Sünnitusjärgne depressioon võib kesta paarist kuust kuni aastateni

Autor: Kairi Tozen-Pütsepp, raseduskriisi nõustaja, Imago suhteterapeut

Üle kolmandiku raseduskriisi nõustajate poole pöördumise põhjustest on sünnituseelse ja sünnitusjärgse depressiooni risk. See tähendab seda, et naisel esinevad osad depressiooni sümptomid ning see mõjutab ja häirib tema toimetulekut raseduse ajal või sünnitusjärgsel perioodil.

Sünnitusjärgset depressiooni (SJD) diagnoosib arst, psühhiaater või perearst, samuti kliiniline psühholoog. Spetsialist hindab sümptomite hulka, iseloomu ja raskust. Sümptomid võivad ilmneda umbes 2–3 kuud pärast lapse sündi:

1. puudub huvi igapäevaste tegemiste vastu, nn elurõõmu vähenemine,
2. pidev väsimus/unetus,
3. tugev meeleolu kõikumine,
4. sagedane häbi- ja süütunne,
5. seksuaalsuse vähenemine/puudus,
6. raskused lapsega toimetamisel,
7. kurbuse, rahutuse ja rõhutuse tunne,
8. tõrjutuse või üksinduse tunne,
9. söögiisu vähenemine või suurenemine,
10. enese või lapse vigastamise mõtted.

SJD väljakujunemist soodustavad erinevad faktorid.

Hormonaalsed muutused: naissuguhormoonide (progesterooni ja östrogeeni) taseme kiire langus pärast sünnitust, teisedki muutused hormoonsüsteemis võivad pärast sünnitust tekitada kurvameelsust.

Bioloogilised tegurid: sünnitus on naise organismi jaoks suur füüsiline ja emotsionaalne pingutus. Madal hemoglobiini tase, magamatus soodustab depressiooni teket.

Psühhosotsiaalsed tegurid:

1. naise keha ja vaimu kohandumine emarolliga,
2. raske sünnitus,
3. ematunde puudumine või selle tekkimine alles hiljem,
4. probleemid rinnaga toitmisel,
5. ebarealistlikud ootused enesele või lapsele,
6. lähedaste inimeste toetuse puudumine,
7. sünnitusjärgne seksuaalhuvi puudumine.

Paljud neist teguritest on seotud meie eluviisiga, mis muutub – rahutu beebi, rinnaga toitmise vajadus, peres kasvavad vanemad lapsed, lähedussuhe mehega. SJD suhtes on enim haavatavad need, kel varem on esinenud psüühikahäireid.

Sageli inimesed küsivad, mida tuleks märgata, et tunda ära depressiivset käitumist raseda või värske ema juures. Äsja emaks saanud naise vastu tasub huvi tunda ka siis, kui algul mõni sümptom võib tunduda vaid juhusena – on see siis väsimus või tujude muutus või hajevilolek. Siiski tuleks tähelepanelik olla depressiooni eelmainitud sümptomite suhtes, eriti kui need tunduvad ajapikku süvenevat.

Väga raskes olukorras noor ema ei tule toime oma igapäevaste tegemistega, eriti beebiga tegeledes. Ta võib olla kas üleliia ärrituv või siis apaatselt distantseerunud, ta võib väljendada oma pettumust ja abitust vägivaldsete mõtetega endast või lapsest – kõik need on kõrvalseisjale märgid, et naine vajab hädasti abi.

SJD ise võib kesta paarist kuust kuni aastateni. Depressiooniga kaasneb sageli ärevusetunne ning seda aetakse segi depressiooni endaga. Depressioon on siiski püsiv masendusetunne. Ärevus ja ajutine masendus võivad olla lihtsalt normaalne kohanemisviis aset leidvate muutustega. Sageli pöörduvadki naised abi otsima just selles faasis, kus neil on mõningad sümptomid kergemal kujul. Mina ütlen alati, tänu taevale, et nad pöörduvad. Niiviisi ennetavad naised depressiooni teket ning lubavad endale tõdemust, et minuga on tegelikult kõik korras. Kohanemisraskustest tulenev ärevus ja ärrituvus saab mööduda, kui naine saab end emotsionaalselt väljendada, kaardistada oma mõtted ja vajadused ning leida enese ja pere jaoks sobivad järgmised sammud.

Rasedusaegse ja sünnitusjärgse depressiooni kulgemist soodustavad teatud tegurid:

1. varem esinenud depressioon(id),
2. viimase aasta jooksul kogetud negatiivsed või traumaatilised elusündmused,
3. toetuse puudumine / halvad lähisuhted,
4. vägivald ja sõltuvusainete tarvitamine,
5. argielumured, nagu finantsprobleemid,
6. rutiini muutumine.

