Pereõde pole saanud tavapärast kroonilise haige vastuvõttu teha juba aastaid

Perearstikeskustes on praegu tohutu töömaht. Milline on olukord Pirita Perearstikeskuses?

Meil on kahel esmaspäeval järjest tulnud sisse ligi tuhat telefonikõnet. See on rekord. Varem on meil olnud 600-700 kõnega päevi. Näiteks siis, kui kogu see COVID-19 möll lahti läks. Kõnedele vastab kolm õde ja see on non-stop töö hommikust õhtuni. Me suudame vastata vähem kui 30 protsendile pöördujatest. Kui pereõde suudab päevas teha 100 kõnet, siis seda on väga palju. Need on reeglina kuni 10-minutilised kõned. Küsitakse, mida teha, kui kiirtest oli positiivne. Siis saadame ta PCR-testile (intervjuu toimus enne 7.02 kehtima hakanud testimiskorralduse muudatust – toim), siis tal on COVID-passi vaja, siis nõustame ette ära juhuks, kui test on positiivne. Üritame igaks juhuks kõik ühe kõnega ära rääkida, sest võibolla ta järgmine kord enam ei pääse liinile.

Lisaks on seni võrdlemisi hõredalt täidetud COVID-positiivsete vastuvõtt hakanud hoogsamalt täituma. Vastuvõtule jõuavad igas eas patsiendid, kes vajavad läbivaatust ja nõustamist ravi osas. Need, kes meie vastuvõtule jõuavad on tõesti kurnatud ja päriselt haiged. Õnneks siiski enamjaolt midagi väga tõsist ei ole esinenud ja saame patsiendid tagasi kodusele ravile saata.

Kas lisaks telefonikõnedele tuleb ka e-kirju?

Jah, neid tuleb kah. Nende kaudu on sihikul rohkem perearstid. Seal reeglina kirjutatakse, et patsient on üritanud meid kätte saada, kuid see pole õnnestunud. See on ilmselt tõsi. Perearstide postkastid on praegu väga punnis.

Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et praegu on vähemalt 90% kõnedest seotud COVID-iga. Enamus sellest on mõttetu töö, mis oleks paras robotile. Võiks olla veebikeskkond, mis teeks triaaži ära, aitaks inimese esimesest kühmust üle ning minuni jõuaksid vaid need, kes vajavad nõustamist tervise osas, mitte et produtseerin vaid saatekirju.

Kas COVIDi pöördumiste pärast võivad jääda teiste hädadega inimesed abita?

Ma arvan, et väga paljud inimesed, kellel ei ole SOS-olukord või liiga suurt muret oma kroonilise haiguse pärast, hoiavad varju. Seda näeme kroonikute pealt küll. Ma isegi ei mäleta enam, millal tegin normaalset kroonilise haige vastuvõttu. Viimase kahe aasta jooksul ma seda teinud ei ole. Ma mõtlen vastuvõttu, kus inimene istub kabinetis, me räägime põhjalikult, millised on tema mured, milliseid ravimeid ta võtab ja kõigest muust olulisest. Ma arvan, et nad jõuavad meie juurde alles siis, kui neil on seoses oma kroonilise haigusega tekkinud ägenemine või probleem. Ennetustööd teeme praegu ikka väga vähe. Jälgimise aega on oluliselt vähem. Eelmisel aastal ju jälgisime teisi tabeleid, vaatasime vaktsineerimist – kellele, mida, millal, kas tuleb või ei tule.

Kuidas enne koroonat krooniliste haigetega tegelesite – jälgisite ja helistasite neile teatud aja tagant?

Enamjaolt tõesti olen mina pereõena olnud see aktiivsem pool, kes patsiendiga kontakti otsib. Kuna igal pereõel on kindla nimistu patsiendid, siis jõudsime osa patsientidega isegi sinnamaani, et mitte ainult mina ise ei helistanud, vaid nad helistasid ka mulle. Tekkis hea koostöö. Praegu sellist asja kahjuks väga palju enam pole. Mõnel patsiendil saab sabast kinni koridori peal või telefonis, siis räägid paar sõna, küsid, kuidas läheb. Näiteks, kui inimene retsepti tellib. Siis teed mõneminutilise kontrolli. Sellist asja, et patsient tuleks vastuvõtule, räägime, teeme analüüsid, vajadusel kardiogrammi, vaatame diabeetikutel jalad üle… Mina ei ole kaks aastat sellist normaalset vastuvõttu teinud. Kõik on toimunud millegi muu kõrvalt. Kõige rohkem kardan, et kroonikutel kaob harjumus käia ennetavas kontrollis. Teatud kontingendiga alustan uuesti nullist.

