ajal surnud ja kontrollperioodil surnud inimeste luid analüüsiti kollete ja stressile viitavate tunnuste suhtes, täpsemalt sääreluu periosti uue luu moodustumist. Kollete puhul oli võimalik hinnata, kas tegemist oli aktiivse, paraneva või juba varem ära paranenud koldega. Aktiivsete kolletega inimesed olid eeldatavasti kõige kehvema tervisliku seisundiga.
Vastupidiselt senisele laialt levinud teadmisele surid hapra tervisega ja krooniliste haigustega inimesed pandeemia ajal suurema tõenäosusega kui eelnevalt hea tervise juures olnud inimesed. Aktiivsete periosti kolletega inimeste surma risk oli pandeemia ajal üle kahe korra suurem kui kontrollgrupi inimestel ja see kehtis erinevas vanuses inimeste puhul.
Uuringu tulemused ei lähe kokku tolleaegsete kirjeldustega sellest, kuidas täiesti terved inimesed surid ja pilt 1918. aasta pandeemiast paistab hoopis keerulisem. Gripipandeemia ajal suremisest olid enam ohustatud need, kellel oli viiteid varasematele keskkondlikele, sotsiaalsetele ja toitumuslikele stressoritele.
Järgmisena plaanitakse analüüsida sotsiaalmajandusliku staatuse ja suremuse vahel gripipandeemia ajal.
Wissler A, et al. Frailty and survival in the 1918 influenza pandemic. Proc Natl Acad Sci U S A. 2023 Oct 17;120(42):e2304545120. doi: 10.1073/pnas.2304545120.