Peremeditsiini residentide murekohad: juhendamine, kvaliteedisüsteem, eriala maine

Ariane Vilem ei ole tegelikult enam resident, vaid Karulaugu perearstikeskuse perearst. Ettekande jaoks palus ta avaldada erinevatel peremeditsiini residentidel oma arvamust.

„Kui rääkida eriala valimise põhjustest, siis residentide arvamused ühtisid praktiliselt täielikult. Ilmselt ei tule see kellelegi üllatusena, et peamine põhjus, miks peremeditsiin valitakse, on see, et meie eriala on väga põnev,“ rääkis Vilem. „Me puutume igapäevaselt kokku nii paljude erinevate probleemide ja haigustega, et ükski päev ei ole sarnane. Peremeditsiinis näeme eriti hästi, kui vähe on tegelikult klassikalisi õpikuhaiguseid. Raske on ette kujutada, kui peaksime päevast päeva kokku puutuma ainult ühe kindla piirkonnaga.“

Vilemi sõnul ei saa ta mainimata jätta ka seda, et noorele arstile on eriala valimisel väga oluline peremeditsiini eriala paindlikkus.

„Meil on väga lai valik töö asukoha suhtes. Saame ise luua oma praksise. Meil on võimalus olla ka töötaja, ilma, et peaksime praksise majandamisega tegelema. Meil on valikuvabadus valida oma kolleege,“ loetles ta. „See on väga tähtis, et arst töötaks keskkonnas, kus on hea olla, kus on toetav meeskond ja kuhu ta läheb alati hea meelega.“

Vilem ütles, et oma haiglatsüklites nägi ta kahjuks päris sageli kui toksiline keskkond võib osakondades valitseda ja kuidas haiglates on ülemused pimedad, kas tahtlikult või tahtmatult, oma kolleegide ja alluvate murede suhtes.

„Võibolla me mõtleme vähe, milline privileeg on oma töökeskkonda valida, sest haiglates töötavatel arstidel on sageli vaid üks-kaks valikut, kui nad just ei taha oma elukohta vahetada,“ rääkis Vilem. „Tegelikult peavad nad leppima ka töökiusu, koormavate valvete ja kehvade kollegiaalsete suhetega, kus toetus on vähene.“

Vilem rääkis, et perearstiks õpivad sageli ümber kolleegid, kes on varem otsustanud muu eriala kasuks, leides, et kitsas eriala ammendab end. Peremeditsiinis sellist seina aga ette ei tule.

„Mida me võibolla ei oska märgata, on see, et väljapoole paistab EPS ülitugevana. See on võimas teadmine, et teiste erialade arstid näevad seda, kui jõuliselt seisab EPS oma perearstide ja peremeditsiini edendamise eest, kui häälekad me suhtluses haiglatega ja meediaga oleme ja see annab ka päriselt võimaluse asju muuta,“ kiitis Vilem.

Residentide mureks on juhendamine. Baasi valimine toimub Vilemi sõnul sisuliselt kataloogist valimisena ja siis tuleb loota, et koht on sobilik. Nii võib juhtuda, et resident ei klapi oma kolleegidega kõige paremini. Ta pakkus, et enne, kui lõplikult otsustada, kuhu baasi resident läheb, võiks olla võimalik käia vestlusel.

„Lisaks kuulsin korduvalt ka seda, et residendid tunnevad, et neid ei juhendata peremeditsiini tsüklis piisavalt. Nad tunnevad, et ei saa piisavalt kliinilist tuge ja nõu. Võin omast käest öelda, et ka kogenud resident vajab teinekord nõu ka lihtsate asjadega, sest mõnikord hakkad endas kahtlema,“ jätkas ta. „Sageli on vaja kogenud kolleegi just füüsilist kohalolekut. Siinkohal mainin, et hea spetsialist ei ole alati hea juht ega hea juhendaja. Seega, kui juhendamine pole perearsti tugevus, siis ehk ei peaks ta seda tegema. Resident pole ainult töökoormuse leevendamiseks.“

Ta märkis, et residendid tunnevad puudust regulaarsest mentorlusest. Residentidega võiks teha vähemalt kord-kaks kuus arutelusid, kus saab arutada haigusjuhte ja küsida erinevaid küsimusi.