Missugune eelmine aasta pereõdedele oli? Kas oligi ainult üks süstimine ja helistamine?

Alguses ootasime süste. Hästi palju oli segadust tellimistega. Kunagi ei teadnud, kas vaktsiin tuleb või ei tule või kui palju tuleb. Mingil hetkel see tasandus. Süsteem hakkas tööle.

Läbihelistamine oli raske. See motiveerimine. Isegi eakate motiveerimine. Oli selliseid, kes tulid kohe ise esimesel võimalusel rõõmupisarad silmas, süda tänu täis. Osa kahtlesid ja arvasid, et on juba liiga vanad ja et las noored teevad. Aga noortele teha ei saanud, sest olid ealised aknad.

Oli see õige otsus, et tehti ealised piirangud?

Ma arvan, et alguses, kui vaktsiini oli väga limiteeritult, oli õige, et võetakse kõige eakamad. Oli näha, et viirus ründab otseselt neid. Kui oli näha, et eakatel tekkis platoo, siis oleks võinud soovijatele laialdasemalt süste teha, sest nagunii hakkas vaktsiini nii palju tulema, et me polnud enam defitsiidis. Minu hinnangul oli see möödapanek. See ärritas teatud inimesi, kes oleksid sel hetkel olnud valmis vaktsiini tegema.

Kas inimeste läbihelistamise kogemus on kasvatanud paksu naha?

Eks seda nahka on ennegi juba peal olnud, aga kindlasti kasvatas. Alguses võibolla polnudki see nii hull, kuna vastandlikku infot ei olnud veel nii palju. Kui eakas sai oma küsimustele vastused, siis ta lasi ennast kirja panna. Eakad üldjuhul polnud põhimõttelised vastased. Nemad mõtlesid, et heast südamest jätavad noorematele. Kui eagrupp tuli alla, siis põrkusid üha sagedamini huvitavate põhimõtetega.

Tooge mõni näide.

Meile üritati selgeks teha, et tegelikult just vaktsiin levitab haigust. Tekkis kummaline vastuolu, kus teatud patsiendid eitasid haigust, aga samas kahtlustasid, et seda jagatakse just vaktsiiniga. Igasuguseid huvitavaid teooriad oli, kuidas meid kõiki selle mRNA vaktsiiniga ära muundatakse. Osa inimesed olid pahased, et kuidas ma üldse julgen talle sellist vaktsiini pakkuda ja et tõenäoliselt olen hästi kinni makstud. Teised tundsid kaasa, et me vaesekesed ei tea üldse, kuidas päriselt asjad on, sest meie eest üritatakse kõike varjata. Olid justkui ainult mõned arstid ja teadlased, kes kogu maailma tõde teadsid. Lõpuks tunduski, et on kaks võimalust: kas ma olen lausidioot, kes ei saa aru, et temaga mängitakse, või ma olen hästi kinni makstud pahalane, kes inimestele halba soovib.

Samad patsiendid tulevad teie juurde ju ka muude muredega. Missugused on olnud vastuvõtud selliste patsientidega, kellega olete sattunud telefonis konflikti?

See oleneb väga inimesest. On selliseid, keda üldse ei kõiguta, et nad on mingil hetkel olnud ebaviisakad. Mina pean suhtuma neisse hästi või vähemalt viisakalt, ükskõik, milline inimene on. Ma ei saa jätta teda teenindamata. Aga tulevad, jah, täitsa külma kõhuga. Ise kah imestan. Ma ei tea, kas osal on piinlik või mitte, aga mõni tuleb küll natuke kaitsepositsioonis, ajab asjad ilma naeratuseta ja suurema viisakuseta ära ning kaob ruttu.

Kas te räägite nendega uuesti vaktsineerimisest?

