Triin Tammert: maal elavad inimesed on minu inimesed

Artikkel ilmus novembri Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Kuidas avastasid enda jaoks peremeditsiini eriala?

Minu teekond peremeditsiinini on olnud pikk ja käänuline. Lõpetasin 2005. aastal ülikooli ja ma ei astunud kohe residentuuri. Üks põhjus oli see, et mul oli tollal väike laps, teiseks mul oli suur kartus. Olin lastega kodune kümme aastat ning mul oli väike tõlkefirma, mis tegeles meditsiinitekstide tõlkimisega inglise-eesti suunal – kui panna kokku erialane haridus ja natukene keeletunnetust, siis tuleb sellest väga hea tulemus. Meditsiinitekstidega tegelen ka praegu, olen RHK-11 tõlkemeeskonnas.

Ühel hetkel aga tundsin soovi taas meditsiini tagasi pöörduda. Võtsin ette residentuurikavad ja vaatasin, mis eriala võiks mulle sobida, sest pelgasin jätkuvalt natukene patsienti ja suurt vastutust. Kõike eelnevat arvestades osutus valituks laborimeditsiin, mille residentuuri ka lõpetasin.

Residentuuri viimasel aastal aga tõid elumuutus ja koroonaperiood suurema pöörde ning tundsin, et vajan vaheldust ja tegutsemist, et mitte jääda liigsete mõtete keskele. Tundsin, et ei taha siiski edasist elu veeta analüsaatorite, mikroskoopide ja slaidide vahel, ning läksin Lõuna-Eesti Haigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO) tööle, kus avastasin, et tegelikult mulle väga meeldib töö patsientidega. Lõpetasin paralleelselt EMO-s töötamisega laborimeditsiini residentuuri ning jäingi Lõuna-Eesti Haiglasse tööle – teen seal jätkuvalt mõnel päeval kuus EMO-s siseprofiili valveid.

Sealsete tutvuste kaudu sain võimaluse asendada kaks nädalat perearst dr Margit Kõivomägit, seejärel sain pakkumise Terviseagentuurist asendusarsti kohale. Aitasin esmalt Valga, Tõrva ja Lasva patsiente, edasi aga sain Võrus hallata kaks nimistut, mis olid jäänud eelmiste perearstide väljateenitud pensionile siirdumise järel perearstita. Minuga jäid kaks väga toredat pereõde ning ma mäletan siiamaani oma esimest patsienti Võrus. Tööd oli tohutult palju ja Terviseagentuuri tulekuga kaasnenud süsteemimuutus oli patsientidele raske, sellega harjumine on võtnud väga pikalt aega.

Hindan Terviseagentuurist saadud kogemust väga, see oli minu n-ö kasvulava peremeditsiini jõudmiseks. Nimelt tekkis mul just siis soov omandada perearsti kutse, et kunagi ikkagi enda nimele nimistu võtta. Kokkuvõtvalt võib öelda, et tulin analüsaatorite vahelt inimeste sekka ja olen oma valikuga väga rahul! Pean ütlema, et Lõuna-Eesti ja Lõuna-Eesti Haigla on jäänud minu n-ö pesaks siiani.

Oled peremeditsiini eriala arst-resident. Millised on Sinu ootused residentuurile ja kas need on täitunud?

Kuna mul on käsil alles teise residentuuriaasta algus, siis on ootuste täitumisi veel keeruline hinnata. Minu ootus residentuurile on peamiselt see, et saaksin oma õpet ise rohkem juhtida. Ideaal oleks, kui resident ei oleks ainult n-ö sõnaõiguseta tööjõud, kes on lihtsalt nimi graafikus. Osades kohtades kipub see kahjuks nii olema.

Minu eesmärk residentuuris on õppida, areneda, oma võrgustikku suurendada ja tutvuseid korjata. Teistpidi saan ise vastu anda esmatasandi vaadet. Arvan, et igal perearstil võiks olla tutvusi, kellega kontakti võtta, kui enam teistmoodi ei saa.

Läbisin peremeditsiini maapiirkonnatsükli Vastseliinas dr Aune Rehema juures ja linnatsükli Põlvas dr Triin Jaanimägi ja dr Mare Torni nimistu juures, samuti olen läbinud Lõuna-Eesti Haiglas üldkirurgia tsükli, praegu olen Tartu Ülikooli Kliinikumis ortopeediaosakonnas. Peab ütlema, et väiksemas haiglas, kus teineteist tuntakse, on paindlikkust rohkem – kui ütled, et soovid midagi süvendatult proovida, siis saad seda ka teha. Suuremates haiglates on üsna jäik süsteem, kus sinu eest on päris palju ära otsustatud.

