Siiri Paiste: süsteem peaks olema paindlikum

Kus Te praegu töötate?

Praegu teen perearsti maapraktikat Moostes dr Monika Hõimu juures. Kui olin linnas praktikal, siis sealne arst soovitas siia tulla, kuna Mooste perearst on väga tore inimene ja juhendaja ning asukoht olevat ka mõnus. Nii siia sattusingi.

Kuidas Moostes meeldib?

Moostes on olnud väga tore töötada. Nii kolleegid kui ka patsiendid on mind kenasti vastu võtnud. Samas on maal töötamine hoopis midagi muud kui linnas. See on olnud väga õpetlik. Pead palju asju iseseisvalt ära tegema, ei saa loota kellegi teise peale. Inimeste mured on samuti teistsugused kui linnas. Meditsiiniliselt on ikka probleemid sarnased, kuid murekohad tekivad transpordiga, sportimisvõimalustega ja toitumise valdkonnas. Soovitan patsiendil rohkem puu- ja juurvilju süüa, kuid kohalikus väikeses poes ei ole sellist valikut, et saaks kuigi palju muutusi teha. Seljavaludega patsientidele üritasin alguses rääkida ujumise headusest, aga tegelikult ei ole patsiendil võimalik käia kaks korda nädalas Tartus vesivõimlemises, et seljalihaseid treenida.

Kui rahul olete praegu oma erialavalikuga?

Ma arvan, et olen väga õigel erialal. Haiglas töötamine mulle ei sobiks. Mulle meeldib, et perearstil on päevane tööaeg ja ta saab ise oma aega planeerida.

Aktiivse noore arstina kuulute erinevatesse organisatsioonidesse, olete NOPE (Eesti Noored Perearstid) juhatuse liige ja Eesti Üliõpilaste Seltsi Põhjala Tartu koondise abiesimees. Kuidas seda töö kõrvalt jõuate?

Kes teeb, see jõuab. Ma ei taha, et mu elu koosneks ainult meditsiinist, vaid et oleks ka muid tegevusi. Nii ei teki tunnet, et tegelen ainult haigustega, vaid mul on ka oma elu. Põhjalasse olen kuulunud juba seitse aastat, terve ülikooliaja sai seal tegutsetud. Seltsi peamine ülesanne on inimeste ühendamine ja mõnusa sõpruskonna loomine. Sealtkaudu saab huvitavaid tutvusi erinevatelt erialadelt. NOPE põhimõte on, et noorte perearstide hääl kõlaks kõvemini. Samuti on oluline uute tutvuste saamine. Näiteks praegu meil ei ole hästi toimivat abiarstide süsteemi, seega on vaja igaühel see süsteem ise enda jaoks leiutada. Sul on vaja tutvusi, et keegi sind vajadusel asendama tuleks.

Millega NOPE praegu tegeleb?

Eriolukorra ajal jäi meie tegevus vaikseks. Algne plaan oli kevadel korraldada seminare, kus saaksime kokku ja omavahel arutada, kuidas meil läheb, kuidas residentuuri ja tööga rahul ollakse jne. Kahjuks on need üritused ära jäänud. Üks NOPE põhilisi üritusi on suvekool, mis tavaliselt toimub juuni alguses. Sel aastal on see plaanis korraldada septembris. Eks näis, kuidas olukord lubab. Eesmärk on teiste erialade kohta natuke juurde õppida ja tutvusringkonda laiendada.

Millistel teemadel võiks arstide hääl rohkem kosta?

Tervislikud eluviisid ja toitumine, see, kuidas rasvumise vastu võidelda on teemad, mille osas võiks olla rohkem kuulda meditsiinitaustaga inimeste juttu. Praegu soovitab iga kolmas mingisugust dieeti ja „suurepärast“ võimalust, kuidas raha kulutada ja kilosid kaotada. Meditsiinilist lähenemist ei ole piisavalt.

Kuidas Teile maal perearstina töötamine meeldib?

