Tulevikuvisioon: esmatasandi tervishoid on atraktiivne töökoht

Terviseameti peadirektori asetäitja Mari-Anne Härma sõnul on tervisekvaliteedi osas oluline, et tulevikus oleks arstiabi kättesaadav ja ravijärjekorrad ei muutuks järjest pikemaks. Et patsient saaks abi, kui ta vajab, ja pererarst poleks mattunud bürokraatia alla, vaid tal oleks patsiendile aega. “Kuna on selge, et näost-näkku lähenemiseks ei jätku lõputult ressurssi, peab süsteem muutuma paindlikumaks. Kasutatakse teleteenuseid, samas mõned teenused, mida perearst ei peagi osutama, saab anda ära või automatiseerida. Süsteem peab muutuma. Me ei saa 10 aasta pärast olla samas olukorras.”

Härma nimetas miljoni dollari küsimuseks, kuidas jõuda selleni, et perearst saaks enamuse ajast tegeleda ennetuse, mitte juba haiguste ravimisega. “Arst peaks patsienti suunama nii, et enne arsti juurde tulekut oskab ta oma terviseandmeid vaadata ning vajalikku ja õiget informatsiooni ka guugeldada. Et jõuda sinna, et patsient oleks selle töö juba enne ära teinud. Tal on olemas informatsioon, kuidas ise ennast aidata. Perearst suunab teda.”

Paradigma muutuse läbiviimiseks, ravilt ennetuseni jõudmiseks, tuleb aga Härma sõnul koos mõelda ja tööd teha. Seda ei saa teha üks ametnik.

Sotsiaalministeeriumi kantsleri Maarjo Mändmaa sõnul ei peaks inimest, kes käib perearsti juures, käsitlema ainult patsiendina. “Tulevikusuundumus võiks olla, et perearst on mulle usaldusväärne partner terviseteenustes, kelle juurde lähen enne, kui olen haigeks jäänud. Et ma võiksin temalt saada esimese tagasiside, kuidas elada tervislikult, et ma ei muutukski patsiendiks. Et mulle on varakult jagatud nõu, et mul ei tekiks kõrgvererõhutõbi ja ülekaalulisus”.

Mändmaa ütles, et järjest väheneb mitte ainult arstide, vaid ka patsientide arv ehk raha, mida saab panna tervishoiusüsteemi. Piiratud ressursside tingimustes tuleb esmatasandi tervishoiu arengukava koostades rahulikult kaaluda, mis on tuleviku mõttes hea. “Et tulevik ei oleks ilus visioon ressurssideta – visioon ilma rahata on hallutsinatsioon, vaid et see tulevik oleks realistlik, tehtavate sammudena planeeritud.”

Ka Mändmaa rõhutas haiguste ennetuse tähtsust, et inimesed elaksid järjest kauem tervena, ei jõuaks krooniliste haigusteni ja koormus tervishoiule oleks väiksem. Selleks on vajalik hea terviseharidus juba lapseeas.

Tervisekassa esmatasandi teenuste osakonna juhataja Külli Friedemann märkis, et esmatasand on olnud riigile ja tervisekassale prioriteet, millesse on palju investeeritud, ja investeeritakse ka edaspidi. “Võib-olla tasuks rahulikult arutada omandi üle – kas omada võib perearst või meeskond? Kas nimistu peab kuuluma ühele arstile või on muid võimalusi?”

Friedemann rõhutas koostöö tähtsust. “Perearst peab kuulama ka patsiente. Koostöös on võti, üksi ei tee mitte midagi. Perearst aga üksinda meeskonnata ongi üks läbipõlenud arst, kellele on raske leida asendajat.”

Friedemanni sõnul tuleb ka mõelda, mis aitab veel kaasa sellele, et kooli lõpetanud perearstid hakkaksid tööle oma erialal, ei lahkuks Eestist, ja et igas piirkonnas oleks perearst olemas. “Tegelikult vastutab selle eest ka perearstide selts. See on meie ühine vastutus ja mure.”

