Pereõdede konverentsi II sessioon: maksahaiguste diagnoosimine, C-hepatiit ja krooniline tsüstiit

Autor: Kadi Lehtmets, meditsiinitoimetaja

Pereõdede sügiskonverents toimus sel korral Tartus ja oli veebi kaudu kättesaadav kõikjal. Konverentsi teisessessioonis käsitleti levinud sisehaigusi, mille diagnoosimine ja hindamine algab sageli perearstikeskuses. Esimese sessiooni ülevaate leiate siit.

Maksahaiguste diagnoosimine ja C-hepatiit

Sessiooni avas Tartu Ülikooli Kliiniku gastroenteroloogia osakonna juhataja, Tartu Ülikooli gastroenteroloogia kaasprofessor Riina Salupere, kes kõneles teemadel „Maksaanalüüsidest ja maksahaiguste diagnoosimisest“ ja „C-hepatiit – olulisim krooniline maksahaigus Eestis“.

Kõigepealt rääkis ta maksaanalüüsidest ja maksahaiguste diagnoosimisest. Ehkki meedia kajab nn maksapuhastusteemadest ja käsimüügid on tulvil maksadrooge ja –ravimeid, tuleb maksa seisundi hindamisel lähtuda hoopsi täpsematest kriteeriumidest. Kummutamaks eelarvamusi: ei ole ühtegi analüüsi, hindamaks maksahaiguse olemust! Eraldi võib vaadelda analüüse, mis hindavad maksaraku põletikku või sapiteede kahjustust, ja neid, mis hindavad maksaraku tööd. Õige diagnoos vajab alati täpsustavaid analüüse.

Analüüsid, mis hindavad maksaraku põletikku või sapiteede kahjustust:

ALAT ja ASAT:

• Korrelatsioon aktiivsuse ja nekroosi raskuse vahel
• Aktiivsuse tõus ei ole põhjus-spetsiifiline
• Aktiivsuse tõus ei korreleeru prognoosiga

GGT ja ALP:

• Alkohol indutseerib GGT tõusu
• ALP sapikanalite pinnaepiteelist, soolestikust, luukoest jms
• ALP ja GGT samaaegne tõus viitab maksahaigusele

Maksaraku sünteesivõimet hindavad analüüsid:

• Albumiin. Ei ole ägeda maksakahjustuse näitaja
• Protrombiini aktiivsuse protsent (PT%) ei ole spetsiifiline maksahaigustele, aga ägeda hepatiidi puhul viitab fulminantse kulu võimalikkusele.

Maksahaiguste diagnoosimiseks kasutatakse hulgaliselt täpsustavaid analüüse, mille valimise ja interpreteerimise kohta tõi esineja mitmeid elulisi näiteid. Lisaks aitavad diagnoosi konkretiseerida kõhuõõne ultraheliuuring, elastograafia ja maksabiopsia.

Maksahaigusi klassifitseeritakse põletikulise aktiivsuse ja progresseerumise järgi. Hepatiit ja tsirroos on sama haiguse erinevad etapid. Kui kompenseeritud tsirroos on suhteliselt rahuldava prognoosiga, keskmine elulemus isegi üle 10 aasta, siis tüsistuste tekke ehk dekompenseeritud tsirroosi puhul on prognoos halb, letaalne lõpp võib kätte jõuda paari aasta jooksul. Abi on üksnes maksasiirdamisest.

Maksahaigusi saab klassifitseerida ka põhjuse järgi, kusjuures põhjus väljendub haiguse nimes:

• Maksa alkoholtõbi, mittealkohoolne rasvmaksatõbi, C-hepatiit
• Primaarne biliaarne kolangiit, autoimmuunhepatiit, primaarne skleroseeruv kolamgiit
• Raudladestustõbi, hemokromatoos, vaseladestustõbi, Wilsoni tõbi
• Peittekkene hepatiit

C-hepatiit on olulisim krooniline maksahaigus Eestis

Erinevalt B-hepatiidist puudub C-hepatiidi vastu vaktsiin. Haiguse riskirühmadeks on enne 1994. aastat verekomponentide ülekanded saanud inimesed, vere ja kehavedelikega kokkupuutuvad töötajad (tervishoiutöötajad, politseinikud jne), HIV- või B-hepatiidiga nakatunud isikud ning süstivad narkomaanid, kinnipidamisasutustes viibijad jne. C-hepatiiti tasub uurida nii maksahaiguse või selle kahtlustega inimestel kui ka riskirühma kuulujatel. Uurimiseks kasutatakse antikehade määramist.

