TERVISEDEBATT | Kas ravikindlustusse võiks panustada rohkem inimesi? Lisatud video!

Eesti Perearstide Seltsi aastakonverentsi tervisedebatti juhtis ERR-i ajakirjanik Priit Kuusk ning debatil osalesid Signe Riisalo (Reformierakond), Peep Peterson (Sotsiaaldemokraadid), Tanel Kiik (Keskerakond), Lavly Perling (Parempoolsed), Diana Ingerainen (Eesti 200) ja Priit Sibul (Isamaa). EKRE oma esindajat ei saatnud.

Debati sissejuhatavaks küsimuseks oli, kuidas tagab teie erakond kvaliteetse perearstiabi kättesaadavuse ja milliseid vahendeid selleks kasutate?

Kiige sõnul on tervishoiusüsteemist rääkides esimene teema rahastamine, mis peaks olema adekvaatne ja jätkusuutlik. Selle katmine üksnes ravikindlustusmaksust ei ole praegu jätkusuutlik. Teine samm on kokku leppida arengusuunad. Seda mitte ainult perearstide ja -õdede ning ministeeriumi vahel, vaid laiemalt.

Petersoni sõnul küsiks ta tööministrina, kes üldse tahavad perearstiks saada ning millised on nende ootused sellele tööle. Tema arvates tuleks peremeditsiini eriala noortele avada nende ootustest lähtuvalt. Teiseks vaatab ta haiglate eriarstide pole, kelle teine karjäärivalik võiks ehk olla perearstikeskus.

Riisalo tõdes, et esmatasandi olulisus on kõigile mõistetav, aga seda peab nägema laiemalt: „See ei ole ainult perearst. See on ka koolitervishoid, pikaajaline hooldus, see on kogukonna tervishoid, tervishoiu juhtimine, inimese enda vastutus oma tervise hoidmise eest.“ Ta lisas, et peame mõtestama, mis on perearsti roll ning peremeditsiin peab olema paremini seostatud ka eriarstide ja haiglatega.

Vaata tervisedebatti siit:

Ka Sibul tõdes, et ilma täiendava rahata pole midagi võimalik teha.

„Meil on vaja uusi perearste ja pereõdesid ning täiendavat ressurssi esmatasandisse, et esmatasand oleks laiem kui täna,“ ütles ta. „Kui televisioonis räägitakse meditsiinist, siis näeb seal enamasti valges kitlis kelludega mehi. Ma loodan, et järjest rohkem hakatakse rääkima sisust. Mina arvan, et on mõistlik, et Tallinna haigla jääb ära ja tänu sellele tekib sisusse rohkem raha.“

„Ei teki,“ pistis Kiik vahele, ent kuna polnud tema kord rääkida, võttis sõna üle Ingerainen. Tema rõhutas patsiendiohutust. Ingeraineni sõnul tuleb kiiresti ära kaardistada, kes on need inimesed, kes on praegu ilma abita ja kuidas peaks abi nendeni jõudma. Teisalt on äärmiselt oluline ka see, kuidas ja mis tingimustes perearstid töötavad – sellises ülekoormuses, mis seab ohtu patsiendi tervise, ei ole võimalik pikalt jätkata.

Perling tõi märksõnadena välja paindlikkuse, järelkasvu, riigi selge rolli koordineerimisel ja IT-süsteemide ehitamisel ning rohkem vabadust ettevõtluses.

Järgmises vastamisringis sai Tanel Kiik esimesena sõna ning seega võimaluse Priit Sibulale Tallinna haigla osas vastu vaielda: „Kui kärbime investeeringuid, siis õhtu lõpuks läheb elu kallimaks!“ Tema sõnul aitaks näiteks Tallinna haigla ehitamine tervishoiu ressurssi optimeerida ning seeläbi pakkuda inimestele paremat teenust. Ka ei oleks Tallinna haigla jaoks võetud raha esmatasandi arvelt, vaid Euroopa Liidu vahenditest.

„Need elektrikulud, mida peame praegu 30 miljonit eurot maksma teenustesse juurde ei ole ju otseselt seotud sellega, et kellegi ravi läheb paremaks, küll aga on seal selge vahe sees, kas on tulnud Euroopa Liidu raha korpustesse, mis suudavad säästlikumalt majandada,“ toetas teda Peterson, rõhutades, et nende, kes pole selliseid investeeringuid saanud teha, energiakulud on praegu oluliselt suuremad.

Ingerainen märkis, et sageli vaadatakse haiglatesse investeerimist kui midagi väga toredat ja elu edasi viivat, aga tervishoidu tuleks vaadata tervikuna. Praegu arendatakse haiglaid teadmata, mis funktsioonid üldse kuhugi tulevikus jäävad.