Ühisvastutus on tema sõnul ka haiguste ennetamine. “Ennetustegevus peaks kindlasti olema esmatasandil suurema kaaluga kui see täna on,” nentis siiski Friedemann ja lisas: “Kasvõi see minu unistus, et Eestis võiks terve põlvkond lapsi minna tervete hammastega täiskasvanuellu. Meil on kõik eeldused selleks olemas peale selle, et teeme valesid valikuid kodudes.”

Eesti Noorte Perearstide Ühenduse liige Pisar Pind märkis, et tulevikus võiks tervisekeskuse meeskonnas olla lisaks perearstile ja õdedele ka psühholoog. “Kui rääkida ennetus-nõustamistööst, siis võiks kuuluda tiimi tervisetreener. Paljude murede, krooniliste haiguste puhul näeme, et inimene ei vaja vaimse tervise abi, vaid pikemat tervisenõustamist, mis ei eelda meditsiiniharidust.”

Perearstide seltsi juhatuse liige Elle-Mall Sadrak sõnas, et tuleks mõelda, kuidas muuta tendentsi, mille järgi inimene eeldab arstilt asju, mida ta arvab, et tal on vaja. Enne arsti juurde tulekut võiks ta olla juba ise midagi ära teinud enda aitamiseks, näiteks vastanud terviseküsimustikule. “Ja et me kaotaks ka ära selle, et kõikide asjadega pöördutakse perearsti poole. See on minu suur unistus.”

Sadrak ootab aga esimesena seda, et tervisekeskuses oleks arstile optimaalne arv patsiente. “Samuti, et iga meeskond saaks ise öelda, keda neil on vaja tööle. Kui mul on nimistus üle 200 alla 3-aastase lapse, siis on minu vajadused hoopis teised kui nimistus, kus on 10 või 20 last.”

Milline on perearsti roll 10 aasta pärast?

Pisar Pind: “Loodan, et inimeste teadvusse jõuab rohkem, et perearst ongi see partner, suunaja, teejuht, kelle poole pöörduda. Selline usaldusväärne isik, kelle käest võiks terviseteekonnal nõu küsida.”

Mari-Anne Härma: “Perearst on mulle tugev partner. Oskan välja võtta oma terviselugu, mul on see informatsioon olemas. Kui lähen arsti juurde, on mul küsimused ette valmistatud, ja ma saan neile vastused. Minu perearst on minu partner, aga tervise ohjad on minu, mitte arsti käes. Mina elan oma elu tervelt oma otsuste järgi. Perearst on mulle kättesaadav. Ma tean, et ta on olemas, kui mul teda vaja on, ja ma ei pea muretsema, et ma ei taha minna teda tülitama ega koormama.”

Maarjo Mändmaa: “Soovin, et 10 aasta pärast saab perearst automaatselt minu nutikellast või telefonist ligipääsu sellele, kuidas ma igapäevaselt käitun, toitun, magan, liigun, ja aeg-ajalt annab ta mulle märku, et kuule ma näen, sa liigud liiga vähe. Kui vaja, kutsub mu välja. Ma raiskan tema ressurssi nii vähe kui võimalik. See on minu unistuste perearst.”

Külli Friedemann: “Mina loodan jälle, et saan oma nutitelefonis panna selle mooduli välja, et perearst kõik teada saaks. Näen, et perearst ei ole siis üks inimene, vaid on meeskond, laiendatud meeskond – suurem kui täna. Perearst on saanud selle osaliselt ise kujundada, osa on ette antud, mis peab olema. Julgen öelda, et 10 aasta pärast on esmatasand atraktiivne nii arstile kui ka õele ja seda nii linnas kui ka maal.”

Elle-Mall Sadrak: “Nõustun paljuga, välja arvatud sellega, et perearst hakkaks saama 2000 patsiendi nutikella andmeid. Selleks perearsti ressurssi raisata defitsiidi tingimustes väga mõistlik ei ole. Arvan ka, et perearst ei ole siis üks inimene. Meil on endiselt üksikpraksiseid, grupipraksiseid, suurem tendents on aga tervisekeskustele. Aina rohkem tuleb peale noori ja veel ägedamaid perearste. Tahaks, et 10 aasta pärast on perearst olla veel ägedam kui täna.”