Ukraina päritolu perearst Viacheslav Petrenko: arst jääb arstiks igas olukorras

Olete pärit Ukrainast. Kuidas sattusite elama ja töötama Eestisse?

Ma sündisin Ukrainas ja õppisin Kiievi meditsiiniülikoolis. Minu tädi elab Eestis ja ta käis iga kahe aasta tagant meil külas – ta rääkis, et Eestis on tore elada. Pärast ülikooli lõpetamist ma mõtlesingi, et tulen talle Eestisse külla ja vaatan, kas ka mina tahaksin siin elada. Nii ma siia sattusingi.

Kuidas olete Eesti eluga kohanenud?

Olen Eestis elanud seitse aastat. Kohanemine ei olnud keeruline – mul võttis aega umbes aasta, et hakata eesti keeles rääkima ja kirjutama. Alguses ma tulin elama tädi juurde Ida-Virumaale, ja mulle oli väga suur üllatus, et seal rääkisid kõik vene keeles.

Aga siis ma avastasin, et ka kõige parem eesti keele õpetaja elab Ida-Virumaal. Tal on eesti keele õpetamise alal väga suur kogemus – üks asi on, kui õpetaja oskab hästi eesti keelt, aga teine asi on, kuidas ta oskab seda õpetada võõrkeelsele inimesele. Sest need asjad, mis on loomulikud ja arusaadavad eestikeelsetele inimestele, ei ole seda mitte võõrkeelsetele inimestele. Minu esimene õpetaja oli Kristi Tamm.

Pärast seda, kui ma hakkasin normaalselt eesti keelt rääkima, töötasin ma Ida-Viru Keskhaiglas abiarstina ning seejärel astusin Tartu Ülikoolis residentuuri perearsti suunal.

Miks just perearsti eriala?

Minu isa oli sisearst. Me elasime tavalises külas – Ukraina mõistes see ei ole suur küla, 5000 inimest. Elu oli seal sama nagu talunikel Eestis – meil olid oma loomad, aiamaa.

Minu isa oli küll sisearst, aga külaelu natukene korrigeeris seda, ja ta tegeles üldiselt sama asjaga, millega mina tegelen nüüd Tamsalus. Kui külas kellegi laps haigestus, siis esimese asjana kutsuti kohalik arst, ja inimesi ei huvitanud, kas tegemist oli sisearsti või pediaatriga – ta oli sama küla arst ja teda oli vaja kutsuda.

Minu ema on meditsiiniõde. Kodus rääkisid mu vanemad pidevalt meditsiiniteemadest, ja minu jaoks oli see väga tavaline. Seega mul ei olnud küsimust, mis eriala valida.

Olete oma valikuga rahul?

Jah, ma olen rahul.

Mille poolest erinevad ja sarnanevad Ukraina ja Eesti ülikoolide õppekavad?

Kui ma suhtlen oma kolleegidega, kes on lõpetanud Tartu Ülikool, siis teooriaosad – inimese füsioloogia, anatoomia ja patoloogia – on Tartu Ülikooli ja Kiievi ülikooli programmides põhimõtteliselt samad ega sõltu sellest, mis riigis neid õpetatakse. Ütleks, et kuueaastane programm ülikoolis on peaaegu sama.

Kuidas Te sattusite Tamsallu?

Elan Tamsalus, mis on küll linn, aga üldiselt on see ikkagi pisikene koht. Mulle on Tamsalu tuttava rütmiga ja meenutab minu kodukohta Ukrainas.

Meil oli residentuuriprogrammi raames seminar, kuhu olid kutsutud rääkima terviseameti töötajad. Üks ametnik jagas brošüüri, kus oli kirjas, kuhu pärast residentuuri saab tööle minna. Ma keerasin selle lehti ja leidsin sealt Tamsalu, millel on hea ühendus ka muude asulatega. Ma mõtlesingi, et lähen ja vaatan järele.

Mul oli võimalik nädal aega Tamsalus elada ja vaadata, kuidas meeldib. Ma siis elasingi siin nädal aega, ja sain teada, et siin on olemas lasteaed, gümnaasium, spordikeskus, isegi bassein. Samuti on olemas väga hea rongiühendus – tunni ajaga saab nii Tartusse kui ka Tallinnasse. Mulle tundus, et see koht meie perele väga sobib ja meeldib – mul on ka abikaasa ja laps, ning mulle see mõte väga meeldib, et minu laps hakkab käima siin lasteaias ja koolis.

