Tööõnn on hügieenifaktor, mitte luksus

Autor: Tiina Saar-Veelmaa, psühholoog, HappyMe.ee asutaja

Luksuseks kiputakse tööst tulevat õnne pidama seetõttu, et ajaloos on töötamist seostatud pika perioodi vältel ka orjamisega ehk oma tahte allutamisega teiste hüvanguks. Ometi on töö samal ajal tähendanud ka meisterlikkust, väärtuse loomist ja ametiuhkust. Näiteks kui kingsepp tegi külaelanikule jalavarjud, siis pidid need olema vastupidavad. Külaelanik, kes oli näiteks ametilt mölder, viis vastutasuks suure koti parimat jahu ja mõlemad osapooled olid rahul.

Muutus töö tähendusse tekkis siis, kui õppisime asju tootma rohkem kui esmatarbeks vaja. Nendest, kel oli enam, said jõukamad, kes võisid teisi enda hüvanguks rakendada. Kuigi oleme ametlikult orjusest vabad paarsada aastat, tundub siiski, et töökohtadel jätkub sundus tänapäevalgi. Maskeerime seda lihtsalt teistsuguste sõnade taha. Ütleme, et asju tuleb teha kiiremini, efektiivsemalt, ja eeldame, et eesmärgid peavad kogu aeg olema üha suuremad. Lõpuks aga kogeme ülekoormust, ei saa enam piisavalt puhata, vahel ei ole võimalik isegi piisavalt ülesannetesse süveneda.

Satun koolitama väga erinevatesse organisatsioonidesse, muuhulgas ka haiglatesse, ja suurim igatsus, mida kohe koolituse alguses välja tuuakse, on aeg. See, et oleks aega üks tegevus lõpetada, enne kui teine algab, et oleks aega rääkida kolleegidega päris teemadel, teha puhkepause, süüa kiirustamata, vajadusel ehk mediteerida. Inimesed möönavad, et pidev võlgu olemise ja „orav rattas“ tunne kurnab ning muudab lõpuks ka töökliima ebameeldivaks. Samuti ollakse mures selle üle, et liiga palju tööd muudab eraelu kiduraks, ei jõuta enam trenni ega hobidega tegelema. Kui aega veel leidukski, siis tahe on sageli väsinud ja sooviks räntsatada teleka või nutiseadme ette.

Igatseme rätsepatööna töösuhet

Viimase paarikümne aasta vältel on teadlased jõudnud jälile, et inimesed igatsevad selles muutuvas maailmas kõige enam personaliseeritud ehk just neile disainitud töösuhet. Hiljuti välja tulnud Merceri töötrendide analüüs ennustab tulevikutööna elustiiliga arvestavat tööelu. Inimesed soovivad piisavalt paindlikkust, näiteks et saaks vahel võtta tööst pikemaid pause, reisida, õppida uusi asju või pühendada enam aega kodule ja perele. See idiosünkraatiline karjääriootus on kantud inimeste soovist, et tööelu pakuks elatise kõrval ka arengut ja võimaluste paljusust. Samuti soovivad inimesed, et nende isiklikud väärtused oleksid tööeluga kooskõlas.

Olen kasutanud üle kümne aasta Norman E. Amundsoni väärtuste mudelit ja avastanud, et kui inimese jaoks olulised väärtused saavad väikese punktiskoori, siis võib ennustada nii frustratsiooni, läbipõlemist kui ka töötaja lahkumist. Näiteks kui inimese jaoks on olulised suhted, paindlikkus ja kindlustatus, aga suhetes on palju pingeid, siis ei saa tööõnnest enam juttu olla. Kui inimene on rahulolematu, siis paistab see temast ka välja, olgu siis olekust või suhtumisest teistesse. Üks rahuolematu inimene tundub kolleegidele kui kivi sulpsatus järvevees ehk ta mõjutab ka ümbritsevaid. On suur vahe, kas kohtame kohvinurgas rõõmsat kolleegi, kes tunneb huvi meie käekäigu vastu, tänab koostöö eest, või kolleegi, kes hakkab patsiente või töökorraldust kiruma. Kirudes ja vingudes võetakse ka kolleegilt võimalus olla tasakaalus ning kogu töökultuur muutub ebameeldivaks.

Teadlased Will Felps, Terence Mitchell ja Eliza Byingnton, kes on uurinud, kuidas üksikud negatiivsed kolleegid mõjutavad kogu gruppi, väidavad, et see on nagu looduses – üks mädanenud õun rikub ja mädandab kogu kastitäie vilju ning sealt enam head moosi ei saa. Kui organisatsiooni kliima on juba mõrupoolne, on see häirekell eestvedajatele ja juhtidele, kes saavad koos oma inimestega olulisemad valupunktid välja peilida ja neile lahendusi leida. Me ei saa inimesi lihtsalt tasalülitada, öeldes, ärge vinguge, vaid peame kaevuma sügavamale põhjustesse, kus peituvad tegelikud probleemid.

Olles üle 15 aasta aidanud organisatsioonides luua kaasavat juhtimiskultuuri ja seda viimased kuus aastat ka tehnoloogia HappyMe abil, väidan, et muutus on võimalik. Ka kõige negatiivsemast seisust saab jõuda uuesti positiivsesse ja produktiivsesse energiasse, kui vaid kuulata ja austada oma inimesi ning leida ühine siht, kuhu minna, ja väärtused, millele tugineda.

