Vaimse tervise probleemid arstidel ei ole ainult haigestunud arsti probleem

Septembri alguses toimus Ida-Virumaal Alutagusel iga-aastane Eesti Psühhiaatrite Seltsi Noorpsühhiaatrite sektsioonisuveseminar. Tänavune teema – tervishoiutöötajate vaimne tervis – oli väga aktuaalne. Kahe päeva jooksul toimunud loengud ja töötoad pakkusid võimalust õppida läbipõlemise vältimist, mõtiskleda enda vaimsest tervisest ja seda mõjutavatest teguritest, arutleda tervishoiusüsteemi väärtuste ja tervishoiutöötajate heaolu üle. Artikkel annab ülevaate mõningatest seminaril käsitletud teemadest.

Tervishoiutöötajate vaimsest tervisest

Anni Leedo, psühhiaatria eriala arst-resident

Ühendkuningriigi statistika kohaselt on 85% meedikutest elu jooksul kogenud vaimse tervise probleeme – kõige sagedamini stressi, ärevust ja madalat enesehinnangut. Kolmandik on põdenud depressiooni ja 13% on tundnud end suitsiidsena. Sõltuvusprobleemidega pistab karjääri jooksul rinda 10–15% arstidest. Muude psüühikahäirete esinemise kohta on arstkonna hulgas statistikat vähe.

Läbipõlemist iseloomustavad emotsionaalne kurnatus, depersonalisatsioon (endaga kontakti kaotamine) ja vähene isiklik saavutustunne. Läbipõlemisel pole RHK-10 järgi F-peatüki diagnoosi, kuid sellel on kattuvusi erinevate psühhiaatriliste diagnoosidega, eriti depressiooniga.

Austria arstide 2016. aasta uuringus leiti, et pooltel arstidel on läbipõlemise sümptomid ja iga kümnes arst on depressioonis.

Suitsiide esineb meedikute hulgas rohkem kui üldelanikkonnas, surmapõhjus on enamasti mürgistus. Võrreldes tavapopulatsiooniga on meedikute seas oluliselt suurem suitsiidirisk naistel, erand on mehed,kes töötavad õe või ämmaemandana. Meditsiinitöötajad on eraldi suitsiidi riskigrupp – enim on ohustatud anestesioloogid, psühhiaatrid, perearstid.

Isegi suure säilenõtkuse juures võib tervishoiutöötajal mitmete asjaolude kokkulangemisel tekkida vaimse tervise probleeme. Miks jäävad arstid haigeks? Laias laastus mõjutavad haigestumist individuaalsed soodustavad faktorid ja stressikontekst.

Individuaalsete soodustavate tegurite hulka kuuluvad naissugu, neurootilisus ja ülitundlikkus (haavatavus, enesekriitilisus, madal enesehinnang, stressitundlikkus – samad tegurid ennustavad ärevust ja depressiooni ka üldpopulatsioonis). Psüühikahäiretega seostuvad arsti iseloomujooned on vähenenud võimekus väljendada sooje ja õrnu emotsioone, perfektsionism, veendumus et on ainult üks õige viis tegutsemiseks, kiindumus töösse ja produktiivsusesse meeldivate tegevuste ja suhete arvelt, otsustusvõimetus ja pidev kahtlemine iseendas. 80%-l arstidest on nendest viiest omadusest kolm ning 20%-l isegi neli.

Stressiallikad, mis on seotud vaimse tervise häiretega, ei üllata ilmselt kedagi. Rasked patsiendid (suurendavadvaimse tervise häirete riski eriti karjääri alguses), nihkes tasakaal töö ja eraelu vahel (oluline kogu karjääri vältel), ajasurve, samuti unepuudus, valvetöö ja pikad töötunnid.

Lisaks mängivad rolliavalikkuse ja patsientide üha kasvavad nõudmised, hirm potentsiaalsete kohtujuhtumite ees, aga ka traumade ja kannatuste pidev nägemine. Tugev stressikontekstprovotseerib läbipõlemist ja võib viia suitsiidimõteteni. Läbipõlemise risk kasvab iga 40-tunnisele töönädalale lisanduva viie töötunniga 15% võrra.

Vaimse tervise probleemid arstidel ei ole tegelikult ainult haigestunud arsti probleem, vaid ka tema pere probleem, töötervishoiuprobleem (kutsehaigus) ja samuti rahvaterviseprobleem, kuna vaimse tervise häired suurendavad vale ravi, ravivigade ja hooletuse riski. Maailmas on mitmel pool näiteid sellest, kuidas arstidele suunatud vaimse tervise programmid võivad olla edukad, kui need põhinevad konfidentsiaalsusel, mittekaristamisel ja rehabilitatsiooni soodustamisel.

