Sirje Uueküla: tervisekeskuses n-ö ühe mütsi all töötamine tekitab turvavõrgu

Ristiku tervisekeskus tegi uksed lahti mais, aga pidulik avamine toimus septembris. Miks alles septembris?

Me kolisime siia 11. mail ja see sattus eriolukorra ajale, kui suured kogunemised olid keelatud. Sellepärast otsustatigi pidulik avamine edasi lükata. Töötasime siin pea neli kuud, enne kui 18. septembril toimus lindi lõikamine.

Kuidas tervisekeskuse planeerimine ja ehitamine välja nägi – kes seda vedas?

See on tore juhus, et meie, Pärnu perearstid, siia tööle sattusime. Me töötasime varem kesklinnas vanas lastepolikliiniku jaoks ehitatud hoones. Need ruumid hakkasid meile kitsaks jääma, tänapäevase tervisekeskuse nõuetele vastavalt edasi areneda ei olnud võimalik. Arutasime kolleegidega ja otsustasime edasi liikuda, teha samm tuleviku suunas, lootes, et sellise sammu astumine on sõnum ka noortele kolleegidele, et neid oodatakse Pärnusse, kus on moodsad, nõuetekohaselt varustatud ruumid.

Ristiku Tervisekeskuse hooned on ehitatud Pärnu haigla kinnistule ja valminud Euroopa Regionaalarengu Fondi toel, kes finantseeris projekti 1,92 miljoni euroga. Projekti kogumaksumus oli 5,54 miljonit eurot. Meie tulime siia rendipinnale ja seega planeerimise juures ei olnud. Saime sõna sekka öelda sisustuse kohta ja selles mõttes, et kohandasime ruumiprogrammi enda jaoks sobivaks. Siin on väga moodsad ruumid, meie töötingimused on tunduvalt paranenud. Kõik on ühel taristul kättesaadav. Kui patsient tuleb, siis ei pea ta teenuste saamiseks majast välja minema. Näiteks on olemas labor, radioloogilised uuringud ja funktsionaalne diagnostika. Lisaks on kohe kõrval eriarstid, kelle juurde pääseb läbi galerii. Isegi juhuks, kui peaks olema väga erakorraline situatsioon, on EMO kohe ümber nurga. See kõik on hästi mugav.

Kas Te tunnete end kuidagi turvalisemalt, et eriarstid ja EMO nii lähedal on?

Pärnu linn pole suur ja pole vahet, kas EMO on mõne kilomeetri kaugusel või kohe siin. Ühel taristul töötamise eeliseks on kindlasti isiklikud kontaktid.

Milline on teie keskuse töökorraldus?

Kuigi esmatasandi tervisekeskus on ehitatud Pärnu haigla külge, on see ikkagi eraldiseisev. Perearstikeskuses töötab 16 nimistuga perearsti ja 31 pereõde. Pereõdede leidmisega pole meil õnneks probleeme olnud, siia uutesse ruumidesse oleme saanud tööle võtta juba kuus uut pereõde. Meie teenindada on umbes 30 tuhat patsienti.

Hoonel on kolm korrust. Perearstide põhiruumid asuvad esimesel ja teisel korrusel. Esimesel korrusel on ka labor ja apteek. Nullkorrusel toimetavad vaimse tervise keskus ja sotsiaalravi teenistus. Teisel korrusel on lisaks perearstidele füsioteraapiakabinetid ja funktsionaaldiagnostika.

Milline on seni olnud koostöö haigla arstidega?

Haiglaga koostöö on pigem hea. Alates siia kolimisest oleme päris palju omavahel suhelnud. Oleme kohtunud nii haigla juhtkonna kui osakondadega eraldi, et arutada, mida meie ootame eriarstidelt ja mida nemad ootavad meilt. Kui oleme töö käigus kitsaskohti leidnud, siis istume jälle maha ja arutame, kuidas neid parandada. Mulle tundub, et haigla eriarstid on samuti saanud rohkem aru, mida tähendab perearstitöö. Enne olime üksteisest kaugel. Üksteisele lähenemine on andnud palju juurde nii meile kui haiglale.

Kui tervisekeskuseid hakati tegema, siis oli jäi kõlama, et võib-olla pole see kõige õigem, kui keskuse teeb haigla, sest perearst võib kaotada iseseisvust ja muutuda haiglale sisseviskajaks. Mis mõtteid see praegu tekitab?