C-viirus võib manifesteeruda ekstrahepaatiliselt, olles vallandajaks näiteks krüoglobulineemiale, nahahilisporfüüriale, ent võimalik, et mõnel puhul ka lamelihhenile, lümfoomile, autoimmuuntüreoidiidile, Sjögreni sündroomile ja autoimmuuntrombotsütopeeniale.

Kui inimene on C-viirusest paranenud, siis maksafibroosiga F0-F2 patsient ei vaja maksaanalüüside kordamist ega tervishoiuspetsialistide erilist järelvalvet. Riskirühma kuuluval paranenul on tarvis siiski korduvalt antikehasid määrata, sest haigus võib korduda. F3-F4 maksafibroosiga patsiendile tehakse 1-2 korda aastas UH-uuring.

Krooniline tsüstiit – põhjused, ravi ja nõustamine

Kolmanda aasta arst-resident uroloogia erialal Maris Niibek rääkis teemal „Krooniline tsüstiit – põhjused, ravi ja nõustamine“.

Tsüstiidiga patsient on pereõe igapäevane külaline. Seetõttu oli antud ettekanne äärmiselt tänuväärne, selgitamaks ja täpsustamaks patsientide erinevaid seisundeid.

Kõigepealt alustas esineja põhimõiste selgitamisest. Krooniline tsüstiit ei ole korduv bakteriaalne põiepõletik (mida oleme harjunud kasutama juhul, kui patsiendil esineb rohkem kui 2 põletikujuhtu 6 kuu või rohkem kui 3 haigusjuhtu aasta jooksul). Krooniline tsüstiit on interstitsiaalne tsüstiit ehk krooniline põievalu sündroom.

Põievalu sündroom esineb naistel sagedamini kui meestel (vahe on paarikümnekordne) ja enamasti pärast 40. eluaastat. Äge tsüstiit on naiste hulgas väga sage, korduvat infektsiooni E.coli retsidiivi esineb väga sagedasti (kuni 44% aasta jooksul).

Põievalu sündroomi iseloomustavad uroepiteeli struktuursed muutused ja neurogeenne sensibiliseerumine, korduvat infektsiooni rektumi mikrofloora koloniseerumine periuretraalsel alal, kust see jõuab kusitisse ja põide.

Korduva bakteriaalse põletiku riskifaktorid võivad olla käitumuslikud (sagedased seksuaalvahekorrad, spermitsiidi kasutamine, seksuaalpartneri vahetus), uroloogilised (enamasti postmenopausis naistel – inkontinents, tsüstotseele, jääkuriin) või bioloogilised (püsiv vaginaalne kolonisatsioon uropatogeenidega, glükolipiidi retseptorite muutused uroteelis).

Põievalu sündroomil ja korduval infektsioonil on nii sarnaseid kui erinevaid sümptomeid, näiteks kaasneb mõlemaga tugev ja sage urineerimistung. Põievalu sündroomi iseloomustab tugev valu põie täitumisel, mis leeveneb põie tühjenemisel; noktuuria, väikevaagna ja perineaalpiirkonna valu, millega võib kaasneda düspareuunia ja isegi depressioon. Korduvat infektsiooni eristab valulik urineerimine, hematuuria, halva lõhnaga uriin.

Mõlemal puhul võetakse põhjalik anamnees, arvestatakse kaasuvate haigustega, tehakse uriinianalüüs ja mikrobioloogiline külv, vajadusel tsüstoskoopia. Täpsustav diagnostika UH või KT näol on vajalik, kui patsiendil on neerukivid või kui hematuuria püsib peale ravi. Sümptomite püsimisel pärast esmast ravi või kaasuvate haiguste olemasolul tuleb patsient spetsialistile suunata.

Põievalu sündroomi puhul tuleb tunnistada, et tervistav ravi puudub. Seisundi leevenemisele võivad kaasa aidata kodused ravivõtted, füsioteraapia, farmakoteraapia (amitrüptilliin, antihistamiinikumid), valuravi, harvem hüdrodilatatsioon.

Korduva infektsiooni ravi puhul on tähtis lähtuda preventsioonist, kasutada toetavaid preparaate ja teostada õigesti antibakteriaalset ravi. Ennetus hõlmab piisavas koguses vee tarbimist, sobivat kontratseptsiooni, ranget alakeha hügieeni ja postmenopausis naistel vajadusel vaagnasisest östrogeeni. Traditsiooniliselt on uroinfektsioonide puhul kasutatud jõhvikapreparaate, abi on saadud ka vaginaalsetest probiootilistest preparaatidest. Antibiootikumiprofülaktika on näidustatud neile, kel väga sagedased retsidiivid või väga väljendunud sümptomaatika.