Roojast kalprotektiini määramine ja selle analüüsi kasutamine lastel

Autor: Kärt Simre, lastegastroenteroloog, Tartu Ülikooli Kliinikum, lastekliinik

Roojast kalprotektiini määramine on kliinilises praktikas kõige sagedamini kasutatav mitteinvasiivne vahend funktsionaalsete seedetraktihäirete diferentseerimiseks põletikulisest soolehaigusest. Lühikese ülevaate eesmärk on tutvustada kalprotektiini määramise iseärasusi lastel, tuginedes viimastele Euroopa Laste Gastroenteroloogia, Hepatoloogia ja Kliinilise Toitmise Seltsi (European Society of Paediatric Gastroenterology, Hepatology and Nutrition (ESPGHAN)) (1) soovitustele.

Kalprotektiin on S-100 valguperekonda (S100 A8/A9) kuuluv valk, mille molekulmass on 36 kDa. Kalprotektiini võib leida neutrofiilide, monotsüütide ja makrofaagide tsütosoolis (2). Valku leidub mitmetes kehavedelikes ning selle kontsentratsioon roojas on kuus korda suurem kui plasmas (3). Kalprotektiin vabaneb leukotsüütide aktivatsiooni järel ning kui määrata seda roojast, siis see näitaja korreleerub neutrofiilide infiltratsiooniga soole limaskestale ja valendikku (4). Kalprotektiin on võimaline siduma kaltsiumi, tsingi ja magneesiumi ioone. Viimased on vajalikud mikroobide kasvuks ning seeläbi avaldub kalprotektiini antimikroobne toime (5).

Kalprotektiini struktuur on väga vastupidav toatemperatuuril (võib püsida muutumatuna kuni seitse päeva) ning resistentne bakteriaalsele lagundamisele (3). See muudab analüüsi hästi kasutatavaks ka ambulatoorsetel patsientidel.

On teada, et kalprotektiini väärtus sõltub nii vanusest, dieedist, ravimitest kui ka mikrobioomist. Kalprotektiini väärtus alla 50 µg/g on norm üle nelja-aastastel lastel (6), kuid täiesti tervetel lastel võib väärtus olla ka 100 µg/g või isegi rohkem (1). Kalprotektiini väärtused on eriti suured alla kuuekuustel imikutel. Selles vanusegrupis on kalprotektiin sõltuv ka toidutüübist ja sünniviisist. Imikutel, kes on rinnapiimatoidul ning sündinud vaginaalse sünnituse teel, on leitud suuremad kalprotektiini väärtused (7). Imikutel on leitud, et kalprotektiini kontsentratsioon võib tehislikult suureneda kuni 30%, kui proov on võetud mähkmest, kus vesine osa on juba imendunud (8). Mõningate ravimite tarvitamise järel võib esineda kalprotektiinitaseme tõus. Info ravimite tarvitamise ja kalprotektiini väärtuste kohta pärineb peamiselt täiskasvanutel tehtud uuringutest. Kalprotektiini väärtus võib olla kergelt suurenenud mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite tarvitamisel (NSAID). Selle tõttu soovitatakse võimalusel kolme nädala jooksul enne kalprotektiini määramist seda tüüpi ravimeid mitte tarvitada (1). Ka atsetüülisalitsüülhappe (9) ja prootonpumba inhibiitoorite (PPI) (10) kasutamine suurendab kalprotektiini väärtust. Suurenenud kehamassiindeksiga isikutel (> 25 kg/m²) on samuti leitud suuremaid kalprotektiini väärtusi (8).

Millal määrata lastel kalprotektiini?

1. Põletikulise soolehaiguse kahtlusel. On leitud, et põletikulise soolehaiguse kahtlusel on kalprotektiin sõeluuringuks sobivam vahend kui põletikunäitajate (CRV ja SR) määramine verest (11). Kalprotektiinitase on tõusnud nii haavandilise koliidi kui ka Crohni tõve korral (12).
2. Funktsionaalsete seedetraktihäirete eristamiseks põletikulisest soolehaigusest. Funktsionaalsete seedetraktihäirete (funktsionaalne düspepsia, abdominaalne migreen, funktsionaalne kõhuvalu) korral on kalprotektiini väärtused normis nagu tervetel kontrollgrupi lastel (1). Ärritatud soole sündroomi korral on leitud, et kalprotektiini väärtused võivad olla suuremad kui tervetel kontrollidel (65,5 ± 75,4 versus 43,2 ± 39,4 µg/g (P <0,01)), kuid jäävad väiksematesse väärtustesse kui põletikulise soolehaiguse korral (13).

Millal mitte määrata lastel kalprotektiini?

