Tallinna Perearstide Selts tähistab 20. sünnipäeva

Diana Ingerainen, 2003–2009 ja 2011–2013:

Meenuvad väga äärmuslikud tunded. Ühest küljest toonaste Tallinna linna tervishoiukorraldajate – ametnike, haigla- ja polikliinikujuhtide – üleolev ja halvustav suhtumine. Meeletud koosolekud, kus me pidime lõputult vastama tobedatele küsimustele, näiteks “mis saab inimestest, kellel ei ole peret, kas nad jäävad siis ilma perearstita?". Teisest küljest meenuvad väga soojad tunded, mida pakkusid kaasvõitlejad perearstid. Tekkis ühine eesmärk: perearstiabi eest võitlemine Tallinnas. Me tõesti uskusime, et nii on õige, ja ka seisime oma visiooni eest.

Iga muutus tervishoius toob kaasa segaduse ja paanika patsientides, mida toonane ametkond eriti ei aidanud lahendada, nii tekkis ka suur koormus meediaga suhtlemisel. Tagantjärele oma toonaseid vastuseid lugedes tundub uskumatu, et ma võtsin selle julguse – küllap oli selles omajagu nooruse uljust, aga tunda oli ka Tartu toetust Eesti Perearstide Seltsi näol.

Mul on sellest ajast väga soojad suhted pea kõigiga, kes olid esimestes TPS-i juhatustes. TPS-i juhatuse liikmed on ka ise toonud positiivsena välja ühtekuuluvustunde, kogemuste vahetamise, üksteise toetamise. Olen ka jälginud, et enamiku juhatuse liikmete praksistel on läinud väga hästi. Läbi on tehtud orgaaniline areng, tegutsetakse A taseme keskusena ja pakutakse ka õppimisvõimalusi praktikabaasina.

Need olid esimesed mälestused, mis meenusid. Mul on siin oma koduses kabinetis üks foto 2005.–2007. aasta TPS-i juhatusest: mina, Iris Koort, Riin Lanno, Mai Stern, Eret Jaanson, Anneli Talvik ja Katrin Martinson. Mul on olnud hea nina väärt meeskondade kokkupanemiseks. Esimene juhatus valiti Sõle tänaval Pelgulinna haigla saalis ja esimene TPS-i juhatuse esimees oli Eero Merilind, aga järgmised 6-7 meeskonda kutsusin kokku mina.

Ja muidugi meenuvad suvepäevad ja talvepäevad – lahe oli!

Anneli Talvik, 2004–2005:

Mina mäletan TPS-i juhtimise aastatest väga head meeleolu ja jõulisi otsuseid. Olime sageli EPS-i juhatusest ees, tehes ära otsuseid, mida EPS-i juhatus ette ei võtnud, aga see toimus kõik sõbralikult. Perearstide eneseteadvus oli kõrge ning ka linnaametnikele ja rahvale hakkas kohale jõudma, et ilma meiega asju kooskõlastamata ei saa esmatasandit puudutavaid asju otsustada. Sinna aega jäi otsus kooli puudumistõendite vorpimise lõpetamisest, mis lõi kõvasti laineid, sest oli ennekuulmatu, et perearst keeldus koolist poppi tegemist tõendiga seaduslikuks muutmast.

Lõpuks selgus, et see on nagu imiku rinnast võõrutamine: alguses oli kõva kisa ja kõigil paha, aga lõpuks olid kõik leppinud ja rahul.

Minu ettepanekul käivitati hilisemad teemakuud hommiku- ja õhtukonverentsidel, et teemaderohkust struktureerida ja korrastada – parim osa TPS-ist on tänaseni kvaliteetsete koolituste pakkumine.

Juhatuse meeskond oli erakordselt koostöövõimeline ja mõistsime üksteist lennult. Kui oli vaja leebust ja tarkust, oli see juhatuses esindatud; kui oli vaja kärtsu ja mürtsu – tegime ka selle ära.

Mulle on alati olnud oluline perearstide tsunfti ühtsuse saavutamine ja esmatasandi rolli teadvustamine. Tol ajal elasime lootuses, et perearst on tulevikus sama sõltumatu, tark ja uhke kui advokaat: otsustame oma asju ise, soosime erialast arengut ja ettevõtjameelsust perearstidele ja parandame kvaliteeti abi saajatele. Kahjuks selgus tasapisi, et “kasukaid me ei osta”, sest haigekassa on meile eraldanud ainult voodri ja niidi raha ja ega meilt rohkem ei oodatudki. Arvan tänaseni, et perearstid peaksid olema julged ja targad ettevõtjad, astuma ühiskonnas ühtsemalt ja häälekamalt rumaluse vastu.

Soovin meie juhtidele selget pilku ja säravaid tegusid veel pikkadeks aastakümneteks!

Le Vallikivi, 2013–2017:

Tallinna Perearstide Selts on oma asutamisest alates olnud äärmiselt tegus ja praktiline seltskond, kes on peremeditsiini lippu kandnud Eesti kõige esmatasandiresistentsemas piirkonnas. Üks staažikas ametnik on seltsi liikmeid nimetanud ka sõjakateks amatsoonideks, mis tegelikult iseloomustab Tallinna Perearstide Seltsi vaimsust kaunis hästi: kahe jalaga maa peal, oma õiguste eest julgelt seisvad, ausad, teravad ja naeruhimulised targad sihikindlad naised, kes teavad, mida nad tahavad ja kuidas seda saada. Nende doktoritega saab iga kell luurele minna ka täna!

Reet Laidoja - seltsi juht alates 2017. aastast:

Minust sai Tallinna Perearstide Seltsi juht 2017. aastal, olles eelnevalt olnud kaks hooaega juhatuses. Selleks ajaks oli Tallinna Perearstide Selts kujunenud väärikaks ja tugevaks organisatsiooniks oma kindlate ja igihaljaste traditsioonidega, mida mul on olnud au edasi kanda ja arendada. Need traditsioonid ühendavad ning annavad küünarnukitunde, olgu ettevõtmised siis professionaalse suunaga või emotsionaalsemad.

Keeruline periood viimase aasta jooksul on tegevusele seadnud küll teatavad piirangud, kuid samas andnud ka uudseid võimalusi. Kuna mitmed tegevused ja üritused on liikunud veebikeskkonda, siis loob see hoopis uue maailma ja kaotab piirid. Seega on mul hea meel, et Tallinna perearstide tegemistest on osa saanud perearstid ka mujalt.

Oleme mõlgutamas mõtteid, kuhu peaks Tallinna Perearstide Selts edasi liikuma ja milline on tema tulevik. Millises vormis iganes me edasi liigume, tahame sisuliselt edasi kanda samu traditsioone, väärtusi ja tegemisi, mis on olnud Tallinna Perearstide Seltsi tugevuseks ja aitavad hoida ühtekuuluvustunnet.

Tallinn Perearstide Seltsi esimene juht oli aastatel 2001-2003 Eero Merilind. Aastatel 2009-2011 juhtis seltsi Vanda Kristjan. TPS-i asutajaliikmete hulka kuulusid Ruth Puusepp, Katrin Ilves, Svea Rosenthal, Diana Ingerainen, Eero Merilind, Pille Öpik ja Kaja Arbeiter.