Abistavast elukutsest ja proovikividest algusaastatel

Inga Lehtsalu (Soone), laste- ja noorukitepsühhiaatria eriala arst-resident

Abistav elukutse tähendab tööd inimestega aitavas, juhendavas ja õpetavas rollis – seda teevad näiteks tervishoiutöötajad, õpetajad, psühholoogid, sotsiaaltöötajad. Aitamise võti on hoolimine, empaatia ja usalduslik side. Hoolimatus aitavas töös on seotud ebakompetentsuse ja vähetõhusa tööga ning viitab läbipõlemisele.

Abistav amet valitakse enamasti soovist inimesi aidata, selle taga võib olla nii teadlikke kui vähem teadlikke ajendeid. Paljudel abistajatel on varasem liigutav kogemus abi saamisega või oma eeskujud ja iidolid. Samas võib elukutsevalikut mõjutada ka üksindustunne, mida töös loodavad suhted leevendavad, vajadus tunda end vajalikuna või hoopis lapsepõlvest pärit muster teiste eest vastutada. Ajendiks võib olla ka igatsus prestiiži, austuse, heakskiidu, staatuse ja võimu järele. Varjatud põhjused aitava töö tegemiseks võivad endas kätkeda olulisi eetilisi murekohti – neid küsimusi käsitleb Martti Lindqvisti raamat „Aitaja vari“.

Abistavaid suhteid, sh ravisuhet arsti ja patsiendi vahel, võib kirjeldada hoolimise tsükli kaudu. Selle osad on kontakti loomine, aktiivne sekkumine, suhte lõpetamine ja puhkus. Hoolimise tsükli eluterve läbimine annab julgust ja jõudu astuda üha uutesse professionaalsetesse suhetesse patsientidega.

Kontakti loomine on aluseks usalduslikule ravisuhtele, mis tagab parema ravikoostöö. See eeldab valmisolekut empaatiaks ja piisavaks emotsionaalseks seotuseks, samas ka võimet jääda parajale distantsile. Säärase tasakaalu leidmisel on oluline teha vahet enda ja teiste emotsioonidel, kuna patsientide lugude liigne läbielamine võib tuua sekundaarse trauma abistajale endale. Kontakti loomisel mängivad rolli ka abistatava võime usaldada ning abistaja varasemad kiindumismustrid.

Aktiivne sekkumine arsti ametis tähistab ravitööd – seda, mida abistava elukutse esindaja on oma väljaõppes omandanud. Hea koostöö eeldab eelnevalt loodud sidet.

Suhte teadlik ja terve lõpetamine võib olla jõustav kogemus mõlemale osapoolele. Normaalne on kogeda leina olulise ravisuhte lõppemisel. Ideaalne on suhte planeeritud lõpetamine. Ravisuhe võib lõppeda ka ootamatult, kuid ka sellisel juhul on kasulik kasvõi lühike „otsade kokku tõmbamine“. Kehvasti lõppenud ravisuhe vähendab julgust teha tööd ning võib panna toimunu üle rumineerima. Näiteks tähendab komplitseeritud lõpp, et midagi on valesti läinud, minnakse laiali tüli või halva tundega. Ravisuhted võivad lõppeda ka ähmaselt, näiteks kui patsient kaob teadmata põhjusel vaateväljast, samal ajal kui arst arvas, et raviprotsess kulgeb hästi – teadmatus toob kaasa nõutust ja ebakindlust.Ebaprofessionaalse lõpu korral on aitaja teinud raske vea või käitunud ebaeetiliselt.

Hoolimise tsükli neljas faas, puhkus, nõuab töömõtetest eemaldumist, võimaldab enda peale mõelda, oma mina uuesti üles leida ja üles ehitada, tegeleda naudingut ja meelelahutust pakkuvate asjadega. Puhkus on see, mis võimaldab tööst rõõmu tunda.

Abistaval elukutsel alustamine on harilikult eriti stressirohke aeg. Heaks orientiiriks on Skovholti ja Trotter-Mathisoni raamat „The Resilient Practitioner“. Üks suuremaid stressiallikad on ebamäärasus: isegi argistes olukordades on palju detaile, mis rolli mängivad, kuid nende prioriseerimise oskust pole veel kujunenud. Professionaalne minapilt on habras ja kogetakse palju ebakindlust. Hoolikalt omandatud teoreetilised teadmised ei ole veel kujunenud käepärasteks kognitiivseteks skeemideks. Samuti kulub aega, et leida optimaalne tasakaal empaatia ja piisava distantsi hoidmise vahel. Lisaks võivad stressi tekitada suured ootused iseendale ja perfektsionism, mida arstide hulgas palju esineb.

