Vanda Kristjan: hoidkem enda, kolleegide ja patsientide vaimset tervist

Autor: Vanda Kristjan, perearst, Karulaugu Tervisekeskus. Artikkel ilmus märtsi Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi ajakirju saab tellida siit.

Vaimse tervise teema olulisus on viimastel aastatel aina jõulisemalt esile kerkinud, näiteks kinnitas valitsus 2021. aastal vaimse tervise rohelise raamatu ja sotsiaalministeeriumis loodi vaimse tervise osakond. Kuna perearsti töös tõuseb samuti aina sagedamini esile, et patsiendi aitamiseks on vaja tegeleda tema vaimse seisundiga, otsustas Eesti Perearstide Seltsi (EPS) juhatus luua vaimse tervise töörühma.

Kuigi vaimne tervis tundub olevat üks konkreetne teema, siis tegelikkuses on selle väljundid väga erineva taseme ja tahuga. Arusaamiseks, kus me praegu oleme, on vaja teemasse süveneda.

Tänapäeval on olemas palju erinevaid võimalusi vaimse tervise osas nõu või abi saamiseks ja esmapilgul võib tunduda, et selle teemaga seotud osad on kaootilised ja katkendlikud. Eks see tõesti üks puslepilt ole, kus tühjad kohad vajavad täitmist. Proovin anda ülevaate, kus me praegu oleme.

Vaimse tervise abi astmeline mudel

Alustan teemast, mida me tõenäoliselt kõige paremini tunneme ja mille osas on meil tõenäoliselt olemas võimalused ja oskused, et patsientidele abi pakkuda. Kaks kõige sagedasemat vaimse tervise probleemi, millega patsiendid meie poole pöörduvad, on depressioon ja ärevus. Nendel teemadel on olnud piisaval hulgal koolitusi ning meile on raviotsuste tegemisel toeks 2020. aastal uuendatud perearstiabi juhend „Generaliseerunud ärevushäire ja paanikahäire (agorafoobiaga või ilma) käsitlus“, samuti on perearsti töölaual võimalik otsusetoes kiirelt häid soovitusi leida.

Kergema ja keskmise raskusastmega probleemid on perearstitasemel enamasti lahendatavad. Ma loodan, et iga patsient, kes nende muredega oma perearsti poole pöördub, saab esmase hinnangu ja soovitused edasiseks tegevuseks, olgu need siis eneseabivõtted, juhendmaterjalid tõenduspõhise teabe leidmiseks või ravinäidustuse korral ravi pakkumine.

Antidepressandi määramine ei ole patsiendi käsitluses sageli piisav, aga kuidas on lood selle kõige muuga, mida patsient oma teekonnal vajab? 2023. aasta detsembris tutvustas sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakond oma seisukohta, mis kujunes pärast erinevate võimaluste ja vajaduste kaardistamist ning analüüsi. Pakuti välja vaimse tervise astmelise abi mudel, mille astmed on lühidalt kirjeldades järgmised.

0-aste – inimene tutvub materjalidega iseseisvalt ja kasutab eneseabi.

1. aste – eneseabi e-kursus, mille patsient iseseisvalt läbib. Kursuse lõpus hinnatakse edasise sekkumise vajadust.

2. aste – toetatud väheintensiivne psühholoogiline sekkumine. Veebikeskkond, kus inimene saab nõustamist ja kus pakutakse koolitust ka pereliikmetele, sõpradele ehk kõigile, kes soovivad omandada oskusi ja aidata vaimse tervisega hädas olevat inimest. Meditsiiniline haridus ei ole vajalik. Koolituse läbinu oskab motiveerida ja toetada abivajavat inimest, hinnata tema seisundit ja ära tunda edasise sekkumise vajadust. Soovitan tutvuda näiteks keskkonnaga „Peahea nõustamine“, mis annab võimalusi kaardistada oma seisundit ning pakub soovijatele esmaabikoolitust, ja keskkonnaga „iFight Depression“, mis on rahvusvaheline platvorm, kus on eri keeltes informatsioon nii hädasolijale kui ka inimesele, kes soovib teist aidata.

3. aste – spetsialiseerunud abi, psühhoterapeutilised sekkumised.

4. aste – eri ravimeetodite kombineerimine ja rakendamine, psühhiaatrilist abi pakub erineva tasemega spetsialistide meeskond.

Perearst võib olla osaks kõigis nendes astmetes, sest patsient võib abi saamiseks pöörduda meie poole igal ajahetkel, kui ta selleks vajadust tunneb.