Palju räägitakse, et perearstid ei taha uutes esmatasandi tervisekeskuses n-ö ühe mütsi alla minna. Kardetakse iseseisvust kaotada. Meie töötame suure grupina koos juba 1996. aastast. On olnud üksikuid äraminejaid ja juurdetulijaid, kuid praegu on siin kokku 16 oma nimistuga perearsti. Me oleme harjunud töötama suure meeskonnana. Sellist suurt meeskonda alla neelata on keeruline. Meie seda ei karda. Me teeme lihtsalt rendipinnal oma tavapärast tööd.

Kas kõik perearstid on siis keskuses ühe juriidilise isiku all?

Täpselt. Meie soov oli, et me tuleme siia kõik koos. Oleme harjunud ühe meeskonnana koos töötama. Meil on kujunenud välja oma asendussüsteemid. Me ei pea kartma, et ei saa puhkust välja võtta. Saame käia täiendustel, võime haigeks jääda – meil on tugivõrk olemas. Kui tahad nõu küsida, on selleks kolleeg kõrvalkabinetis olemas. Me küll töötame nimistupõhiselt, aga patsiendi seisukohalt on hea, et kõik saavad teenindatud, sest kella 8–18-ni esmaspäevast reedeni on maja avatud ning vähemalt üks perearst ja -õde on valmis võtma vastu ka kellegi teise patsiente. Me olemegi kogu aeg töötanud justkui tervisekeskuse moodi, aga puudusid võimalused oma taristul pakkuda teisi teenuseid, näiteks ämmaemandust ja koduõendust.

Mida ütleksite uutes tervisekeskustes töötavatele perearstidele, kes on küll ühe katuse all, kuid töötavad täiesti eraldi?

Mina julgustaksin maha istuma ja omavahel asjad paika panema. Koos töötamisel on väga suured plussid. Ma arvan, et läbipõlemist tuleb meie seas ette harva, sest meil on turvavõrk.
Lisaks ka see, et kõik perearstid ei pea näiteks majandusküsimustega tegelema. Arst saab teha arstitööd. Meil on delegeeritud, kes millega tegeleb. Lisaks 16 arstile ja 31 pereõele on kolm registraatorit, raamatupidaja, õde-perenaine, kes hoolitseb meie riiete eest, ning assistent. Nad kõik aitavad meie tööd kergemaks teha. Meie jaoks tundub niimoodi suure grupina töötamine
ainuõige otsus.

Milline on Pärnus perearstiabi kättesaadavus? Kui inimene otsib endale perearsti, siis kui kerge on tal vaba nimistut leida?

Kindlasti leiab. Ka meie keskusest on võimalik veel leida omale perearst. Meil on neli nimistut, kus on üle 2000 inimese, aga teistes on ruumi.

Kui patsient on vaja eriarsti juurde edasi saata, siis kui keeruline see Pärnu haigla korral on?

See ei erine suuresti Eesti üldisest seisust. On erialasid, kus on pikemad järjekorrad, näiteks ortopeedidele ja nahaarstidele, ja neid, kus lühemad. Pärnu haiglas on e-konsultatsioonid väga hästi tööle läinud. Nende käigus lahendame palju probleeme ära. Kui patsient on vaja kiiresti eriarsti vastuvõtule suunata, siis selleks kasutame samuti e-konsultatsiooni.

Mainisite, et üks eesmärk uue keskuse loomisel oli noorte arstide leidmine. Kas siis uus keskus aitab sellele kaasa?

Me väga loodame. Me lootsime kohe alguses, et noored kolleegid leiavad tänu uuele keskusele tee Pärnusse, sest ega perearstide vanuse poolest seis väga roosiline ei ole. Lootus on, et kui on head tänapäevased töötingimused ja turvavõrgustik, siis see on atraktiivne ka noortele kolleegidele, kes võiksid leida tee Pärnusse, kus lisaks headele töötingimustele, hästi sissetöötanud kokkuhoidvale kollektiivile on boonusena ka kaunis mereäärne linn ja turvaline keskkond noorele perele. Meil ei pea kohe nimistutki võtma. Tööle võib tulla nii abiarstina kui inkubatsiooni raames kellegi nimistu kõrvale, mille ta tulevikus üle võtab. Meil on vanemaid kolleege, kes võib-olla tahaksid millalgi väiksema koormusega töötada. Inkubatsioon annab võimaluse noorel kolleegil nimistu külge kasvada nii, et ei pea kohe pea ees tundmatusse vette hüppama. Õpid koos sind juhendava kolleegiga patsiente tundma ja ühel hetkel võtad nimistu üle.