Abistavate elukutsete esindajatel tuleb enda hoidmisele teadlikult tähelepanu pöörata, kuna stressiallikaid on palju, eriti karjääri alguses. Igal töötajal on professionaalne vastutus enda eest hoolt kanda, hoida emotsionaalset heaolu ravisuhetes ning prioriseerida enda vaimset tervist.

Vaimse tervise esmaabi

Merle Purre, MTÜ Peaasjad koolitaja

Vaimse tervise esmaabi on lihtne viiest sammust koosnev tugi, mis on jõukohane igaühele, kes läbinud vastava koolituse. Koolitused kestavad 2,5 päeva, Eestis arendavad ja pakuvad neid koostöös Peaasi.ee ja Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühing.

Vaimse tervise esmaabi pole mitte ainult koolitus, vaid laiem mõtteviis: igaüks saab oma kogukonnas inimesi märgata, üheskoos tervemat ja hoolivamat ühiskonda luua. 2022. aasta lõpuks võiks Eestis olla 1% inimesi, kes oskavad anda vaimse tervise esmaabi.

Vaimse tervise esmaabi eesmärgid on elu hoidmine ohuolukorras, häirete süvenemise ennetamine, taastumise soodustamine, toetuse ja lohutuse pakkumine haigestunud või raskust kogevale inimesele. See on suunatud inimesele, kellel võib olla tekkimas vaimse tervise probleem, kes võib kogeda selle süvenemist või kes võib olla vaimse tervise kriisiolukorras.

Tegemist ei ole diagnoosimise ega psühhoteraapiaga. Siiski on vaimse tervise esmaabi andjatel teatud oskused: nad oskavad tunda ära levinumatevaimsete häirete sümptomeid, teavad, kuidas pakkuda esmast abi, kuhu ja kuidas edasise abi saamiseks pöörduda, ning toetadaseni, kuni kriis leeveneb või inimene jõuab vajaliku professionaalse abini.

Esmaabi tegevuskava

1. Lähene ja hinda – kas esineb oht endale või teistele? Vestlust võib alustada näiteks järgnevalt: „Mulle tundub, et sul on vist praegu raske aeg ja ma olen sinu pärast mures. Oleksid sa valmis minuga rääkima sellest, kuidas sul päriselt läheb?“ Tuleb saada selgust, kas inimesel on elutüdimus- või suitsiidimõtteid ning nende kohta küsida.
2. Kuula toetavalt (aktiivselt). Küsi avatud küsimusi, peegelda tagasi seda, mida kuuled. Kui tekib tahtmine nõu anda, siis hoia end tagasi.
3. Anna kindlustunnet, paku tuge ja teavet, valideeri ning julgusta. Võib öelda näiteks „See olukord kõlab päris raskelt – aitäh, et seda jagasid“ või „See, mida sa kirjeldad, kõlab mõne vaimse tervise probleemimoodi“ või „Mul tekkis seda kuuldes mõni mõte, kas ma võin neid sinuga jagada?“.
4. Julgusta asjakohase professionaalse abi kasutamist, näiteks „Oled sa mõelnud selle murega vaimse tervise spetsialisti poole pöördumisele?“. Võiks uurida ka varasemate abi otsimise kogemuste kohta.
5. Julgusta kasutamaeneseabi ja muid toetusstrateegiaid.

Vaimse tervise esmaabile eelneb punkt 0: hinda enda ressursse abistajana (levinud metafoori kohaselt: kas minu teetassis on piisavalt, et sealt teistele anda). Esmaabi andmisele järgneb ka väga oluline punkt 6: hoolitse enda eest.

Enesehoid või enesehool on aktiivse rolli võtmine ja tegutsemine enda heaolu ja õnne kaitsmiseks, eeskätt stressirohketel aegadel. Just see teeb võimalikuks vaimse tervise esmaabi andmise ja professionaalina inimeste aitamise. Enesehoiuvõib jagada näiteks füüsiliseks, emotsionaalseks, sotsiaalseks ja spirituaalseks.

Füüsiline enesehool hõlmab piisavat und, mitmekesist ja regulaarset toitumist, tasakaalu töö- ja puhkeaja vahel, alkoholi jm meelemürkide vältimist või vähendamist, samuti kehalist aktiivsust. Emotsionaalse enesehoole all võib mõista raskuste korral varakult abi küsimist, piiride seadmist, positiivsete lõõgastusviiside leidmist ja kasutamist, enda nõrkade kohtade teadvustamist ja nende aktsepteerimist. Siia kuulub ka enesekaastunne – enda sisekõne märkamine ja suunamine sõbralikumaks, lahkemaks.