1. Imikutel, kellel kahtlustatakse koolikuvalusid (1).
2. Funktsionaalse kõhukinnisuse korral ei ole kalprotektiini väärtused suuremad võrreldes tervete kontrollidega (1). Kalprotektiini abil ei ole võimalik eristada funktsionaalset kõhukinnisust orgaanilise põhjusega kõhukinnisusest (nt Hirschsprungi tõbi).
3. Lastel, kellel on kahtlus lehmapiima- või toiduallergiale (1). Atoopiliste haiguste korral on leitud, et kalprotektiini väärtused võivad kõikuda suurtes vahemikes. Kuna tänapäevaste teadmiste põhjal ei ole kalprotektiinist abi lehmapiimaallergia diagnoosimisel või jälgimisel, siis ei soovitata seda analüüsi määrata.
4. Ägeda infektsioosse kõhulahtisuse korral, eristamaks viiruslikku gastroenteriiti bakteriaalsest (1).

Kokkuvõtteks

Roojast kalprotektiini määramine on lihtne abivahend lastel funktsionaalsete seedetraktihäirete eristamiseks orgaanilistest (ennekõike põletikulisest soolehaigusest). Kalprotektiini määramisest on kasu põletikulise soolehaiguse diagnoosimisel ja jälgimisel, samas selle analüüsi väärtus teiste seedetraktihaiguste korral on küsitav ning mitmetes olukordades ei ole meil piisavalt teadmisi, et analüüsi lõplikult tõlgendada. Analüüsi määramisel tuleb olla teadlik väärtuste suurest varieeruvusest sõltuvalt vanusest ja muudest faktoritest.

Artikkel ilmus novembri Perearstis. Telli ajakiri siit!

Kasutatud kirjandus

1. Koninckx CR, Donat E, Benninga A, et al. The Use of Fecal Calprotectin Testing in Paediatric Disorders: A Position Paper of the European Society for Paediatric Gastroenterology and Nutrition Gastroenterology Committee. J Pediatr Gastroenterol Nutr. 2021 Apr 1; 72 (4): 617–640.
2. Fagerhol, MK. Nomenclature for proteins: Is calprotectin a proper name for the elusive myelomonocytic protein? Clin Mol Pathol. 1996 Apr; 49 (2): M74-9.
3. Røseth, AG, Fagerhol, MK, Aadland, E et al. Assessment of the neutrophil dominating protein calprotectin in feces. A methodologic study. Scand J Gastroenterol. 1992 Sep; 27 (9): 793–798.
4. Tibble JA, Sigthorsson G, Foster R, et al. Use of surrogate markers of inflammation and Rome criteria to distinguish organic from nonorganic intestinal disease. Gastroenterology. 2002; 123: 450–460.
5. Cmoch, A, Groves, P, Palczewska, M et al. S100A proteins in propagation of a calcium signal in norm and pathology. Postepy Biochem. 2012; 58 (4): 429–436.
6. Oord T, Hornung N. Fecal calprotectin in healthy children. Scand J Clin Lab Invest. 2014; 74: 254–258.
7. Lee YM, Min CY, Choi YJ, Jeong SJ. Delivery and feeding mode affects fecal calprotectin levels in infants <7months old. Early Hum Dev. 2017; 108: 45–48.
8. Mendall MA, Chan D, Patel R, Kumar D. Faecal calprotectin: factors affecting levels and its potential role as a surrogate marker for risk of development of Crohn's Disease. BMC Gastroenterol. 2016; 16: 126.
9. Smecuol E, Sanchez MIP, Suarez A, et al. Low-dose aspirin affects the
   small bowel mucosa: results of a pilot study with a multidimensional
   assessment. Clin Gastroenterol Hepatol 2009; 7: 524–52
10. Cohen M. Proton pump inhibitors may cause elevation in faecal
    calprotectin levels. Br J Gen Pract 2016; 66: 350.
11. Levine A, Turner D, Pfeffer Gik T, et al. Comparison of outcomes
    parameters for induction of remission in New Onset Pediatric Crohn’s
    Disease: evaluation of the Porto IBD Group „Growth Relapse and
    Outcomes with Therapy“ (GROWTH CD) Study. Inflamm Bowel Dis
    2014; 20: 278–285.
12. Caviglia GP, Pantaleoni S, Touscoz GA, et al. Fecal calprotectin is an effective diagnostic tool that differentiates inflammatory from functional intestinal disorders. Scand J Gastroenterol. 2014; 49: 1419–1424.
13. Shulman RJ, Eakin MN, Czyzewski DI, et al. Increased gastrointestinal permeability and gut inflammation in children with functional abdominal pain and irritable bowel syndrome. J Pediatr 2008; 153: 646–650.