Tervisefoorumi keskpunktis: perearstide põud ja suhtlemine patsientidega

Foorumi paneeldiskussioonil, mille teema oli peremeditsiini areng ja tulevik, räägiti meeskonnatööst ja suhtlemisest patsientidega ning sellest, kuidas leevendada perearstide puudust.

Perearstide seltsi juht Le Vallikivi ütles sissejuhatuseks, et selts ei saa võtta täisvastutust perearstide puuduse eest. „Kuigi oleme selle peale mõelnud, mis saab siis, kui kaob ära perearst Palamuselt või Paldiskilt. Kas siis meie võtamegi kollektiivse vastutuse ja katamegi kõik ära? Praegu on aeg arutada, kes otsustab ja vastutab.“

MTÜ Eesti Noored Perearstid liige Anu Parvelo leidis, et väiksemasse kohta tööleminek on keerulisem. „Võib-olla on seal inimesed, kes ootavad perearsti, ja kohalik omavalitsus, kes on valmis tegema salto, et ma tuleksin, aga alati on ees takistused. Praegu on perearstile töö alustamine tema enda investeering, mis tähendab, et paned sinna sisse oma rahad, riskid ja oled ettevõtja, kes alustab kahjumlikust olukorrast, nagu kõik ettevõtjad Eestis. Aga palju mugavam on ju ettevõtjana valida mugavuspositsioon, kus on võimalikud väikesed riskid ja võimalik suur kasum.“

Kuni pole süsteemi, mis toetaks väiksema koha valikut, Parvelo sõnul seda ka ei valita. “See jääbki poliitikute teha. Kui meil on vaja ka ülejäänud alasid katta, peavad seal olema võrreldes teistega konkurentsivõimelised töökohad.“ Näiteks praegu peab perearst leidma enda kõrvale ka pereõe, kellele pole aga maapiirkonda tööleasumiseks soodustavaid tingimusi. „Kui perearst saab taotleda 15 000 eurot, siis pereõel seda varianti pole. Miks ta peaks minema maapiirkonda, kui linnas on suuremad palgad?“

Haigekassa juhatuse liige Maivi Parv märkis, et ka praegu on motiveerivaid tegureid perifeeriasse tööleasumiseks. “Me ei ütle, et see on kõige parem. Kindlasti on samm õiges suunas, et tasustame residendi koostöötamist pensionile mineva arstiga, mis annab hea aluse, et see noor inimene võtab nimistu üle.“

Parv tunnistas ka stardikapitali olulisust, kuid märkis, et see ei ole ainuke barjäär. “Meil on täna näiteid, kus omavalitsused pakuvad rahalist tuge, need on väga erinevad summad, ja me ikkagi ei leia inimest. Eelmisel aastal läbi viidud nimistu konkurssidest umbes pooled luhtusid. Tegelikult on see pilt väga kurb ja siin on kindlasti palju arenguruumi.”

Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda sõnas, et perearst ei tahagi minna väikestesse piirkondadesse tööle, kui ta on seal üksinda. “Täna on hoopis küsimus, kuidas me teised talle ümber saame, kuidas sinna meeskond tekib. Ei ole kuulnud, et füsioterapeuti või vaimse tervise õde toetataks maale tööle minekul. Kuidas inimesi motiveerida ja äärealadele meelitada? Mõnikord tuleb inimestele rohkem maksta ja motiveerida ka teiste vahenditega.”

Le Vallikivi nentis, et iga kord ei ole põhiargumendiks kaugus mägede ja orgude taga. “Kui vaatame Tallinna lähiümbrust, siis miks Laagris ei ole ikaldust, Sauel on? Miks Saku elab hästi, Lasnamäe mitte nii väga?”

Süsteem peaks olema paindlik ja mitmekesine

Anu Parvelo rääkis, et perearstide iseseisvus ettevõtjana on suur tugevus, mis pani ka tema selle eriala kasuks valima. „Ma ei arva, et peaksime selle ära kaotama. Kui on aga koroonapandeemia ja perearstid töötavad 12 tundi veri ninast väljas, on see midagi, mida on väga raske müüa ühele noorele arstile.“ Parvelo sõnul ei ole õige ka eeldada, et noor inimene tahab töötada vaid kaks tundi päevas ja ülejäänud aja puhata Kariibidel.

„Noorel on see eesmärk, et töö kõrval oleks ka ülejäänud elu, mida ta naudib. Et ei oleks nii, et tuled töö järel koju, ja oled nii läbi, et ei tee enam midagi.”

Le Vallikivi nentis, et ajad on muutunud. “Noor inimene tahabki olla rohkem renessansiinimene, kui meie, kes alustasime nullindatel, kellel oligi ainult töö-töö-töö, et helgus päeva tuua. Ei ole enam need ajad.”