Leian, et päriselt saab residentuuri ootustele vastamist hinnata kolmanda aasta keskel. Praegu olen ma residentuuriga väga rahul – nii peremeditsiini tsüklite ja valitud juhendajate ning nende meeskondadega kui ka Lõuna-Eesti haiglas läbitud üldkirurgia tsükliga. Kokkuvõttes olen rahul ka praeguse tsükliga, olen saanud tohutult palju informatsiooni näiteks endoproteesimise teekonna kohta ja seda saab edaspidises töös väga edukalt kasutada.

Milliseid muudatusi Sa residentuuris näha sooviksid?

Tegelikult ongi kõige olulisem see, et rohkem arvestataks residendi tegelike soovide ja vajadustega. Eelistan olla mitte lihtsalt tööjõud – ma saan tulevikus tööjõuna tööd teha väga pikalt.

Praegu peaks olema arutlusel n-ö esmatasandi aasta projekt, et residentuuri astudes läbitaks alustuseks aastake esmatasandil tööd tehes. See oleks oluline muutus, sest praegu peab peremeditsiini resident käima haiglatsüklites ja haiglapoolt nägema, aga teiste erialade residendid väga esmatasandile ei kipu, kuigi tegelikult peaks tasakaalu mõttes olema vaade mõlemalt poolt. Meie peremeditsiini residentidena imame haiglatsüklites saadud informatsiooni endasse ja usun, et haiglaerialade residendid võiksid esmatasandiaastal teha sama, see suurendaks vastastikust mõistmist ja vähendaks suhtlusprobleeme. Peremeditsiinis teeme siiski laia profiiliga ülirasket tööd.

Samuti tundub mulle, et residentuuris võiks olla rohkem kohustuslikku teoreetilist õpet, seda ka sageduse mõttes. Alustaval residendil on üsna keeruline end kehtestada ja küsida täiendavaid koolituspäevi, selline korraldus aga lahendaks probleemi vähemalt osaliselt. Näiteks võiksid meil olla ravijuhendite arutelupäevad. Lisaks teadmistele pakuks see ka võimalust rohkem oma kursusekaaslasi näha ning nendega kogemusi ja infot vahetada.

Läbid teist residentuuri. Kas kahe residentuuri läbimine annab tulevikus perearstina töötades ka eeliseid?

Oskan esmatasandi töötajana näiteks rohkem tähelepanu pöörata preanalüütikale ehk sellele, kuidas proovimaterjaliga selle kogumisel ja enne analüsaatorisse või laborisse saatmist korrektselt ümber käia. Uriini- ja väljaheiteanalüüsid kipuvad ikka vahel tulema puhtaks pestud moosipurgis. Ilmselt olen paremini kursis ka laborisisese töökorraldusega ning tean, miks mõni analüüsivastus ei tule meie jaoks piisavalt kiiresti.

Tänu laborimeditsiini residentuurile sai väga selgeks ka see, et absoluutselt kõik tuleb dokumenteerida: laboris näiteks analüütide valideerimise ja verifitseerimisega seotud toimingud ning meie süsteemis kõik, mida sa patsiendiga räägid, edasised plaanid, raviskeemid. Loomulikult on hindamatud ka kontaktid, mida laborimeditsiini residentuuris olles leidsin.

Oled töötanud ja töötad ka praegu osaliselt maakohas. Mis on see, mis Sulle maal töötades meeldib?

Mulle meeldivad maainimesed, kes tulevad sageli vastuvõtule piltlikult öeldes mudaste kummikutega kartulivagude vahelt. Mulle tundub, et nad on tõsisemad kui linnainimesed ja taluvad rohkemat. Ilmaasjata nad perearsti vastuvõtule üldjuhul ei tule. Maal elav inimene tunneb, et ta peab ise hakkama saama, ja üks põhiline lause, mida ka kuulen, ongi „Ah, mis, küll ma kuidagi hakkama saan!“. Ja nad saavadki – kuni satuvad oma tervisehädadega esmatasandile või halvemal juhul EMO-sse.
Praegu aitangi jõudumööda Antslas dr Helgi Luike tema nimistute juures. Patsientuur on selles piirkonnas keeruline, kuid töö on põnev ja klapp tervisekeskuse perearstide, pereõdede, kõrvalasuva hooldekodu ja ka kohaliku omavalitsusega väga hea.

