Peremeditsiini praktika võimaldab saada edasises töös vajalikke teadmisi ja oskusi

Autorid: Mirjam Esperk, toimetaja; Eeva-Liisa Piibeman, tegevtoimetaja. Artikkel ilmus juuni Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Josefina-Marii Sink: sain praktiseerida kõike, mis perearstil töös ette tuleb

Lõpetasin arstiteaduskonna eelmisel kevadel ja sel suvel plaanin astuda residentuuri. Üks valikutest on peremeditsiini eriala. Olen praeguseks töötanud abiarstina, arst-praktikandina, asendusarstina ning üldarstina kolmes erinevas perearstipraksises.

Esimese perearstikeskuses töötamise kogemuse sain ülikooli ajal abiarstina väikeses üksikpraksises Saaremaal Kuressaares. Esimestel nädalatel juhendas arst mind palju ja ma pigem õppisin tema kõrvalt ning kirjutasin üles patsientide anamneesi, tegin läbivaatusi, kuid järk-järgult hakkasin tegutsema iseseisvamalt, mõeldes ise läbi võimalikud hüpoteesid, milliseid uuringuid ja/või ravi võiks patsiendile edasi planeerida. Mõned päevad, kui arstil oli vaja ära olla, olin ka praksises pereõega kahekesi. Siis asendasin arsti ja sain vajadusel talle helistada ning nõu küsida. See kogemus õpetas ja kasvatas iseseisvust päris hästi.

Kui aasta hiljem, vahetult enne lõpetamist, samas praksises praktikat tegin, siis sain arsti puhkuse ajal mõned nädalad juba päris üksi töötada. Võtsin iga päev vastu patsiente, minuga koos töötas ka pereõde, kes muu töö kõrval vastas lisaks kirjadele ja kõnedele ning tegi pereõe iseseisvat vastuvõttu. Aga võtsin ka ise patsientidega ühendust, kui patsiendil oli mure, mida tuli arutada arstiga. Sain selle praktika ajal praktiseerida kõike, mis perearstil igapäevases töös ette tuleb. Juhendaja oli minu jaoks telefoni teel alati kättesaadav.

Asendusarsti kogemus tõi iseseisvuse

Eelmisel suvel, pärast arstiteaduskonna lõpetamist, töötasin kuu aega asendusarstina Tartus kahe pereõega üksikpraksises. Sealt keskusest on mul ainus selline kogemus, kus ma ühtegi korda ei pidanud arstiga ühendust võtma, et nõu küsida. Seal olid mulle vajadusel abiks pereõed ja kindlasti oli osa patsiente teadlikud, et nende perearstil on asendaja, seega tervisemured, mis polnud niivõrd ajakriitilised, sai edasi lükata. Kuigi ma arstilt nõu küsima ei pidanud, siis ikkagi tekkis aeg-ajalt olukordi, kus tundsin määratud uuringute või ravi pärast end ebakindlalt, kuid ka see on väga oluline osa arengust noorel alustaval arstil.

Praegu töötan üldarstina suuremas perearstikeskuses Tallinnas. Vastutan ise oma raviotsuste eest, samal ajal on keskuse perearstide tugi kogu aeg olemas. Võtan vastu keskuse nimistute patsiente ehk teen sarnast tööd nagu peremeditsiini residentuuris.

Saan oma kogemuste põhjal öelda, et perearstikeskuses lastakse tegelikult teha peaaegu kõike, mida ise soovid proovida. Saan pakkuda välja ka oma nägemuse mõnest asjast ning tavaliselt suhtutakse sellesse soosivalt. Üsna iseseisev praktika perearstikeskuses on minu meelest väga hea, kuna annab võimaluse rohkem õppida ja kiiremini areneda.

Peremeditsiin on lai eriala

Peremeditsiin pakub unikaalset võimalust õppida põhjalikult tundma oma patsiente ja nende haigusi. Võrreldes näiteks EMO-arsti või mõnikord ka eriarsti tööga, kus võõra patsiendi tausta tuleb uurida päris pikalt, et selgitada välja varasemad terviseprobleemid, käivad perearsti juures patsiendid, kellega ollakse juba varem tuttavad.

Peremeditsiinis töötades puutud kokku suure hulga eri haiguste ja probleemidega ning patsiendid tulevad vastuvõtule tihtipeale mitme murega. Seega ei ole tegemist kitsa erialaga, mida endas peensusteni edasi arendad, vaid teada tuleb midagi kõigest. Minu meelest kõige keerulisem, aga samas kõige väärtuslikum asi, mida peremeditsiinis töötades õpid, on see, kuidas vaadata patsienti tervikuna. Perearstina suudad lõpuks haarata selle poole tunni jooksul, mis ette nähtud vastuvõtuks, ka muid probleeme, mis ei olnud pöördumise algsed põhjused. Saan öelda, et pärast mõnda aega perearstikeskustes töötamist hakkab see oskus mul vaikselt juba tulema.