„Kui räägime investeeringutest, siis räägime ka esmatasandist,“ ütles Kiik tuues näiteks tervisekeskused, kus on paremad tingimused töötajatele ja patsientidele ning võimalused üksteist asendada. „Minu jaoks on arusaamatu, miks vastandatakse investeeringuid ja inimestega tegelemist. Teemegi investeeringuid inimestele selleks, et oleksid paremad töö- ja ravimistingimused.“

„Tervishoiu sees haiglad ja perearstid ei vastandu, vastanduvad otsused,“ lausus Ingerainen. „See, et teed investeeringu otsuse ära, kuid ei vaata kaugemale mida sa sinna majja paned. Ma väga usun sellesse, et töötingimused peavad olema tänapäevased, aga otsustes, kuhu missugused tegevused jäävad… Jumal, kui palju lolle tegevusi on surutud perearstidele, mis ei vii mitte kuhugi!“

Hiljem on aga vigade parandamine keeruline. Ingerainen tõi näiteks digiregistratuuri, kus pole väikest veaparandust, et inimesed saaksid broneerida ennast ühele päevale perearstile ja pereõele, pikka aega ära tehtud.

Ravikindlustuse eest võiks maksta rohkem inimesi

Kiik jätkas tervishoiu rahastamise teemal ning tõi välja ühe võimalusena laiendada maksubaasi. Näiteks võtta ravikindlustusmaksu ka muudelt tululiikidelt – platvormitöö, dividendid, üüriturg. Sealt praegu ravikindlustuse jaoks raha ei koguta, ent selliselt tulu teenivate inimeste hulk aina kasvab. Samas ravikindlustust nad tahavad.

Ingerainen tõdes, et arstiabi kättesaadavus on inimõigus ning universaalne ravikindlustus tuleks tema arvates ära teha.

„Kui inimene oli valinud, et tahab olla vabakutseline, siis kes nende eest panustab?“ küsis Sibul. „Ka see tuleks ikkagi läbi rääkida. Tahan olla vabakutseline, sõidan bolti, maksudesse ei panusta, aga süsteemist tahan osa saada… – nii ei saa! Mõlemat pidi peab olema solidaarne.“

„Loomulikult pole ravikindlustuse reform ainult selles, kes saab, vaid ka selles, kes maksab,“ vastas Peterson, toetades Kiige mõtet. „Pigem on praegu suurem probleem selles, et ei maksta sisse. See grupp, kes sisse maksab, muutub järjest väiksemaks.“

Perling näeks hea meelega võimalust ise teatud teenuste eest maksta.

„Ma ei usu tasuta asjadesse ja olen valmis maksma,“ ütles ta. Ehk kui perearstikeskuse ruumides pakutaks logopeedi, terapeudi või vaimse tervise õe teenust, mida näiteks temal, ta lapsel või emal võib vaja minna, siis tema oleks valmis selle omast taskust kinni maksma.

Kiik ütles, et on kategooriliselt selle vastu, et omaosalus tervishoius suureneks, sest see on Eestis juba niigi kõrge. See tooks tervishoius kaasa ebavõrdsuse kasvu.

„Väga hea, et Lavly Perling saab endale juurde maksmist lubada, aga perearstid puutuvad kokku kogu ühiskonnaga, sealhulgas alumise kvintiiliga ja nemad ei osta sageli isegi oma ravimeid välja,“ vastas Peterson. Väga paljud ei käi ka hambaarsti juures, kuna see on kallis.

„Ma olen täiesti nõus, et solidaarne tervishoiukindlustus on õige ja hea, aga nappide ressursside ja väheneva tööealise elanikkonnaga ühiskonnas on siiski mõistlik kaaluda ka vabatahtlikku erakindlustust,“ lisas Riisalo.

Peterson ütles vahele, et erakindlustus on tänagi olemas.

„Solidaarsele tervishoiusüsteemile peab lisanduma inimese enda otsus kust ja mis teenust ta tahab juurde saada ja enda vastutus ning kohustus selle eest maksta,“ lausus Perling. „Sealt tuleb ka lisaressurss solidaarsele tervishoiusüsteemile.“

„Ka põrgutee on sillutatud heade kavatsustega,“ vastas Kiik Perlingule. „Ma olen täiesti kindel, et kui hakkame seda teed minema, siis enne, kui arugi saate, on ühe inimese ravijärjekord väga lühike ja teine jääbki sinna ootama. See ei ole õige tee.“

Priit Sibula sõnul on oluline küsimus selles, kuidas saaksid inimesed aru, et nad ise vastutavad oma tervise eest.

„Meil on olnud idee – see pole tänases kontekstis reaalne –, et kui esmatasandi meeskonnad oleksid suuremad, siis võiks seal inimesega kokku leppida, milline on tema vastutus ja mida ta peab tegema,“ rääkis ta. „Kusjuures mõistlik oleks mitte negatiivselt motiveerida. Ehk kui inimene teeb enda osa ära, siis tema omaosalus tervishoius väheneks. See peaks käima koostöös esmatasandi meeskonnaga. Inimene tajuks rohkem omavastutust.“

„Ma olen samuti veendunud inimese omavastutuses, aga selle kandmises ei saa inimest üksi jätta,“ rääkis Riisalo. „Selleks on riigil vaja laiemalt teha seda, teist ja kolmandat, sealjuures vabatahtlik kindlustus paralleelselt solidaarsega, mis leevendaks rahalist raskust ühiskonnas.“