Tagasi tervishoidu, erialaks peremeditsiin: „Kõige raskem ja huvitavam eriala!“

Praegu veel ravimifirmas töötav peremeditsiini resident Helen Ristal lõpetas ülikooli 1995. aastal.

„Lõpetamisel anti meile „arsti aste“, kuid kahjuks ei osanud keegi seletada, mis see täpselt on,“ meenutab Ristal. Kuna internatuuri ajal makstav tasu oli olematu, ei olnud tal kahe lapse kõrvalt rahaliselt võimalik seda jätkata.

„Lisaks oli tollel ajal retoorika selline, et arste on liiga palju ja teid ei ole kellelegi vaja,“ ütleb ta. „Samal ajal alustasid ravimifirmad ja nii läksin ka mina sinna tööle. Ma arvan, et tollel ajal läks pea pool minu kursusest meditsiinist ära ning nüüd on kõik miskipärast väga üllatunud, et meil on arstidest puudus.“

Ristal nendib, et tegelikult meeldib talle töö ravimifirmas väga ning see on võimaldanud tal olla kursis meditsiini uuemate saavutustega. Seega pole ta päris eemale jäänud ja on uusi asju õppinud kogu aeg.

„Mul on alati olnud natuke kurb, et minust arsti ei saanud. Kui eelmisel korral oli „Arstid tervishoidu tagasi“ kursus, siis pidin sellest loobuma, sest mul oli kaks kõrgkoolis käivat last, kes toetust vajasid, ja ma eelistasin laste haridust enda kutse taastamisele,“ räägib Ristal. „Praegu on lapsed ülikooli lõpetanud ning minu elus jõudis kätte hetk, kus sain aru, et ma teen seda kas nüüd või mitte kunagi, ning otsustasin ennast proovile panna.“

Ristali sõnul on peremeditsiin olnud tal südames ülikooli lõpetamisest alates ning kui asjad oleksid kujunenud teisiti, oleks ta juba varem perearstiks õppima läinud.

„Mulle meeldivad inimesed ja meeldib vaheldus. Ma tahan näha, mis inimesest edasi saab ja kuidas tal läheb. Peremeditsiin annab võimaluse tegeleda inimese kui tervikuga kõige laiemas mõttes,“ selgitab ta.

Ristal uuris oma sõpradelt ja kursusekaaslastelt, kes olid terve elu perearstina töötanud, neilt, kes olid ravimifirmast tagasi perearstiks läinud, ning ka neilt, kes veel residentuuris olid, mida nad oma valikust arvavad. „Absoluutselt kõik ütlesid, et peremeditsiin on kõige parem otsus, mis nad teinud on, ning soovitasid kindlasti tagasi tulla ja kindlasti just peremeditsiini. Selline jutt kinnitas veelgi mu valikut.“

Ametkondade huvi oli leige

Mõttest kutse taastada kuni selle tegeliku taastamiseni kulus umbes kaks ja pool aastat. Selgus, et kõik ei ole nii lihtne, kui paberil kirjas.

„Esimene aasta kulus võitlemisele selle eest, et ülikooli juures alustaks taas tööd komisjon, kelle heakskiidu ja suunamiseta pole mul – ei raha eest ega ilma – kutse taastamist võimalik alustada,“ räägib Ristal. „Koos võitluskaaslasega suhtlesime vist küll kõikide ametkondadega, kes vähegi võiksid teemaga tegeleda. Mõnest kohast ei vastatud meile üldse, teised jooksutasid meid ühe juurest teise juurde. Vahepeal oli küll tunne, et arstide puudus on selline asi, millest on tähelepanu saamiseks tore rääkida, aga tegelikult ei ole meid endiselt kellelegi vaja.“

Kui Ristal suunamise lõpuks kätte sai, algas „Arstid tervishoidu tagasi“ programmi ootamine.