Millega tuleks maapiirkonda tööle minnes arvestada?

Maal elavate inimeste suur probleemkoht on see, et elanikkond vananeb ja noored liiguvad keskustesse. Seega on vanemad inimesed maal omadega üsna üksi, nende kontakt muu maailmaga võibki olla näiteks ainult naabrinaine või sotsiaaltöötaja. Ka on keeruline kogu logistika- ja finantspool. Inimene peab metsade vahelt kuidagi arsti juurde saama, sageli sõltub see taas lähedasest või naabrimehest või sotsiaaltöötajast.

Maakohas tuleks kohapeal teha võimalikult palju analüüse või uuringuid, sest haigla või keskus, kus on selleks võimalused olemas, võib asuda kaugel. Kui inimest tuleb sinna keskusesse veel transportida, siis see kõik on logistiliselt väga keeruline. Seega jah, oluline on mõelda, mida saab kohapeal ise ära teha.

Ka tahavad patsiendi vaatest sobitamist patsiendi uuringuajad ja eriarstide vastuvõttude ajad, et ta saaks võimalikult väikese vaevaga asjad tehtud. Ideaal oleks siinkohal see, kui haiglate juures oleks nn päevauuringute osakonnad. Saadaksin näiteks 80-aastase memmekese päevaks sinna ja kõik vajalikud uuringud, vastuvõtud tehtaks ära, võib olla ka näiteks eriarstid konsulteeriksid. Kõik patsiendi heaks, et ta ei peaks metsade vahelt mitmeid kordi edasi-tagasi sõitma, sest kordan taas, maal on logistika äärmiselt keeruline. See päevauuringute osakonna mõte on meil Eesti Perearstide Seltsi tervishoiukorralduse töögrupist läbi jooksnud ja proovime sellega tegeleda. Paraku on iga uue idee käimalükkamine pikk protsess ja kõik osapooled peavad seda soovima. Siinkohal on patsiendil vajadus, esmatasandil soov ja vajadus ning haigla poolt peaks olema tahe.

Veel tuleks maal töötades ja elades arvestada muidugi sellega, kus sa ise elad ja kui palju aega kulub sul endal tööle minekuks ja tulekuks.

Mida toob tulevik? Kas plaanid siduda ennast väiksema kohaga?

Olen oma olemuselt rohkem lähedane maal elavate inimestega – tunnen, et nad on minu inimesed. Seega plaanin ennast tulevikus istutada sügavalt Võrumaale. Kuigi olen ülikooli astumisest saadik elanud Tartus, siis tunnen, et Võrumaa on minu koht.

Mis on Sinu arvates arsti ja patsiendi eduka koostöö alus?

Teineteise kuulamine, kuuldu aktsepteerimine ja mõistmine – meil võivad olla täiesti erinevad vaated tavameditsiinile või elule üldse, aga teineteist tuleb ära kuulata. Eks see taandub kõik lõpuks usaldusele.

On patsiente, kes soovivad kohe konflikti laskuda, näiteks tulevad ja ütlevad, et ma tahan seda ja toda või saatekirja. Proovin ka nemad ära kuulata, enamjaolt see õnnestub. Ükskord oli küll juhus, kus ma ei saanud sellega hakkama, kui vene rahvusest naisterahvas solvas vene keeles mind, meie riiki ja keelt ning ma palusin tal kabinetist lahkuda.

Mis on need kolm peamist põhimõtet, mida patsientidega tegeledes järgid?

Sa kuulad patsienti, lood temaga silmside ja veel kord kuulad, vajadusel ka puudutad. Leian, et pigem võtta patsiendiga pikem aeg rääkimiseks, siis patsient tunneb, et teda on kuulatud ja ta on hoitud. Mind perearstina toidabki eelkõige just see, kui saan tagasisidet mitte selle kohta, et raviskeem toimib, vaid et patsient tunneb, et teda on kuulatud.

Mida soovid veel meie lugejatele öelda?

Võiks olla rohkem positiivsust. Näen perearstide hulgas palju polariseerumist ja maailma mustvalgelt nägemist. Soovin rohkem väikeseid rõõme ja minge metsa matkama!