Kas mõni selline noor arst on juba ka silmapiiril?

Meil üks resident on silmapiiril, kes on avaldanud soovi meie kollektiiviga liituda. Ootame väga noori kolleege oma meeskonda. Pole vahet, kas „pungumise teel“, inkubat-
siooniprogrammiga või lihtsalt abiarstina.

Olete tunnustatud parima praksise tiitliga. Kui keeruline on Teie hinnangul neid kriteeriume täita?

Me oleme töötanud tegelikult kogu aeg nende nõuete järgi. Seetõttu ei olnud keeruline. A-kategooria oleme saanud kolmel korral. Viimased kaks aastat on pandud rõhku pereõdede töö jälgimisele. Meie pereõed töötavad juba aastaid iseseisvalt oma kabinettides ja teevad oma vastuvõtte. Meie keskuses on väga soositud täiendõpe. Mitte ainult selleks, et punkte koguda, vaid et olla kursis uuendustega meditsiinis. Perearstide kvaliteedisüsteemi osas püüame tasakaalus hoida formaalset ja sisulist külge. Võib-olla üks asi, mis mind praksiste hindamise juures mõtlema paneb, on see, et kogu kvaliteedisüsteemi punktiarvestus võiks olla individuaalsem.

Kas on veel midagi, mis parimate praksiste valimise juures häirib ja mida võiks muuta?

Midagi olulist ei ole. Võib-olla, kui käesolevat aastat hakatakse hindama, võiks natuke järeleandmisi teha. Me paneme koolitustel käimise programmi paika jaanuaris, sest ei ole võimalik kõiki inimesi korraga majast ära lasta. Nüüd lõi koroonaviiruse levik kõik rivist välja. Koolitused jäid ära, tööga oli segadust. Seda ei oska veel öelda, kuidas see aasta lõppkokkuvõttes koolituste osa mõjutab.

Üks võimalus on veebikoolitused, aga kuidas Teile tundub, kas perearstid osalevad veebikoolitustel hea meelega?

Nii ja naa. See sõltub arsti või õe vanusest. Vanemaealine pole võib-olla nii valmis arvuti taga istuma ja veebikoolitust läbi tegema. Kohapeal käimine on neil eelistatud variant. Noortel, ma arvan, ei ole probleemi. E-koolituste hulk kasvab aasta-aastalt ja see aasta on näidanud, et nende päralt on tulevik.

Kuidas Teil eriolukord möödus, arvestades, et alguses oli palju segadust ja isikukaitsevahendite saamisega oli probleeme üle Eesti? Kas haigla aitas?

Ei, eriolukorras töötasime veel vanal pinnal kesklinnas. Seal sai raskem aeg mööda. Õnneks oli meil esimesteks nädalateks vajalik varustus olemas ja kuna oleme valvekeskus, siis saime lisa ka terviseametilt. Lisaks, nagu vist enamus perearste, käisime ka meie ehituspoodides. Igaks juhuks ostsime endale valmis ka vihmakeebid, et kui meil enam kitleid peale tõmmata pole, siis oleks vähemalt midagi olemas. Suutsime toona oma töö kiiresti ümber korraldada. Õnneks meie personalist keegi haigeks ei jäänud ning saime tagada patsientide vastuvõtmise nii kohapeal kui kaugnõustamise teel.

Eriolukorra ajal korraldasime töö ringi arvestusega, et kui keegi meist juhtub haigeks jääma, siis on keegi, kes tuleb tööle. Ehk siis jagasime oma personali nii, et pooled arstid ja pereõed töötasid kodus. Suunasime kaugtööle esmalt need, kes ise kuulusid riskirühma kas oma ea või tervisliku seisundi tõttu. Patsientidega suheldi meilikonsultatsioonide, telefoninõustamiste ja Skype’i teel. Samal ajal toimusid reaalsed vastuvõtud perearstikeskuses. Tundus, et patsiendid võtsid sellise töökorralduse küllaltki hästi vastu. Praeguseks oleme tavapärased vastuvõtud taastanud.

Artikkel ilmus oktoobri Perearstis. Ajakirja saab tellida siit.