Pereõde: pereõendus ei tunne juhuslikke inimesi

Autor: Natalia Pozner, Tallinna Perearstikeskuse pereõde

Teistele särades põletavad pereõed end ära

Pereõe amet nõuab täielikku pühendumist. See tähendab suurt füüsilist ja vaimset koormust, vahel koguni ohtu elule ja tervisele ning lisaks ülemäärast vastutust. Seetõttu saavad pereõdedeks need, kelle jaoks on hädavajalik hoolitseda kõige väärtuslikuma – patsiendi tervise eest. Patsientidega töötamise eripära tõttu peavad pereõed lisaks professionaalsusele ka oma tööd armastama.

Tallinna Perearstikeskuses töötavad hoolimata pingelistest oludest ja tohutust töökoormusest oma tõesti ala inimesed. Pereõde osaleb patsiendi uurimises ja valmistab teda ette erinevateks protseduurideks. Kõik see nõuab lisaks pereõe sügavatele teadmistele ja ulatuslikele praktilistele oskustele ka kõrget moraali, empaatilist iseloomu, võimet luua suhteid patsiendi ja tema lähedastega.

Pereõe rolli patsiendi raviprotsessis on raske üle hinnata. Ettenähtud protseduuride läbiviimisel peab pereõde tugevdama patsiendi usku edukasse ravimisse. Oma pikaajalise töö käigus tervisekeskuses olen jõudnud järeldusele, et pereõed annavad endast teiste hüvanguks väga palju: vastutust iga patsiendi eest ja kaastunnet. Töö spetsiifikast tulenevalt peavad pereõel olema märkimisväärsed diplomaatilised oskused, kiire reageerimine, tugevad närvid ja piisav töövõime. Kõik need omadused on traditsiooniliselt mehelikud, kuid koos naiselike põhimõtetega muudetakse need pühendumuseks ametile.

Tahan jagada üht olukorda. Hiljuti ütles mulle tervisekeskuses vastuvõtul üks naeratav patsient äkki nii: „Sul on lihtne töö! Tee vaktsineerimise süst, anna tablett!“ Öeldu tähendus oli selge ja kokkuvõtlik ja see solvas mind. Mõtlesin, kas tõesti peavad mõned inimesed meie tööd lihtsaks ja mitte kuigi oluliseks? Meenutasin kümneid patsiente. Nende kadunud, üllatunud ja abi palunud silmad. Nad olid lihtsalt haiged inimesed, kuid igaüks neist oli minu jaoks inimene.

Tervisekeskuse patsiendid räägivad sageli oma kogemustest ning kahtlustest. Pereõde on siis kui psühholoog, kelle nõuanded annavad positiivse tulemuse. Patsiendid saavad enesekindlamaks ja ravitulemus muutub seetõttu lõpuks palju. Mõned neist olid ravi lõpuks nii palju muutunud, et see oli lausa hämmastav. See näitab, kui oluline on leida patsientidega ühine keel.

Pereõendusabi osutamise kord määratakse kindlaks sotsiaalministri kinnitatud tööjuhistega. Kuid kas see on nii lihtne? Kas oleme unustanud, et pereõde on inimene? Kas töökeskkond mõjutab pereõe töövõimet?

Oluline on mõista, millised ohutegurid mõjutavad pereõde, et vähendada koormust ja pinget ning sellega seonduvaid terviseprobleeme. Pereõdede puhul peetakse olulisteks psühhosotsiaalseid riskitegureid, näiteks vaimseid ja eetilisi probleeme, liigset töökoormust, tööga rahuolematust, emotsionaalseid traumasid, läbipõlemist töökohal. Väga sageli esinevad tervisehäired, tööstress ja kaastundeväsimus, mis otseselt mõjutavad töövõimelisust. „Teine ohver“ saab harva töökeskkonnas toimetulekuks vajalikku kaastunnet ja abi. Töövõimelisus langeb ning tekivad tüüpilised sümptomid nägu pettumus, enesekindluse kaotus, kurbus, kahetsus. Sellises olukorras on kolleegide tugi väga tähtis.

Vaatan oma kolleege – nende ravimeetodite valikut, suurt kannatlikkust ja professionaalset tööd. Mulle tundub, et Tallinna Perearstikeskuses töötavad oma eriala austajad. Nad tunnevad oma töö vastu armastust! Seda silmas pidades ütleksin sellele noorele patsiendile nüüd: „Hea patsient, pereõe töö ei ole lihtne. Ma arvan, et pereõde annab usku meditsiini ja elu!“