Ruth Kalda märkis, et ülikoolis on uuritud, mis suunab noorte arstide karjäärivalikuid. Nimistu võtmist nähakse karjäärihierarhias kuskil kaugemal. “Tahetaksegi alustada pehmemalt, sisse elada, võib-olla mitte kohe kogu vastutust. See ei tähenda, et noor ei tahagi võtta vastutust ja olla iseseisev ettevõtja, vaid tal peaksid olema nii juriidilised kui ka finantsilised võimalused sisseelamiseks. Mitte kohe ei taheta võtta 2000 inimesega täisnimistu, vaid natuke väiksem. Praegu piiravad seda suhteliselt jäigad seadusandlikud, finantsilised ja korralduslikud otsused,” nentis Kalda.

TÜ arstiteaduskonna emeriitprofessorHeidi-Ingrid Maaroos lisas, et30 aastat on olnud selline kord, et üks arst ja üks nimistu, kuigi juba kümneid aastaid olnud jutuks vajadus paindliku süsteemi järgi. “Et saaks töötada näiteks poole nimistuga, saaks nimistu jaotada mitme arsti peale… Seda sellepärast, et arstil on ka muid ülesandeid. Perearstid on ka õpetajad ja õppejõud, nad tahavad teha teadustööd, aga selle ühe nimistu koormuse kõrvalt seda ei jõua. Peaks olema mitmekesisus ja paindlikkus. Ei peaks olema nii, et kõik peavad ühtemoodi valima.”

Maaroosi sõnul oli näiteks ülikooli perearsti praksise arstidel nimistu jagamise plaan, kuid see põrkuski seadusandluse taha ja jäi pooleli. “Kui me oleksime süsteemis paindlikumad, siis oleks ka paremini ära kasutatud see perearstide hulk, mis meil praegu on.”

Maivi Parvrõhutas, et just perearstide paindlik sisenemine tööjõuturule ja väljumine sealt on hästi olulised.

Isiklik kontakt patsiendiga ei tohi kaduda

Paneelil arutleti ka selle üle, kuidas peaks arst leidma arvutisse andmete sisestamise kõrval vastuvõtul aega ka isiklikuks kontaktiks patsiendiga.

Heidi-Ingrid Maaroos ütles, etselline isiklik kontakt peab jääma, sest ega teisiti ei saa patsiendiga suhelda. “Sellega, et arvuti on vahel, peavad nii arst kui ka patsient harjuma. Arvan, et tehnoloogia on vajalik, aga isiklikku kontakti see ei asenda. Ja kui seal on puudujääke, siis ma arvan, et arst tajub, kui patsient seda halvaks paneb, et ta ei suhtle temaga.”

Ruth Kalda märkis, et arsti ja patsiendi vahelise personaalse kontakti küsimus on ka professionaalsuse küsimus. “Tehnoloogilisi võimalusi tuleks kasutada pigem selleks, et saaks rohkem isiklikult suhelda. Nad võimaldavad meil saada informatsiooni paremini kätte ja end ette valmistada. Mina isiklikult selleks tehnoloogiat kasutangi ja kui patsient tuleb, olen temaga. Kui ma pean sealjuures midagi tegema, siis ma ütlen talle, et nüüd ma tegelen sellega. Aga ma saangi täielikult temaga suhelda, sest mul on vajalik info olemas.”

Kalda sõnul seda professionaalsust, sh suhtlemisoskust tulevastele perearstidele ka õpetatakse juba alates teisest kursusest.

“Alustame sellest, et õpetame suhtlema inimestega, kes erinevad oma tausta, kultuuri, teadmiste ja muu poolest. Me ei räägi algul arsti ja patsiendi suhtlemisest, vaid kahe inimese vahelisest suhtlemisest, sest päris paljud hea suhtlemise reeglid kehtivad ka arsti ja patsiendi vahel. Siis hakkame järjest professionaalsemaks minema. Räägime, kuidas arst ja patsient omavahel suhtlevad, kuidas kaasata patsienti paremini terviseotsuste tegemisse ja teda motiveerida. Me peaksime talle andma kätte tööriistad, kuidas ta saaks ise oma tervise eest hoolitseda. Õpetame, kuidas raskeid sõnumeid edastada, suhelda väikeste laste või eakatega, kuidas säilitada personaalset kontakti. See kõik on hästi oluline.”