See on huvitav, kuid samas keeruline. Väga palju asju peab üksi ära tegema, sest tugivõrgustikku on vähe. Näiteks on perearsti ülesanne leida haigele vanurile koht sotsiaalhoolekandes. Ma pean seljavalutajatele tegema selgeks seljaharjutused, sest mul pole läheduses füsioterapeuti, kelle juurde neid saata. Ma pean tegema pisikirurgia kiiresti ära, kui näiteks koer on käest hammustanud. Ampluaa, millega tuleb tegeleda, on väga lai. Kui oleksin nimistuga perearst, siis peaksin selle kõige kõrvalt tegelema ka raamatupidamisega, ruumide korrashoiuga ja veel paljude teiste tegevustega, mis on väljaspool meditsiini.

Maal töötamisel on ka oma võlud. Sa tunned end seal väärtustatuna. Inimesed tõesti kuulavad, mida räägid. Samas on tööd väga palju ja seda pead tegema üksi.

Mida võiks teha, et noored läheksid ja ka jääksid rohkem maale?

Märksõna on tugivõrgustik. Ma pean silmas ka isiklikku poolt. Me õpime kuus aastat põhiõppes ja siis on kolm-neli aastat residentuuri. Selle aja jooksul leiavad inimesed elukaaslasi, abielluvad, saavad lapsi. Elukaaslastel on töökohad, lapsed käivad lasteaias, koolis, huviringides. Kui saad perearstipaberid kätte ja tahad maale tööle minna, aga elukaaslane seal tööd ei leia ja lastel pole lasteaeda, siis sa ikka ei koli.

Lisaks tugivõrgustiku puudulikkusele on teine teema raha. Praegu on perearste ja pereõdesid vaja nii linnas kui maal. Kui saan linnas sama palka, mida mulle pakutakse maakohas, siis valik langeb linnale. Praegu sõidan iga päev Tartu-Mooste vahet ja pean seda tegema autoga, sest ühistransport ei liigu mulle sobilikel aegadel. See tähendab, et maksan oma taskust kinni transpordi, et tööle jõuda, samas mu palk ei ole suurem ja transporti ei kompenseerita. Kui soovime, et perearstid ja -õed jätkuvalt ääremaal töötaksid, siis peab ka palk olema motiveeriv. Usun, et nii mõnigi noor oleks valmis pool aastat kuskil haiglatest kaugemal töötama, kui ta teeniks paremat palka. Noored leiavad tööd ka linnas ja seetõttu enamik meist ei jõuagi maale. Samuti ei taha ükski perearst teha seda tööd üksinda, aga maale on raske leida pereõde, kes poole töökoormusest endale võtaks.

Veel üks asi – alati ei taheta olla nimistupidaja, vaid arst. Seda kuuleb eriti palju noortelt, et kohe pärast residentuuri ei soovita nimistut võtta. Kui võtad nimistu, pead hakkama kõike ise tegema – arveid maksma, omale vajalikku aparatuuri ostma ja arst kah olema. Paljud tahaksid vähemalt alguses lihtsalt arst olla. Süsteem on paindumatu.

Mis plaanid Teil endal on?

Mul on residentuur veel pooleli, mistõttu väga detailselt pole sellele mõelnud. Kohe aasta pärast ma kindlasti nimistut ei võta. Kui võtad nimistu, siis oled nagu sunnismaine ja sinna sa jääma peadki. Praegu arvan, et jään alguses asendusarstiks.

Perearstide keskmine vanus Eestis on üle 55 aasta. Mida Teie arvates tuleks teha, et tuua praksistesse noori inimesi ja tagada nimistute kestlikkus?

Kõik taandub ikka samale asjale – vanemad perearstid on pigem maal üksikutes arstipraksistes, kuhu noored ei taha minna, sest seal pole tugivõrgustikku ning päris üksinda ei julgeta kogu tööd teha. Kahjuks pole ka mentorluse süsteemi, näiteks et perearst annaks teada plaanist mõne aasta pärast pensionile jääda ja võtaks enda kõrvale tööle abiarsti, kes hakkab vaikselt tema tööd üle võtma. Nii jääks puhvertsoon, kus noor arst saab vanemalt nõu küsida, et patsientidest paremini aru saada ja osata praksist juhtida.