Põhimõtteliste vastaste peale ma oma energiat ei kuluta. Pole mõtet – sedasi vastuseis ja pahameel ainult kasvavad. Aga kahtlejate ja kahevahel olevate inimestega võtan vaktsineerimise vahel uuesti jutuks ikka. On inimesi, kes vajavad pikemat mõtlemisaega ning neil on rohkem küsimusi. Kui nendele rahulikult vastata ja mitte liialt survestada, siis nad jõuavad tihti otsuseni, et soovivad tulla vaktsineerima. Siinkohal on oluline, et inimest ja tema küsimusi ei naeruvääristata.

Mis on praegu pereõdedele tervishoiukorralduses olulised teemad? Kas midagi on koroona pärast varju jäänud või edasi lükkunud?

Pigem vast edasi lükkunud.

Peab tunnistama, et pereõdedel on endiselt väga palju segadust seoses tervishoiu korralduse ja õigustega. Näiteks töövõimetuslehed. Praegu just tuli postkasti teade, et praeguses olukorras võivad õed töövõimetuslehti avada ja väljastada. Me oleme sellest kogu aeg rääkinud, et kui minu juurde tuleb inimene, mina diagnoosin ja jälgin sümptomaatilist ravi, siis me niikuinii sisuliselt teeme ju neid. Teeme seda lihtsalt koostöös perearstiga. Praegused õigused ei kajasta seda, mida pereõed teevad. Paberil on asjad ühtemoodi, aga me kõik teame, kuidas nad päris elus töötavad.

Oleme koroonaajal avastanud, et pole perearstidega teinud kokkuleppeid, näiteks perearstide seltsi ja pereõdede ühingu vahel, mida vastastikku üksteiselt ootame või võiksime oodata. See on üks asi, millega tahame pereõdede ühinguga sel aastal kindlasti tegeleda. Motivatsioon on mõlemal pool olemas.

Eks koroona on pereõdede olulisust veel rohkem välja toonud, aga pereõed on alati nähtaval olnud – mis iganes nurgast perearstikeskusele läheneda, siis esimesena kohtud ikka pereõega. Perearstikeskusel on hommikul väga raske uksi lahti teha, kui pole pereõde.

Kas pereõdede ühingul on mingisugune suhe õdede liiduga?

Loodan, et hea koostöö. Tegemist on kahe eraldiseisva nähtusega. Õdede liidu all on terviseõdede seltsing, mis koondab kõiki esmatasandi õdesid (kooli-, kodu-, töötervishoiu-, pereõed). 2013. aastal me tulime liidu alt välja. Tundsime, et pereõendus vajab tugevamat ja spetsiifilisemat kanalit, mis aitaks eriala arengule kaasa. Liikmena võib kuuluda mõlemasse organisatsiooni korraga, ei pea valima. Mitme pereõe puhul see nii ongi.

Mis on pereõdede ühingul sel aastal veel plaanis?

Meie eesmärk ongi perearstide seltsiga pereõdede ja perearstide suhte kirjeldus. Õdede liiduga on plaanis sama asi. Eesmärk on saada positsioon ühinguna, pereõdedena, leida kaardil oma koht, meie roll sõnastada. Ilma selleta on raske midagi teha. Ma arvan, et ka teised partnerid (sotsiaalministeerium, haigekassa) ootavad seda.

Viimastel aastatel on pidevalt räägitud õdede nappusest. Ega neid ju kiiresti kuskilt juurde ei tule. Meil on südamel see, kui kaua suudame hoida olemasolevaid. Pereõdede vaimne ja füüsiline tervis on oluline küsimus. Peab olema väga konkreetne strateegia, kuidas sinna panustame. See võiks olla samalaadne, nagu on patsientide jälgimine kvaliteedisüsteemis. Tegelikult võiks tervisekeskuste töötajate haiguste ennetamine, vaimse või füüsilise tervise toetamine olla kvaliteedisüsteemi osa. Kui näiteks haiglas on hingehoidjad või psühholoogid, kelle juurde saad minna, siis perearsti- või tervisekeskustes ei ole. Kõik oleneb su tööandjast. Kui sul on tore edumeelne tööandja, siis ta näeb vajadust ja loob võimalused, aga kõigil ei ole. See on asi, mis peaks olema mustvalgel kokku lepitud. Selleks, et pereõed kestaksid kauem, peaks võimaldama teatud mahus supervisiooni. See pole midagi ületamatut. Selleni jõudmine näitaks positiivset tahet. Ma tahaks, et ükski pereõde ei tunneks end üksi, isegi kui ta peab üksinda tööd tegema.