Erinevate vaimse tervise spetsialistide olulisus esmatasandil

Praktika näitab, et vaimse seisundi käsitlemine on ajamahukas töö ja kõik seisundid ei vaja ravimi määramist või vajab seisund hoopis erinevate ravimeetodite kombineerimist. Seega leian eelnevast tulenevalt, et iga perearsti meeskonnas peavad olema vaimse tervisega tegelevad spetsialistid, alates vaimse tervise õest kuni psühholoogini. Patsiendi vajadus võib olla erinev ja erinev on ka spetsialistide pädevus. N-ö armuvalus ja koera surma leinav inimene tuleb sageli ikkagi abi saama perearsti juurde. Aga kas see on õige arstiressursi kasutus, kui me oma vastuvõtul neid õnnetuid patsiente lohutame ja selgitame, et nende tunded on inimlik reaktsioon? Sellise patsiendi võiks kohe suunata psühholoogi konsultatsioonile.

Perearst onainsa erialana igakülgne ennetaja – me peame saama võimaluse pakkuda ennetustegevust ka vaimse tervise valdkonnas. Meil peaks olema võimekus pakkuda patsientide vajadustele vastavat teenust ning seda eelistatult oma keskuses, enne kui tervisemure areneb juba häireks. Kõik need rahutud ja terviseärevad inimesed vajaksid tegelikult tähelepanu. Loodan, et lähiaastal saab võimalikuks psühholoogiteenuse pakkumine perearstikeskustes, lisaks peab igal keskusel olema võimalus vaimse tervise õe teenuseks. Millise koormusega ja milliste oskustega, see on arutamise teema. Vajadus on karjuv, kuid praegu on neid spetsialiste väga vähe ja õppijate arv ei taga lähiajal kuidagi vastavust reaalsele vajadusele.

Osades piirkondades on proovitud Klaabu projekti, kus psühhiaatri toetatud vaimse tervise õde teeb perearstikeskuses kokkulepitud koormusega tööd. Praegu saab öelda, et see projekt töötas osades kohtades hästi ja sai perearstidelt positiivset tagasisidet, kuid osades keskustes jäi projekti eesmärk saavutamata.

Meil peab Eestis olema korrastatud ja selge süsteem, et kõikides piirkondades oleks kättesaadav abi olemas. Perearst ja pereõde peavad teadma, kuhu ja millal perearstikeskuse abivajav patsient liigub. Peame teadma, kas patsienti saab aidata perearstikeskuses, kas suuname ta esmastele tasemetele või psühhiaatriateenusele.

Töökeskkonna roll

Selleks et perearsti meeskond kõige sellega toime tuleks, peame hoolt kandma enda ja endaga koos töötavate inimeste vaimse tervise eest. Selle eest vastutab perearstikeskuse juht / tööandja, on ta siis perearst või keegi teine. Tööandja peab tagama tööks sobiva keskkonna. Selle kohta on infomaterjalid, näiteks on Tervise Arengu Instituut tööandjatele ja töötajatele koostatud käsiraamatu „Vaimne tervis töökohal“. Tööinspektsiooni kodulehel on informatsiooni vaimse tervise teemal, samuti on töökeskkonna head tavad ära toodud Peaasi.ee kodulehel ja asutustele pakutakse vaimse tervise kaardistamist. Üks märksõna, mida töökeskkonnas rõhutatakse, on töötaja häbimärgistamise vältimine. Väärtustame igat oma töötajat, märkame ja aitame neid, kes seda vajavad!

Tundub, et tööandjatel/juhtidel on selles palju ära teha. EPS-i ja pereõdede listi saadetud küsimustikule „Hoia ennast, et hoida ja aidata teisi“, millele vastas lõpptulemusena 157 inimest, vastas 59,9% vastanutest, et nende keskuses ei ole tegevusi, mis aitavad toime tulla suhtluses patsiendiga. 53,5% vastas, et nende keskuses ei toimu tegevusi, mis aitavad toime tulla töökeskkonnas. See on tõsine mõtlemiskoht, sest 45,2% vastas „jah“ ka küsimusele, kas nad on tööst tingitud vaimse tervise probleemide tõttu kasutanud toidulisandeid/ravimeid või pöördunud abi saamiseks spetsialisti poole.

Meie töö on intensiivne, stressirohke ja pidevat kohanemist vajav. Selleks et kõigega toime tulla, peame kandma hoolt iseenda ja oma kolleegide eest, nii on töö, mida teeme, lõppkokkuvõttes rahuldust pakkuv.