Südamestimulaatorid – näidustused ja patsiendi jälgimine

Maailma esimene südamestimulaator paigaldati 1958. aastal Rootsis 43-aastasele Arne Larssonile, kellel esines atrioventrikulaarblokaad. Esimese aparaadi eluiga oli kõigest kolm tundi, mille järel masin lõpetas töötamise. Järgmisel hommikul paigaldati patisendile uus südamestimulaator. Mees elas 86-aastaseks ja elu jooksul vahetati tal südamestimulaatoreid 22 korda (1). Sellest ajast saati on südamestimulaatorid teinud läbi hüppelise arengu ja neist on saanud sümptomaatiliste aeglaste rütmihäirete ehk bradüarütmiate ravi asendamatu osa. Uuenduslikud lahendused on erinevate tehisrütmurite näidustusi veelgi laiendanud ja nendega on võimalik ravida ka äkksurma põhjustavaid kiireid rütmihäireid (tahhükardiaid) ning patsiente, kellel on südamepuudulikkus.