Pere vajab ärakuulamist

Kõige olulisem on saada õigel ajal psühholoogilist abi. Raseduskriisi nõustaja on siinkohal esimene loogiline valik. Vajadusel saab naise suunata kas kliinilise psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule, kus tegeletakse häirete diagnoosimisega, mõnikord vajab naine medikamentoosset ravi (antidepressandid, hormoonravi). Arst oskab naisele selgitada, kas ja milliseid ravimeid tohib võtta raseduse ajal, imetav ema jne. On olnud juhuseid, kus medikamentoosse ravi olemasolu on elutähtis nii emale kui beebile. Depressiooni ravi on individuaalne ja selle kestus varieerub.

Seega tasub abi saamiseks pöörduda juba paar nädalat pärast sünnitust, sest varane märkamine, eneseanalüüs ja tugivõrgustiku abi võivad aidata pere taas rajale tagasi – toimetulekuoskused, mida toetatakse, ajaga paranevad ja rahulolu ema- või isarollist suureneb.

Nõustaja peamine roll on kuulata. Tundub esmapilgul justkui tavaline oskus, mille tarvis ei peaks pöörduma spetsialisti poolt. Siiski märkan oma töös, et vajadus olla ära kuulatud ja mõistetud on niivõrd oluline ja sageli rahuldamata, et üheks tunniks aja maha võtmine tõepoolest võib olla naisele/perele suureks abiks.

Nõustaja pakub aktiivset kuulamist, kaardistab pere tugivõrgustiku ja aitab nimetada peamised eesmärgid ja vajadused, toetab pere toimetulekuoskusi, õpetab juurde uusi suhtlemisoskusi ning aitab kohandada rutiinseid toimetusi.

Mõlema lapsevanema kaasamine nõustamisprotsessi selle asemel, et suunata fookus ühele vanemale, soodustab depressiooniga toimetulekut perekonnas. Seda mõtet toetan ka oma pikaajalise nõustamistöö ja suhteterapeudi kogemuse kaudu – koos õpitud uued käitumis- ja toimetulekumustrid soodustavad teineteise mõistmist ja meekonnatööd. Läbi aegade on laste kasvatamine ja heaolu olnud naiste/emade pärusmaa, see omakorda võimaldab tekitada lapsevanema rolliga kohanemisel olukordi, kus paar teineteisest kaugeneb. See omakorda on mehe ja naise peas loonud omaette visiooni, kuidas on õige talitada ja kuidas asjad peres peaksid toimima. Koos nõustamisel või teraapias käia pärast sünnitust, aga eelkõige juba raseduse ajal, on suur kingitus pere toimetuleku tagamiseks muutustega kohanemisel.

Parimal juhul piisab perele toetavast ja toimivast võrgustikust – lapse isa, elukaaslane, vanemad, vanavanemad, hea sõbranna. Tähtis on naine ära kuulata ning anda märku, et teda mõistetakse. Samuti on oluline pakkuda füüsilist abi igapäevastes toimingutes, samas arvestades juba toimivaid tegevusi ning jättes otsustamisõiguse ja tegutsemisvabaduse perele endale.

Mõnikord jällegi frustreerib liigne sekkumine ja abivalmidus värsket ema – parim viis emarolli toetamiseks on jõustada ja kultiveerida positiivseid toimivaid mustreid, mitte üleliia argitegevustesse sekkudes. Teadmine, et ma saan ise kõigega hakkama, et ma võin aeg-ajalt õppides vigu teha ega pea seisma silmitsi kriitikaga või liigse õpetamisega ning mul on alati võimalus abi küsida, on suur toetus kohanemisel lapsevanemlusega.

Samuti on hea idee soovitada naisele oma mõtetest kellelegi rääkida, et oleks veel üks inimene, kes teab tema olukorrast. See, et inimene väljastpoolt naise tugisüsteemi oskab tähelepanu pöörata ja tahab tema vastu huvi tunda, loob turvalisust. Siis saab ka abi pakkuda.

Raseduse ajal on psühholoogilise abi juurde suunajad sageli kas ämmaemand või naistearst, kes on märganud naise meeleolu muutust või kohanemisraskusi, suurenenud ärevust või hirmu. Sünnitusjärgsel perioodil on perearstidel suurem võimalus märgata muutusi naise toimetulekus, kuna visiidid beebiga on sellel perioodil sagedasemad kui lapse muul arenguperioodil.

Isade sünnitusjärgne depressioon

Praegu enam ei ole see uudis, et sünnitusjärgset depressiooni põevad ka isad. Erinevate uurimuste põhjal on selle levimus 2–25%. See võib tõusta kuni 50%-ni, kui ema on samuti depressioonis. Mehi mõjutab enim partneri depressiivsus, halvad omavahelised suhted (sh intiimsuse puudumine) ja vähene toetus lähedastelt. Vähem oluline pole rahulolu töösuhetega ja raseduse/beebiga seonduva informatsiooni valdamine.