Ka minu abikaasa on ukrainlane. Ta tuli Eestisse natuke hiljem kui mina. Praegu on ta lapsehoolduspuhkusel, aga muidu õpib residentuuris gerontoloogia erialal.

Mis erinevused on maakohas ja linnas töötamisel?

Siinkohal ma väga palju erinevusi ei oska välja tuua – ma töötasin ainult ühe kuu Tallinnas perearstikeskuses asendusarstina, ja seetõttu mul suuri kogemisi ei ole. Ma arvan, et kogu Eestis on perearstina töötamine põhimõtteliselt sama ja väga suuri erinevusi ei ole.

Linnas töötavad kolleegid ütlesid, et neil praktiliselt ei ole koduvisiite, aga meil siin maakohas on neid palju. Kui ikka 70-aastane vanaproua ei saa vastuvõtule tulla, siis muidugi läheme tema juurde koju, võtame seal näiteks verd ja saadame laborisse. Proovime siis pigem lahendada probleeme patsiendi elukohas, et mitte koormata inimest. Meil on perearstikeskuses selleks olemas ka autojuht.

Teine aspekt on see, et meil on palju eakaid inimesi. Aga ma pean ütlema, et igal aastal tuleb ka noori Tamsallu tagasi, ja just sellel aastal on meil paljudel patsientidel sündinud lapsed – meil on siin väike beebibuum.

Olen Tamsalus töötanud kolm aastat. Üks asi, mida tähele panen, on see, et vahel juhtub, et suhtled inimestega nii tööl kui ka tänaval ja mõned saavad sulle väga lähedasteks. Kui midagi aga juhtub selle inimese tervisega, siis suhtud temasse, nagu oleks ta sugulane – selliselt väga lähedaseks saanud inimeste haigused ja surmad on väga ebamugavad.

Kui inimene töötab suures linnas, siis patsiendid tulevad ja lähevad, aga väikeses kohas muutud sa osaks kogukonnast.

Kui palju on Teie nimistus patsiente?

Meil on Tamsalus kokku kaks nimistut, kokku umbes 2500 patsienti. Meil on olemas ka teine arst, kes töötab kaks korda nädalas. Vaikselt saame hakkama.

Kas Teid on üles leidnud ka kohalikud ukrainlased?

Ma olen Ukraina Kreeka katoliku usku inimene, mis on katoliku kiriku haru, ja mul on hästi palju tuttavaid, kes on ukrainlased – kohtun nendega kirikus ukrainakeelsel teenistusel. Ja siis on ka palju Ukraina arste, kes on tulnud Eestisse töötama. Peamiselt alustavad nad oma Eesti elu Ida-Virumaal – ajaga nad kohanevad, õpivad selgeks eesti keele ja hakkavad töötama ka mujal.

Kui ukrainlased tulevad Eestisse, siis nad vaatavad, kuidas siin asju tehakse, ja sobitavad ennast siinse eluga. Kui Eestis tehakse midagi paremini, siis nad küsivad endalt – miks meie riigis nii ei tehta?

Esimene nädal-paar kulub tavaliselt dokumentide kordaajamiseks, edasi saavad nad isikukoodid, alustavad keele õppimist ja töötamist ning jätkavad elu nii nagu kohalikud.

Kas Teie nimistusse on lisandunud Ukraina patsiente ka väljastpoolt Tamsalut?

Mõned patsiendid on, kes elavad Tallinnas ja käivad minu vastuvõtul. Nad ütlevad, et neil on raske perearsti leida. Ma tean, et Tallinnas on perearstid üle koormatud, aga meil on nimistus veel ruumi.

Meil on siin Tamsalus ja Tamsalu lähedalt Vajangult ka Ukraina sõjapõgenikud, ka nemad on meie nimistus.

Kuidas on Venemaa agressioon Ukraina vastu avaldanud mõju perearsti-patsiendi suhetele?

Vene agressiooni osas on mul kindel seisukoht, et ma toetan Ukrainat. Ma olen ukrainlane. Ja mulle väga meeldib, kuidas Eesti president ütles, et me kõik oleme sõjas ja meil tuleb teha õige valik.