Halbade suhete taga on enamasti info kehv liikuvus, läbipaistmatus ning oskamatus anda ja saada tagasisidet, puudus tunnustamisest ja märkamisest. Sageli on hägustunud ka arusaam töörollist ja kompetentsidest. Näiteks arvatakse, et kui keegi on oma erialal hea, võib ta inimesena lubada endale jämedusi. Nii see siiski pole, sest suhtumine on osa professionaalsusest. Hea töökultuur ei tähenda tänapäeval pelgalt tasuta kohvi ja kirkaks värvitud seinu, vaid see on sügav inimlik hoolimine ja lahkus. Igaüks organisatsioonis peab tundma, et tal on keegi, kelle sülle piltlikult öeldes panna pea. Ja see ei saa olla kolleeg ega pereliige, sest temal puuduvad vahendid meie murede lahendamiseks. Kuigi igaks peab olema vastutusvõimeline täiskasvanu oma töökohal, on juhtidel samamoodi oluline roll tööõnne maaletoojana.

Regulaarsed silmast silma kohtumised on esimene samm, millega saame info ja meelsuse ainevahetuse uuesti käima. Loomulikult peab ka juhtidel endal olema keegi, kellele toetuda, ja tippjuhil kindlasti majaväline mentor, kellega oma arenguülesandeid peegeldada. Kui seda pole, näeme, et kogu organisatsioonikultuur sumbub, sest töötajad ei lähe enam avatult oma juhtidele muredest ja rõõmudest rääkima.

Kuna meditsiini valdkonnas on problemaatikat, keerulisi suhteid ja stressi tervisemurede tõttu kordades enam kui muudes valdkondades, peab spetsialistidel olema ka professionaalseid viise enda mahalaadimiseks, olgu siis supervisioonis, kovisioonis või enesearengugruppides, aga ka psühholoogi visiitidel. Kui neid võimalusi pole, paisatakse frustratsioon töökohale tagasi või kannatavad lähisuhted.

Igas inimeses on tööõnne alge

Tuleme haridussüsteemist, kus õppeainet „kes sa oled ja mida selles elu teha soovid“ enamasti pole olnud. Oleme õppinud keemias katseid tegema, matemaatikas valemeid pähe õppima ja geograafias kontinente tundma, kuid enda sisse vaatamise praktikaid kooliharidus ei paku. Nii võibki juhtuda, et satume erialale, kuna üks asi viis teiseni ja meie praegune tööelu on üks kokkulangevuste summa. Õnnelikumaks teeb aga eneseteostus, mis on läbikomponeeritud valikute kooslus ja samal ajal ka teekond tuleviku unistuste suunas.

Karjäärinõustajana olen palunud tuhandetel inimestel unistada, mida nad teeksid tööna siis, kui neil poleks geograafilisi, rahalisi, oskuste-teadmiste piire. Vastused on väga loovad, värvikad ja missiooniküllased. Igatsetakse saada kirjanikuks, piloodiks, reisijuhiks, teadlaseks, õpetajaks, ettevõtjaks, vabatahtlikuks, kohvikupidajaks jne. Meditsiini vallas toimetamine ja rahvatervise edendamine on alati üks tippvalikutest, mida igatsevad ka need, kes kooliajal arsti elukutsest ei mõelnud. Tööõnne üks komponentidest on teha midagi kasulikku, millest jääks ilus jälg ja kellegi elu saaks päästetud. Samal ajal igatsevad inimesed ka rakendada tööelus oma tugevusi, unistusi ja eripärasid.

Mida enam tööelu inimese tugevustele toetub, seda meelepärasem see talle on. Lisaks sellele vajame ka autonoomsust ja isiklikku arengut. Ka kõige vastutusrikkam töö võib ühel hetkel muutuda monotoonseks ja tüütuks. Seepärast räägimegi tänavapäeval elukestvast karjääriplaneerimisest. Arvestades, et eluiga pikeneb ja sealhulgas ka tervelt elatud eluaastad, näeme, et inimesed on tegusad kõrge eani. Naljatades öeldakse, et 65. eluaasta on kui uus 35. Siis alles elu algab. Kuna olen oma silmaga näinud 85-aastaseid, kes tahavad veel karjääris kannapööret teha, õpivad uusi asju ja panevad end proovile, siis ei imesta ma sugugi selle ennustuse üle. Uus normaalsus on seegi, et teeme elu jooksul neli kuni viis karjääri ja suure tõenäosusega võivad need viia meid erinevatesse valdkondadesse. Kõige nüüdisaegsemad tööandjad leiavad viise, kuidas inimeste huvisid toetada, et nad lisaks sellele, et pühendunult meie heaks töötada, oleksid ka inimestena mitmekülgsed ja arenevad.

Mõneti on uue aja töökultuur generatsioonideülene – keegi ei taha enam alluda käskudele-keeldudele. Keegi ei kujuta ette, et teeb ühte tööd kogu elu. Keegi ei ole nõus töö nimel loobuma isiklikust elust ja õnnest. Kõik soovivad, et töö oleks tervist toetav ja heaolu soodustav. Õnneks ei pea juhid üksi olema need, kes oma inimesi nn juustuga eest meelitavad ja siis takka utsitavad, vaid iga organisatsiooni juhtmeeskond saab luua tingimused, kus inimesed mõtlevad kaasa ning nuputavad koos välja tasakaaluks, heaoluks ja tööõnneks vajalikke teenuseid ning aitavad neid ellu viia.

Artikkel ilmus märtsi Pereões. Telli ajakiri siit!