Suurem tõenäosus sünnitusjärgseks depressiooniks on nendel meestel, kellel on lapse emaga ebastabiilne suhe. Ameerikas tehtud uuringust selgub, et kõige depressiivsemad olid need isad, kes ei olnud lapse emaga suhtes (19,9%). Sellele järgnesid isad, kes olid lapse emaga romantilises suhtes, ent ei elanud koos (11,9%), siis kooselus olevad isad (8,7%). Kõige vähem sünnitusjärgset depressiooni esines abielus olevate isade seas (6,6%).

Lastel, kelle isad põdesid sünnitusjärgset depressiooni, olid tõenäolisemalt diagnoositud käitumishäired, hüperaktiivsus või sotsiaalsed probleemid. Sama tulemuseni on jõutud ka emade depressiivsuse korral. Depressioon võib viia selleni, et lapsevanemad suhtuvad oma lapsesse ükskõiksemalt.

Lapse sünd on arengukriis ehk loomulik arenguline muutus – mees ja naine kasvavad pereks. Nende paarisuhterollidele lisandub ema ja isa roll. Uutmoodi koos elama õppimine võib olla katsumusterohke. Nõustamistöös puutun valdavalt kokku just sellega, et julgustan ja toetan paare suhtlema. Ja see pole häbiasi – muid oskusi me õpime ju nagunii läbi elu ja keegi ei ole sündinud lapsevanemaks.

Emamasendus ehk baby blues

Mõnikord aetakse sünnitusjärgne depressioon segamini selle kergema vormi ehk emamasenduse ehk baby blues’iga, mida seostatakse pigem kiire hormonaalse muutusega pärast sünnitust.

Baby blues on olukord, kus naine tunneb ärevust, kurbust, ärrituvust ja seda teinekord korraga või järgemööda. Samuti naine nutab tihti, teda vaevab magamatus ja vähene keskendumisvõime. See kõik tekib paar päeva pärast lapse sündi ja kestab nädal kuni kaks. Emamasendust tunneb 50–80% sünnitajatest.

Emamasendusel on osaliselt samad põhjused mis SJD-l, kuid ajapikku kohanedes peaksid need sümptomid kaduma. Baby blues’i võiks nimetada normaalseks reaktsiooniks muutustele naise elus. Kui sellised tunded siiski jätkuvad, on samuti põhjust pöörduda abi saamiseks kas arsti/ämmaemanda või raseduskriisi nõustaja / psühholoogi poole.

Sünnitusjärgne psühhoos

Sünnitusjärgse depressiooni raskeim vorm on sünnitusjärgne psühhoos, mis on harv, kuid raske seisund ja mida põeb 1–2 naist 1000-st. See avaldub esimeste sünnitusjärgsete päevade-nädalate jooksul, aga võib ilmneda kuni 12 nädalat pärast sünnitust ja kesta kuid. Sümptomid on meeltesegadus, hallutsinatsioonid, paranoia, soov teha viga endale või lapsele. Kindlat tekkepõhjust ei teata, kuid on leitud, et varasemad psühhootilised episoodid suurendavad oluliselt sünnitusjärgse psühhoosi riski. Selline seisund vajab kohest ja põhjalikku sekkumist.

Kokkuvõtteks

Oluline on teada, et depressioon on ravitav haigus ning see pole häbiasi, vaid organismi loomulik reaktsioon ägedale või pikaajalisele stressile. Me ei saa ega jõua alati kõigega toime tulla ja seetõttu mõnikord haigestume.

Artikkel ilmus septembri Perearstis. Ajakirja saab tellida siit.

Kasutatud kirjandus

1. Bass P, Bauer N. Parental postpartum depression: more than „baby blues“. Contemporary Pediatrics 2018; 35 (9): 35–38.
2. Burgess A. Fathers’ roles in perinatal mental health: causes, interactions and effects. New Digest 2011; 53: 24–29.
3. Dennis CL. Psychosocial and psychological interventions for prevention of postnatal depression: Systematic review. British Medical Journal 2005; 331: 15.
4. Liabsuetrakul T, Vittayanont A, Pitanupong J. Clinical applications of anxiety, social support, stressors, and self-esteem measured during pregnancy and postpartum for screening postpartum depression in Thai women. Journal of Obstetrics & Gynaecology Research Jun 2007; 33 (3): 333–340.
5. Musser AK, Ahmed AH, Foli KJ, Coddington JA. (). Paternal Postpartum Depression: What Health Care Providers Should Know. Journal of Pediatric Health Care 2013; 27 (6): 479–48
6. Nierengarten M. Why screen new fathers for postpartum depression? Contemporary Pediatrics 2018; 35 (9): 39–40.
7. Shafer K, Fielding B, Wendt D. Similarities and Differences in the Influence of Paternal and Maternal Depression on Adolescent Well-Being. Social Work Research. 2017; 41: 85–96.
8. Wee KY, et al. Correlates of ante- and postnatal depression in fathers: A systematic review. Journal of Affective Disorders 2011; 130 (2011): 358–377.