Olen väga kurb, et on sõda, kus Ukraina on ohver, ja ma väga muretsen selle pärast.

Aga mu suhtumine patsientidesse ei ole muutunud. Minu vastuvõtule pöörduvad peamiselt eestlased – arvan, et umbes 70% Tamsalu elanikest on eestlased. Aga kindlasti on vastuvõttudel ka venelasi ja päris kindlasti on nende hulgas ka Venemaa toetajaid. Minu seisukoht on, et eelkõige olen ma arst ja suhtlen iga inimesega ühtemoodi. Kui mul on patsient, siis mina olen perearst ja tema on patsient, ja muu ei ole minu asi. Minu asi on aidata inimestel tema haigust ravida ja enesetunnet parandada.

Minu ülikooli õpingukaaslane töötab arstina Buchas. Ta töötas seal ka okupatsiooni ajal. Kui muidu oli haigla neutraalne tsoon, siis pärast sõja algust sattusid sinna nii Vene kui ka Ukraina sõdurid. Ja nii Vene kui ka Ukraina sõdurid said ühesugust ravi ja abi – arstid tegid oma tööd sõltumata sellest, et haiglasse sattus vaenlane.

Ka mina olen esiteks arst, muul ajal võtan teise rolli. Ma arvan, et see on kõikjal nii, et esialgu on arst ikkagi arst, ja alles seejärel ukrainlane, eestlane või venelane. Ja nii peabki olema.

Kas Ukrainas toimuv sõda on Teie nimistusse toonud ka rohkem vaimse tervise probleemidega patsiente?

On olemas üksikud ukrainlased, kelle vaimsele tervisele on sõda mõjunud nii, et see on põhjustanud raskeid probleeme – see, mida nad on näinud. Mul on siin patsiente Buchast ja ka Luhanski oblastist.

Aga enamus ukrainlasi lahkus riigist juba enne lahinguid ja näevad toimuvat telekast.

Mille poolest on ukrainlased ja eestlased erinevad?

Ukrainlastel on teistsugune kultuur ja me oleme emotsionaalsemad. Mulle on näiteks palju lihtsam minna ja hakata tänaval võõra inimesega juttu ajama.

Meil on rohkem inimesi, kes käivad kirikutes, ka mitteusklikud. Kirikus käimine on tava, mis lihtsalt peab olema.

Tagasi Eestisse – lõpetuseks üks üldine küsimus: mis Teile Eesti meditsiinisüsteemi juures kõige enam meeldib?

Mulle meeldib, et siin on olemas kindlustus, mis toimib vaatamata sellele, kus inimene töötab. See on väga inimlik ja mulle väga meeldib. Mulle meeldib, et inimene ei pea tegema valikut, kas osta kallimat või odavamat rohtu, ja ka arst ei pea mõtlema, mida patsient saab endale lubada, ja saab kirjutada just seda, mida vaja.

Olen näinud, kuidas töötatakse Ida-Viru keskhaiglas, Rakvere haiglas, Tartus ja Tallinnas, ning üldiselt mul on kõigest väga hea mulje. Eriti meeldib mulle, kuidas töötab Tartu lastehaigla. Ma tean, et kui laps vajab abi, siis nad teevad kõik endast oleneva, et teda aidata. Näiteks, kui ma olin residentuuris, siis oli meil üks laps, kes ei saanud Eesti tervishoiusüsteemis abi, kuna tegemist on väga haruldase probleemiga. Lapsele leiti abi Inglismaal Newcastle’is. Praeguseks on laps praktiliselt terve, ta võib rahulikult elada ega pea oma tervise pärast muretsema.

Ma veel kord rõhutan, et mulle väga meeldib, et inimesed on Eestis võrdsed – kõigi elu ja tervis on võrdne, vaatamata sellele, kas ollakse vaesed või rikkad inimesed.

Mis mulle Eestis üldiselt meeldib – mulle meeldib, et Eestis on vabadus. Ma võin käia oma kirikus ja keegi ei ütle, et käin vales kohas, ma võin oma sõpradega rääkida omas keeles, mingit diskrimineerimist ma ei ole veel kohanud.

Muidugi, kuna ma elan Eestis, siis pean ka riigikeelt väga hästi oskama – ja ma seda ka püüan.

Artikkel ilmus oktoobri Perearstis. Telli ajakiri siit!