Kuigi haarata tervikut on alustavale arstile esialgu väga keeruline, sest probleeme on palju ja erinevaid, siis aja ja kogemusega tuleb teadmisi juurde ning see oskus läheb pidevalt paremaks. Õpid uusi ja efektiivsemaid meetodeid, kuidas asju teha, aga samas oskad arvestada ka sellega, et iga patsient on erinev.

Alguses, kui ei tunne veel patsiente, perearstikeskust ega sealset töökeskkonda ja endal on kogemust vähe, siis teed kõike ravijuhiste järgi ning tänu sellele otseselt valesti midagi väga teha ei saa, aga sa ei oska veel käsitleda patsiente individuaalselt. Pikemat aega töötades saad aga juba ravijuhiseid arvesse võttes läheneda igale patsiendile vastavalt tema vajadustele. Seega, kui vähese kogemusega käsitlen näiteks samasuguse probleemiga patsiente üsna sarnaselt, siis pikemalt töötanuna oskan käsitleda samasuguse probleemi korral neid juba erinevalt, kuna olen patsiente paremini tundma õppinud.

Kogenud perearstil ongi see pluss, et ta teab patsiendi tausta, tema haigusi, aga ka seda, milline on see inimene oma olemuselt, kui hea on tema haigusteadlikkus, kui palju vastutab ta oma tervise eest, millega ta tõenäoliselt on nõus, millega mitte. Kõik need aspektid on samuti väga olulised ja arenevad välja alles pikema praktiseerimise käigus.

Multifunktsionaalsus perearsti töö alustalana

Perearstisüsteemis on üks väga oluline tahk ka see, et hea perearst oskab tegeleda mitme asjaga korraga ja seejuures n-ö ei jookse kokku, kuna sageli edastavad patsiendid liiga palju infot korraga ega oska seda filtreerida. Sellepärast on perearsti töös vaja head suhtlemisoskust ja natukene rohkem tuleb võrreldes teiste erialadega tegeleda psühholoogilise nõustamisega.

Peremeditsiin on lai valdkond ja see on raske, aga samas väga mitmekülgne eriala. Peremeditsiinis töötades on iga päev erinev ja väljakutseid pakkuv. Kirjas võib olla küll märge, mis murega patsient tuleb, aga tegelikult võib vestlus kujuneda hoopis teistsuguseks, kui eeldasid, sest esile kerkivad hoopis teised mured, mille lahendamiseks kulub tihtipeale rohkem aega. Praktika käigus kinnistus mul arusaam sellest, et perearsti patsientide mured võivad sageli olla komplekssemad, ettearvamatud ja nende lahendamine on tihti pikemaajalisem protsess.

Haiglatöö ja perearstitöö erinevused

Üks erinevus on kindlasti see, et haiglas on tavaliselt kellast kellani töö, lisaks öövalved. Paigas on kindlad kellaajad, millal tööle tuled ja millal tööpäev läbi saab. Haiglas on personali rohkem, mis tähendab, et võimalusi on rohkem, aga samas meeskonnaliikmed vahetuvad tihti, eriti valvetööd tehes. Heas perearstikeskuses on suurem osa kolleegidest ja töökaaslastest aastate jooksul samad ning saavad headeks tuttavateks, kellega on väga tore töö käigus suhelda ja vajadusel nõu pidada.

Perearstikeskuses on paindlikkust enam, saad rohkem reguleerida oma vastuvõtuaegasid, kui on vaja päeva mahutada ka mõni selline hädavajalik tegevus, mil pead töölt ära käima. Valikuvõimalus, kus ja millal täpselt teha kirja- ja telefonitööd, on samuti suurem. Perearstikeskuse töötajad saavad mõned töölõigud ära teha ka kodukontorist. Need on tegelikult väga suured plussid inimeste jaoks, kes hindavad paindlikkust. Samuti arvan, et see on ikkagi ainus meditsiinieriala, kus saad natuke rohkem olla enda aja peremees – minu jaoks on see väga suur eelis.

Olena Ponomarenko: vastuvõttudel käisid väga erinevate probleemidega patsiendid

Olen pärit Ukrainast, kus töötasin viis aastat nahaarstina. Eestisse kolisin kolm aastat tagasi. Olen praegu esimese aasta peremeditsiini resident ning peremeditsiini praktikatsükkel oli minu jaoks esimene selles valdkonnas töötamise kogemus.

Minu esimene residentuuriaasta algaski kohe peremeditsiini tsükliga, mis kestis kuus kuud. Tsükli läbisin Tartus dr Eve Mõistuse Perearstikeskuses. Selles perearstikeskuses algasid arstide tööpäevad ja vastuvõtud tavaliselt hommikul kell üheksa, kolmapäeviti lõunal kell kaks. Kolmapäeviti tegi vastuvõtte doktorant Anu Valkna. Praksises oli lisaks ka kaks pereõde, Katrin ja Aleksandra, kes olid mõlemad väga asjalikud ja toredad.