„Kui vestlesin erinevate residentidega nende ootustest peremeditsiini erialale, siis tuli ühest suust, et me tahame teha arstitööd. Nagu peaaegu iganädalaselt käib EPSi listist läbi, siis me tegeleme liiga palju bürokraatia, tõendite vorpimise ja muu sellisega,“ lisas Vilem.

Samuti on probleemiks lõputu eriarsti palvel tehtud saatekirjade vorpimine, millega peavad perearstid jätkuvalt tegelema.

Peremeditsiini murede seast kerkis esile ka rahastamise küsimus. Esmatasand vajab rohkem rahastust, et me suudaks patsientidele enamat pakkuda, et seetõttu oleks vähem suunamisi teiste erialade spetsialistidele.

„Vajame rohkem tööjõudu, sest praegu on perearstid justkui ammenduv maavara. Ei pea kellelegi mainima, et perearstide keskmine vanusenumber on kergelt öeldes alarmeeriv. Me vajame rohkem arste, õdesid ja muud tugipersonali oma meeskondadesse,“ rääkis Vilem. Lisaks peaks mõtlema sellele, kas teraapiafond ikka toimib mõistlikult. Näiteks ei peaks perearst määrama, kui palju patsient vajab psühhoteraapiat ega vaatama oma rahakotti, et palju saab ta seda patsiendile võimaldada.

Murekohaks on ka IT-süsteem, mis jääb tööle jalgu. Ta arutles, kas peaks olema, et nii väikeses riigis nagu Eesti, nii erinevad perearstidele suunatud programmid? Kas see ei võiks olla riigi prioriteet, et arendada IT-süsteem võimalikult heaks ja see oleks ühtne kogu riigis?

Noortele kolleegidele on silma jäänud ka kvaliteedisüsteem.

„See vajab reformimist. Krooniliste haigete jälgimise eest tunnustuse saamine või mittesaamine ei peegelda tegelikult praksise poolt patsientidele pakutavat ravikvaliteeti. Kvaliteedisüsteem peaks reaalselt hindama arstide teadmisi ja nende rakendamist, mitte seda kas analüüsid on tellitud ja linnukesed kirjas. Kvaliteedi hindamine ja kroonikute jälgimine peaksid olema eraldiseisvad,“ selgitas Vilem. „Me võiksime liikuda sinna, et resertifitseerimisel hindame päriselt teadmisi eksamiga, mitte üksnes koolituspunktide arvestamisega, sest paraku on perearstide tase ebaühtlane ja kahjuks ka A-praksistes tehakse raviotsuseid, mis pole enam teaduspõhised ega lähtu patsiendi parimatest huvidest.“

Ta leidis, et perearstid peaksid rohkem keskenduma ka ennetusele ja tervislike eluviiside propageerimisele.

„Ebaühtlase taseme juurest jõuame perearstide maineni. Perearsti maine on just see, mida noored kolleegid kõige rohkem mainivad. Me tahame, et perearsti väärtustataks ja peetakse samuti päris arstiks. Kahjuks on nii mõnigi resident maininud, kuidas nende enda lähedased vaatavad perearstiametile viltu,“ rääkis Vilem. „Kõik teiste erialade arstid on arstid suure algustähega, aga meie oleme lihtsalt mingid arstid. Maine tõttu tuleb patsientidelt usaldamatust ja soovi saada arvamust eriarstilt, kuigi ka meie oleme eriarstid. Perearstide maine parandus peaks samuti olema riiklikul tasemel prioriteediks ja toetatud, sest esmatasand on ju kõige alus.“

Ta nentis siiski, et perearstide maine on aastatega paranenud, kuid endiselt on paljude teiste eriarstide arvamus perearstidest kehv.

„Ilmselt muudab seda põlvkondade vahetus, sest negatiivne arvamus tuleb pigem vanematelt kolleegidelt, kuid selleks, et meie maine oleks väärikas, peame ka ise pingutama – tehkem kvaliteetseid sissekandeid, asjalikke ja põhjalikke epikriise, e-konsultatsioone ja saatekirju,“ kutsus Vilem üles. „See, kuidas meie dokumenteerime ja edastame kolleegidele infot määrab reaalselt ära selle, kuidas meisse teiste arstide poolt suhtutakse.“