„Programmi muudkui lubati, aga peale lubaduste midagi ei juhtunud. Kuna minu vanuses on iga kaotatud aasta suure kaaluga, võtsin asja ise käsile, ning saanud suunamise praktikale, hakkasin seda töö kõrvalt ning puhkuse ajast omal käel tegema,“ räägib Ristal. „Siinkohal tahaksin ma veel kord tänada kõiki arste ja õppejõude, kes on mind julgustanud asja mitte pooleli jätma ning tasu saamata toetanud ja õpetanud.“

Eksamiks õppimine oli Ristali sõnul tõeline katsumus: „Väga paljusid uurimismeetodeid, mida mulle omal ajal ülikoolis õpetati, kirjeldati nüüd kui ajaloolisi.“

„Üks naljakas hirm oli mul ka. Kuna ma töö tõttu tunnen paljusid arste ja õppejõude, siis ma kohutavalt kartsin eksamil läbi kukkuda või seda halvast sooritada, sest tundus, et selle häbiga ei oleks mul võimalik enam ka oma praegust tööd teha,“ meenutab Ristal. „Õnneks läksid eksamid hästi.“

Ta on veendunud, et kutset saaks täiesti mõistlikult taastada ka ilma „Arstid tagasi tervishoidu“ programmi läbimata.

„Selleks oleks vaja, et Eestis ülikooli lõpetanuid koheldaks võrdselt kolmandatest riikidest tulnud arstidega,“ leiab Ristal. „Tuli välja, et kolmandatest riikidest tulnud arstid saavad praktika ajal tasu ning tasu makstakse ka juhendajatele. Eestis ülikooli lõpetanud praktika ajal tasu ei saa ja arstid juhendavad meid samuti lihtsalt heast südamest. See teadmine tegi meele mõruks.“

Omal käel praktika tegemise eelis on võimalus ise praktika aega valida. Kui programm eeldas, et põhikohas tuleb töö peatada kolmeks järjestikuseks kuuks, siis ise aega valides sai praktikat teha puhkuse ajast ja elu nõnda seada, et olemasolev töösuhe ei katkeks.

Tagasitulemine ei olnud lihtne

Peremeditsiini eriala resident Kai Hendrikson lõpetas arstiõppe 1991. aastal, mille järel jäi

lapsehoolduspuhkusele. Pärast seda polnud võimalik varem kokkulepitud kohale minna, kuna meditsiinis vähendati töökohtade arvu.

„Varem pakutud 1,5 koormuse asemel pakuti 0,5 ja ainult seetõttu, et nad olid juba varem lubanud. Ilmselt vajadust ei olnud,“ meenutab Hendrikson. „Seejärel alustasin tööd Magnum Medicalis ravimifirma esindajana.“

Hendrikson töötab praegu Takeda Pharma AS-is, kuhu asus tööle ajutiselt, et asendada lapsehooldusel olevat kolleegi. Arstiks tagasi tulemine oli tema sõnul väga keeruline protsess.

„Ja seda mitte minu tõttu. Enda otsuse tegemine käis kiirelt, aga saada aru, kustkohast dekanaadi ja ministeeriumi lõngakerad veerevad, oli tohutult raske,“ räägib Hendrikson. „Algatasime kolleegiga mõtte kutsuda uuesti kokku „Arstid tagasi tervishoidu“ programm – loomulikult enese vajadustest lähtuvalt –, kuid kahjuks ei võtnud asjaosalised institutsioonid sellest kahe aasta jooksul kinni. Olime kaotanud lootuse, et see toimub, ja alustasime praktikat omal käel ning tegin ka ülikooli lõpueksami koos üliõpilastega.“

Hendrikson tõdeb, et oleks võinud jätkata üldarstina, aga talle tundus, et on vaja veel palju õppida.

„Kuna olen pikalt arstimisest eemal olnud, siis tundus õige jätkata kohas, kus võiksin patsientidele kõige enam kasulik olla ja neid kõige vähem kahjustada,“ selgitas Hendrikson, miks ta valis just peremeditsiini.

Öeldi üsna otse, et nii palju arste pole vaja

Peremeditsiini eriala resident Kristi Siimso lõpetas Tartu Ülikooli 1997. aastal ja internatuuri 1998. aastal. Internatuuri tegi ta Viljandi haiglas, soovides saada psühhiaatriks.