Kas osa perearsti praegustest kohustustest võiks liikuda esmatasandil teiste spetsialistide vastutusalasse, näiteks pereõdedele, apteekritele, ämmaemandatele?

Meditsiini poolelt on päris palju asju juba liikunud teistele spetsialistidele. Pereõdedel on võimalik teha iseseisvaid vastuvõtte ja paljud probleemid ise ära lahendada, aga nende õlule ei saa ka liiga palju asju panna. Kordusretseptide pikendamine võiks olla kuidagi nii, et patsient ei pea helistama arstile ja kulutama aega, et keegi talle retsepti teeks – miks ei võiks see olla kuidagi apteegiga seotud?

Pigem võiks olla rohkem väljaspool meditsiini olevaid asju teistele spetsialistidele ära jagatud. Võibolla võiks koht, kus perearst vastu võtab, olla omavalitsuse hallata? Arst teeb hommikul uksed lahti, kasutab ruume, teeb arstitöö ära, aga see, kas ruumid on koristatud või lekkiva toru korral midagi tehakse, oleks kellegi teise mure. Nii saaks arst rohkem arst olla. Üldiselt on vaja rohkem sotsiaaltöötajaid, psühholooge ja füsioterapeute, et toetada arsti tööd.

Millistest IT-lahendustest tunnete puudust, mis aitaks tööd paremini teha?

Praegu on üks firma, kes monopoliseerib kogu perearstide IT-süsteemi. See süsteem näeb välja kui aastast 1995. Põhimõtteliselt see töötab, kuid on aegunud. Keegi teine ei saa turule siseneda, kuna üks on ees. Mina tahaksin tänapäevast süsteemi. Lisaks võiksid patsiendid saada retsepte pikendada mingisuguse IT-lahenduse kaudu. Vanemad inimesed jäävad ikka helistama, aga nooremad tahaksid mugavamaid teenuseid. Samuti võiks olla rohkem video vahendusel vastuvõtte.

Kui Teil oleks võimalik teha kohe kolm muudatust praeguses tervishoiukorralduses, siis mis need oleksid?

Iga eriala resident võiks kuus kuud maal perearst olla. Siis tekiks natuke sõbralikum kokkuhoidmine. Praegu on vahel ikka veel tunne, justkui perearstid ei tea midagi ja need haigla spetsialistid on targad. Kui need spetsialistid saaksid samuti teha natuke perearsti tööd, siis kes teab, milliseid teadmisi ja arusaamisi neil tekib. Näiteks kas või see, et transpordivõimalused pole kõigil ühesugused.

Teise asjana suunaks terviseameti ametnikke aeg-ajalt maale tööle. Mõnikord on tunne, et ametnikud tajuvad hästi seda, mis Tallinnas toimub, aga väljaspool toimuv on täiesti arusaamatu. Reegleid tehakse selle järgi, kuidas suures linnas asjad toimivad, aga ei mõelda, et sama asi ei pruugi mujal toimida, sest Tallinnas võib ühistransport tasuta olla ja inimene võib linnaosade vahel liikuda, aga maal ei ole alati bussigi, mis ühest külast teise viiks.

Kolmanda asjana toon välja süsteemi paindlikumaks muutmise. Noored arstid tahavad alguses pigem olla arstid, mitte nimistupidajad. Näiteks võibolla läheksin mina hea meelega pooleks aastaks Valka tööle, aga praegu ei tõmba mind sinna miski, sest peaksin seal kohe nimistu võtma. Aga ma ei taha sinna elama jääda. Tahan sinna mõneks ajaks minna, natuke arstitööd teha, kuid keegi teine peaks tegelema praksisepidamisega, arvetega jne. Oleks vaja paindlikumat süsteemi – noor ei taha olla kohe raamatupidaja, vaid ikka arst.

Artikkel ilmus augusti Perearstis. Ajakirja saab tellida siit.