Unipolaarse depressiooni medikamentoossest ravist esmatasandil

Sageli pöördub depressiooniga haigestunu, isegi raskekujulise depressiooni sümptomaatikaga, oma perearsti vastuvõtule veendumusega, et ta on haigestunud kehalisse haigusesse. Üksikisiku tasandil põhjustab depressiooni haigestumine olulise elukvaliteedi halvenemise. Väheneb tervena elatud aastate arv ja eluea pikkus lüheneb umbes kümme aastat võrrelduna depressioonita ea- ja sookaaslastega. Depressiooniga kaasneb 1,4 korda suurem suremusrisk kui somaatiliste, sh onkoloogiliste haigustega. Suitsiid surma põhjusena esineb depressiooniga isikutel 20 korda sagedamini võrreldes depressioonita isikutega ja hinnanguliselt on 50% kogu maailmas sooritatud suitsiididest seotud depressiooniga. Ühiskonnale võrdub depressiooniga seonduv kulu 1%-ga Euroopa sisemajanduse koguproduktist (SKP) (4, 5). Seega, depressioon, mis esmapilgul tundub olevat lihtsalt äratuntav ja diagnoositav haigus, on osutunud aladiagnoosituks ja -ravituks kogu maailmas (6–8).