„Selleks pidin tegema pärast internatuuri residentuurieksami, kuid oli absoluutse segaduse ja ümberkorralduste aeg,“ meenutab Siimso. „Korraga oli saanud arstikutse kaks aastakäiku lõpetanuid – nii ühe- kui kaheaastase internatuuri läbinud noored arstid.“

Residentuuri ta ei pääsenud, sest, nagu öeldud, oli lõpetajaid kordades rohkem kui kohti. „Meile öeldi üsna otse, et nii palju arste pole kellelegi vaja. Nii olingi järsku arst-töötu. Kandideerisin ja sain tööle ravimifirmasse,“ räägib ta. „See oli eelkõige rahaliselt väga hea valik. Ma siiski olin tööturul kellelegi vajalik. Töö ise oli huvitav, vähemalt esialgu.“

Siimso ütleb, et tagasitulemine on olnud päris keeruline. „Esiteks viibis projekt mitu aastat. Teiseks alustasin ma ikkagi projektiväliselt ega saanud seetõttu finantsiliselt mingit toetust. Ma arvan, et kui mu tollane tööandja Roche Eesti ei oleks nii vastutulelik olnud, ei olekski see olnud võimalik,“ selgitab Siimso. „Ma sain oma põhitöö kõrvalt teha neli kuud praktikat eeldusel, et mu töö saab tehtud. Lugesin terve aasta iga päev materjale ja kui praktika sai tehtud ning oli aeg eksamiks õppima hakata, olin juba täiesti asjas sees ja see ei tundunud enam üle mõistuse raske. See, et me pidime tegema samas mahus eksami kui kuuenda kursuse lõpetajad ja me ei saanud mingit hinnaalandust, oli isegi hea. Raske, aga hea.“

Siimso ütleb, et astus residentuuri eelkõige seetõttu, et olla võrdne partner. „Peremeditsiini valisin sellepärast, et mulle meeldivad kõik inimesed ja kõik haigused. Mulle meeldib töö tohutu vahelduvus, iga päev on erinev,“ kiidab Siimso peremeditsiini. „Meeldib, et ajapikku õpid oma patsiente tundma, tead nende ajalugu ja perelugu. Meeldib, et saad haigust/probleemi jälgida pika aja jooksul. Meeldib, et näed terveks saanud inimesi. Meeldib, et saad oma tööd planeerida. Meeldib, et saad inimestega rääkida. Meeldib, et ei ole öövalveid.“

Siimso töötab juba praegu oma kodulinnas Viljandis dr Marje Metsur-Benzeli praksises. Kohe pärast lõpueksami sooritamist lõpetas ta 11 aastat kestnud töö Roche Eestis ja läks perearstitööd tegema. See on üksikpraksis, kus on tööl üks perearst ja kokku kolm pereõde. „Ruumid on head, praksis töötab nagu õlitatult ja mina saan teha seda, mida ma ülikoolis õppisin – ravida inimesi. Meie meeskond on suurepärane, kolleegid on väga toredad.“

Üks resident, kellega suhtlesime, soovib jääda anonüümseks. Tema ütleb, et valis selle eriala, kuna perearstiamet on kõige raskem ja kõige huvitavam, see on eesliini töö.

„Puhtalt pragmaatiline kalkulatsioon oli, et perearstide seas on arstide puudus ja vajadus kõige suurem ning probleem läheb lähiaastatel väga akuutseks,“ lisab ta. „See tähendab, et ka süsteemi muutumine ja korrastamine toimub kõige kiiremini.“

Värske resident on arstide tervishoidu tagasi toomise korralduse suhtes kriitiline ning leiab, et riik ei ole selleks küll midagi teinud, et arste tagasi meditsiini saada.

„Minu arusaamine on, et riigil puudub igasugune reaalne meditsiinipoliitika,“ ütleb ta. Tema kogemuse põhjal on praegune olukord selline, et näiteks Medicum ja Medicumi Perearstikeskus on arstide tervishoidu tagasitoomiseks rohkem ära teinud kui riik kõigi aastate jooksul. Ta avaldab lootust, et lõpuks hakkavad tööandjad arstide ja õdede tööd hindama ning korraldavad nii, et arstid teevad ainult arstitööd.

„Praegu võib öelda, et edumeelsemad perearstikeskused on juba teinud väga suuri samme, et tööd organiseerida nii, et perearstid teeksid ainult arstitööd,“ ütleb ta, tuues taas heaks näiteks Medicumi. „Ülekoormatud ja läbipõlenud arst on meditsiini jaoks kaotatud arst.“

Artikkel ilmus oktoobri Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Perearsti artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!