Sotsiaalne enesehoid tähendab aja veetmist pere ja sõpradega, lähedastelt toe küsimist, inimestest eemale tõmbumise märkamist ja vältimist. Ka introverdid vajavad inimkontakti.

Spirituaalne enesehoid võib hõlmata looduses viibimist, innustavate raamatute lugemist või filmide vaatamist, joogat, meditatsiooni, religioossust ja muid praktikaid, ka loomingulist eneseväljendust. Laiemas mõttes tähendab spirituaalne enesehoid oma väärtustega kooskõlas elamist.

Enese hoidmine on eriti oluline, kui märkad enda juures püsivat väsimust, söögiisu kadumist või suurenemist, uneprobleeme (sh tavapärasest palju enam magamist), katkestamatut mõttelendu, ärrituvust või ükskõiksust, tunnet, et kõike on liiga palju, kurbust või süütunnet. Pole oluline, kas need tunded tunduvad õigustatuna või mitte – need on märgid, et on aeg enda eest rohkem hoolt kanda.

Resilientsus ehk säilenõtkus – mis see on ja kuidas seda saavutada?

Kätlin Konstabel, psühholoog, paari- ja pereterapeut

Säilenõtkus on võime ja oskus keerulistes olukordades ühteaegu endaks jääda ning kohaneda ja areneda. Säilenõtkus on komplekt isiksuseomadustest ja oskustest. See on psühholoogiline vastupidavus ja rasketest olukordadest taastumine, kuid ei tähenda, et stressi, valu ja kannatusi ei kogeta üldse. Rasketes olukordades teatakse sisimas, et sellest tullakse välja, saadakse hakkama.

Säilenõtkuse komponente võib võtta kokku näiteks inglise keeles seitsme C-na.

1. Competence – kompetents ehk teadmine, kuidas ühes või teises keerulises olukorras käituda.
2. Confidence – enesekindlus läbiproovitud teadmistest. Teoreetilise teadmise rakendamine praktikas annab enesekindluse: jah, mind on pandud olukorda või olen ise end proovile pannud ja olen saanud katsetada, kas mu teadmised peavad vett, kas ma julgen sattuda rasketesse olukordadesse, mitte ei väldi neid iga hinna eest.
3. Connection – suhted. Lähisuhted, kollegiaalsed ja muud suhtedannavad sideme ja tunde, et ei olda üksi. Kriitilise tähtsusega on kodune „tagala“ – kas kodused on keerulisel ajal olemas ja kas neile saab toetuda.
4. Character – väärtused, eesmärgid, selgroog. Need annavad tunnetuse, miks ma midagi teen. Ollakse sihipärane nende väärtuste kandmisel ja sihtide poole liikumisel ka siis, kui asjad ei lähe kõige paremini. Siin kehtib tormise mere metafoor, kus torm võib laeva pillutada, aga pärast tormi liigutakse sihi suunas edasi.
5. Contribution – teiste aitamine kõige laiemas mõttes. Teiste abistamine on mõnes mõttes ka isekas, kuna teiste aitamine annab hea emotsiooni, samas teeb teiste aitamine kergemaks ise vajadusel abi küsimine.
6. Coping – toimetulekuoskused laiemas mõttes: emotsioonide reguleerimise oskused, planeerimine, eesmärkide seadmine, tervislikud eluviisid. Need oskused on arendatavad, kohati isegi tehnilised, näiteks erinevad tunnetega toimetulemise viisid.
7. Control – enesetõhusus, seesmine kontrollikese, valikute omamise tunne. Seda ka rasketes olukordades – teadmine, et ma saan tegutseda nii või naa. Sisemine tunne, et tulevik pole üleni kurja saatuse määratud, vaid mul on alati võimalus valida. Valikute ja kontrolli puudumise tunne tekitab tugeva abituse tunde.

Säilenõtkuse aluseks on eneseanalüüsivõime ja mõtteviis, et selliseid omadusi saab õppida. Inimene on üldiselt arenemisvõimeline ja saab ennast ise muuta – see uskumus suurendab edu suhetes, akadeemiliselt ja teistes eluvaldkondades. Ei maksa muidugi selle mõtteviisiga ka äärmusse minna – kõike ei saa muuta kiiresti ja kohe. Uskumused inimeste muutumis- ja toimetulekuvõime kohta mõjutavad ka seda, kuidas me oma patsientidega suhtleme, kui palju suudame neid innustada ja muutustele suunata.

Artikkel ilmus oktoobri Perearstis. Telli ajakiri siit!