Praktikatsükkel oli mitmekülgne

Esimese praktikanädala jooksul jälgisin kõrvalt juhendaja tööd, seejärel hakkasin iseseisvalt vastuvõtte tegema. Mõnikord tulid meie tegemisi vaatama ka viienda ja kuuenda kursuse arstitudengid, kellega oli tore huvitavaid juhtumeid analüüsida. Minu vastuvõtul käis väga erinevaid patsiente, kelle vanus oli alates vastsündinutest kuni 93 aastani.

Peremeditsiin on väga lai eriala ning perearst peab tundma erinevaid meditsiinivaldkondi. Seega sain vastuvõttudel käsitleda väga erinevate probleemidega patsiente, kellel olid ägedad ja kroonilised haigused, nahaprobleemid, valusündroomid, traumad ja infektsioonid.

Töö käigus sain teha näiteks järgmist:

1. diagnoosisin ja ravisin haigusi oma pädevuse piires,
2. tegelesin krooniliste haigete jälgimisega,
3. suunasin patsiente vajalikele uuringutele,
4. konsulteerisin telefoni teel,
5. suunasin vajadusel e-konsultatsiooni ja saatekirjade vahendusel eriarstidele.

Lisaks eespool loetletule sain kirjutada välja ka kordusretsepte krooniliste haigustega patsientidele ning alustada hüpertensiooni-, diabeedi- ja antidepressantravi. Ägedalt haigestunud patsiendid vajasid ka antibiootikum- ja valuravi määramist. Sain igapäevaselt ka patsiente uurida, mõõtes nende vererõhku, auskulteerides, tegin EKG-d ning võtsin kohapeal vereanalüüse. Töö käigus väljastasin ka mitmeid tõendeid, näiteks mootorsõidukijuhi tervisetõendi, surmatõendi ja akadeemilise puhkuse tõendi.

Sain teha erinevas vanuses lastele profülaktilist läbivaatust, mis minu jaoks tähendas alati suurt vastutust, sest läbivaatust tehes ei tohi midagi märkamata jääda, kuna ainult nii saab avastada võimaliku varjatud patoloogia õigel ajal.

Pean märkima ka seda, et dr Mõistus õpetas mulle eriarstile suunamise põhiprintsiipi, see on põhjalikkus. Väga oluline on õigesti kirja panna, miks saatekiri väljastati, et eriarst saaks kohe patsiendi muret mõista.

Kuidas saab teada kõigest kõike?

Kui päris aus olla, siis minu jaoks ei olnud peremeditsiini praktika lihtne kogemus, kuid samas oli see väga huvitav ja nõudis vastutustunnet. Ma ei varja, et tahtsin vahepeal kõik pooleli jätta ning lahkuda – mõtlesin, et ei saa sellega hakkama. Aga dr Eve Mõistus ja minu vanemad toetasid mind ning uskusid minusse – tänu nende toele ja usule sain hakkama.

Miks oli see minu jaoks raske? Esiteks, keel. Ma kartsin patsiente küsitledes olulisest infost ilma jääda, mistõttu küsitlesin neid veelgi põhjalikumalt. Teiseks, suur vastutus. Kõik kliinilised juhtumid ei olnud lihtsad ja klassikalised, kuid väga oluline on haigus õigeaegselt ära tunda ja patsient vajadusel eriarstile suunata. Kolmas ja peamine põhjus oli minu igapäevane küsimus – kas ma saan kõigest kõike teada?

Praktika õpetas muuhulgas erinevate inimestega suhtlemist

Praktika aitas arusaama perearsti tööst täiendada ja kinnistada ning tutvustas ka peremeditsiini muid külgi. Kindlasti õppisin selle praktika jooksul ka erinevate inimesega suhtlemist ning nende kaebuste ärakuulamist, mis omakorda andis mulle võimaluse ka eesti keelt rohkem mõista ja õppida.

Arvan, et peremeditsiin on üks raskeim eriala, kui sellesse vastutustundlikult suhtuda. Väga hea, et peremeditsiini tsükkel oli mul kohe residentuuri alguses, sest edaspidi teistes tsüklites ma juba tean, millega perearst oma igapäevatöös kokku puutub, ja oskan vajalikku infot täpsustada.

Ma tahaksin õppida rahulikkust, tarkust ja meeleselgust, mis on mind juhendanud dr Eve Mõistusel. Koos temaga arutlesime ja analüüsisime huvitavaid ning raskeid kliinilisi juhtumeid. Olen tänulik võimaluse eest õppida ja praktiseerida Eve Mõistuse Perearstikeskuses ning ootan põnevusega järgnevate tsüklite uusi proovikive ja õppimisvõimalusi!