Peremeditsiini residentide teadustööd | COVID-19-tekkene kopsupõletik

Meditsiinitoimetaja Piret Rospu tegi juuli Perearstis ülevaate peremeditsiini residentide teaduskonverentsist. Avaldame teadustööde ülevaated ka Med24-s. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Perearsti artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Teise koha pälvinud teadustöö autorid on Ivi Sonn ja Steneli Ploompuu, statistiline analüüs Mats Ploompuu. Teemaks oli COVID-19-tekkene kopsupõletik: esinemissagedus, riskitegurid, diagnoosimine ja ravi.

Dr Sonni ja dr Ploompuu uurimistöö oli kaheosaline: esimene osa oli retrospektiivne kohortuuring logistilise regressionanalüüsiga, et hinnata COVID-19 pneumoonia esinemissagedust ja soodustavaid tegureid. Teine osa koosnes COVID-19-tekkelise pneumoonia diagnoosimise ja ravi kirjeldavast analüüsist.

Oma töös kasutasid autorid CORIVA (COVID-19 riskirühmade väljaselgitamine) uuringu käigus kogutud andmeid, mis olid COVID-19 pandeemia esimese laine kohta (veebruarist 2020 kuni veebruarini 2021).

COVID-19 pneumoonia definitsiooniks oli positiivne SARS-CoV-2 PCR-test koos pneumoonia diagnoosiga haiguse ägedas faasis (14 päeva enne ja 28 päeva pärast haigestumist) ja RHK-järgse diagnoosikoodiga (J12–J18).

Uuringuvalimis oli 347 uuritavat kokku 17 perearstikeskusest Saare-, Harju- ja Tartumaalt. Võrreldi neid, kes põdesid COVID-19 ilma pneumooniata, nendega, kes põdesid COVID-19 pneumooniat. Andmeid koguti terviseameti nakkushaiguste registrist, tervisekassa andmebaasist, Digiloost ja Perearst2 programmist, samuti täitsid uuritavad küsimustikke Euroopas valideeritud küsimustike põhjal.

347 uuritavast 81-l (23%) esines COVID-19 pneumoonia. Mehi oli pneumooniat põdenute hulgas oluliselt rohkem (52%) kui ainult COVID-19 põdenute hulgas (37%). Keskmine vanus COVID-19 pneumoonia grupis oli oluliselt kõrgem (61 aastat) kui ainult COVID-19 põdenutel (46 aastat).

Peamised COVID-19 pneumoonia riskitegurid

Pärast andmete kohandamist vanuse, rahvuse, kehamassiindeksi ja soo suhtes jäid COVID-19 pneumoonia riskiteguriteks sugu (meestel üle kahe korra suurem šanss), vanus (iga elatud eluaasta suurendab pneumoonia šanssi 8% ehk iga üheksa eluaasta lisandumisega risk kahekordistub), mitte-eestlane olemine (üle kahe korra suurem šanss), neli ja enam kaasuvat haigust (üle nelja korra suurem šanss) ning suurem kehamass (iga lisakilo tõstab šanssi 2% ehk šansid kahekordistuvad meestel iga 46 kg ja naistel iga 38 kg lisandumisega).

COVID-19 pneumooniaga patsientidest esines 41%-l köha, 36%-l palavik ja 17%-l õhupuudus. Pneumooniaga patsientidel oli palavik kõrgem kui ilma pneumooniata patsientidel (pneumooniaga keskmiselt 38,8 °C ja pneumooniata 37,8 °C). Raske pneumoonia kriteeriumitele vastas 52% uuritavatest; oluline SpO2 taseme langus < 94% esines 60%-l haigetest (keskmine SpO2 90%). C-reaktiivse valgu mediaanväärtus oli 103 mg/l, üle 100 mg/l ulatuvat CRV-d esines ainult pneumooniaga haigetel.

Radioloogiliselt kinnitus pneumoonia 92%-l uuritavatest. Auskultatoorset leidu oli kirjeldatud 51%-l, 89%-l kinnitus pneumoonia diagnoos ka radioloogiliselt, 80%-l oli pneumoonia bilateraalne. Haiglaravi vajas 89% pneumooniaga ja 14% ilma pneumooniata patsientidest ning pneumooniaga patsientide haiglaravi oli keskmiselt 2,3 korda pikem (11 vs. 5 päeva).

81-st pneumooniaga patsiendist 67-l kasutati antipüreetilist, 62-l antitrombootilist, 61-l hapnikravi, 61-l glükokortikosteroide, 78-l antibakteriaalset ja 10-l antiviraalset ravi. Antibiootikumidest kõige enam kasutati amoksitsilliini klavulaanhappega ja klaritromütsiini.

Kokkuvõttes esines COVID-19 pneumooniat esimese laine ajal 23%-l uuritavatest. Olulisteks riskifaktoriteks pneumoonia tekkel olid kõrgem iga, meessugu, ülekaal, mitte-eestlasest rahvus ja enam kui nelja kaasuva haiguse olemasolu. Raske pneumoonia kriteeriumitele vastas pneumoonia enam kui pooltel juhtudel, enamus pneumooniaga patsientidest vajas haiglaravi.