Anu Parvelo nentis, et peremeditsiini residendina on ta näinud, kui erinev on eriarsti vastuvõtt sageli perearsti omast. “Kui perearst teeb vastuvõttu, siis ta tegelikult õpib ka tundma seda patsienti. Ta teab temast üsnagi palju. Perearsti vastuvõtud on olnud ainukesed, mida tehes olen rääkinud kirjandusest, kultuurist, sest see on natuke inimestevaheline suhtlus, mitte ainult suhtlus patsiendiga. See on üks osa, et saaks aru tema muredest, et oleks võimalik mõista inimest laiemalt, mitte ainult mõelda, mis on diagnoos ja ravi. Eriarstide vastuvõtud on hästi lühikesed ja efektiivsed. Neil ei teki võimalust lahendada muret inimese kaudu, nagu meie sageli teeme. Minu meelest on see meie põhiline eesmärk – leida inimesele tema vastus.”

Le Vallikivi tõdes, et suhtlemioskus patsiendiga on pigem see, mis tuleb professionaalse küpsemisega. “Vähemalt minu jaoks on see niimoodi. Mida kauem ma arstina töötan, seda rohkem ma tegelikult ka ise väärtustan seda aega, millal suhtlen patsiendiga silmast silma. Siis olen tema jaoks 100% kohal. Kui ma seda ei tee, siis on mul pärast natuke häbi, et ma olin pealiskaudne, sest tegelikult on see kahepoolne väärtus. Inimene saab ju aru, et sa oled tegelikult kuskil mujal. Ta on tulnud oma murega ja see on unikaalne tema jaoks, kuigi ma olen seda võib-olla sada korda näinud. Mõne inimese puhul ma ka tean, et ta ei tule sellega esimest, vaid umbes neljakümnendat korda. Aga minu kui professionaali kohus on olla iga kord sada protsenti kohal.”

Vallikivi lisas, et tegelikult võidab sellest ka arst, sest taustateadmine võib viidata hoopis teistele teemadele, kui see, mis ajendas konkreetselt arsti poole pöörduma. “Võib-olla räägib inimene oma valutavast põlvest, aga tal on algusjärgus verevähk või ränk depressioon. Ma ei saa sellest teada, kui ma ei ole sada protsenti kohal. Peremeditsiini õnn on see, et nad tulevad alati tagasi. Oluline on ka see, miks ja millises meeleolus, kui vihaste või tänulikena nad tagasi tulevad ja kui tihti. See sõltub ka minu eelmise ja üle-eelmise ja 10 aasta taguse kohaloleku intensiivsusest. See on tegelikult selline tarkus, millest ma noore arstina absoluutselt aru ei saanud. Siis oledki hullumeelselt julge ja miski pole võimatu, aga see, mis see tegelikult tähendab sinu kui arsti ja patsiendi kui inimese jaoks – see mõistmine tuleb palju hiljem.”

Meeskonnatöö saab määravaks

Maivi Parve sõnul aitab meeskonnatöö kaasa sellele, et arstil oleks vastuvõtul rohkem aega patsiendile. “Kuigi inimesed on hästi arsti usku, on aastatega hakatud uskuma ka õde. Meie peremeditsiini kõige suurem tugevus see, et meil on reegel – esimese tervisemurega pöördud perearsti poole, ja pöördudes perearsti poole on esimene kontakt õde. Meeskonna kompetentsi tuleks pigem laiendada ja tugevdada.” Kaasa aitab ka innovatiivsus. “Kaugvastuvõtul ei pea muretsema, et kontakt kaob. See on meie tugevus.”

Ruth Kalda sõnul on algusjärgus esmatasandi tervishoiu arengukava koostamine, kus ei räägita ainult perearstist, vaid perearstist koos pereõega. “Sinna kuulub veel inimesi. Seal on vaja ämmaemanda, vaimse tervise õe, füsioterapeudi, sotsiaaltöötaja – erinevate professionaalide abi. Võib-olla peame ära unustama, et esimene kontakt on üldse perearst, võib-olla on see meeskonnas keegi teine, vastavalt sellele, mida patsient vajab. Liigume selles suunas, et on kättesaadavad meeskonnad, kus kõik toetavad, ja perearst ei peagi tegema kõike, aga ta saab meeskonda juhtida nii, et patsient oleks võimalikult professionaalselt abistatud.”

Le Vallikivi nentis, et edasi hakatakse liikuma multidistsiplinaarsete meeskondadena. „Kas sellest läheb kaotsi see kannikeselõhn – personaalne suhe patsiendiga? Võib-olla läheb, aga võib-olla ei lähe ka. Selle peamegi selgeks rääkima, kui suur on liiga suur ja kui väike on liiga väike, et tabada optimum.“

Ettekannete ülevaated, galerii ja ürituse videosalvestuse leiate artikli alt: