Peremeditsiini karjääritund tõi kohale auditooriumitäie huvilisi

Oma mõtteid ja kogemusi jagasid Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda, Eesti Perearstide Seltsi juht Elle-Mall Sadrak, perearstid Triinu-Mari Ots ja Kadi Tomson ning peremeditsiini eriala arst-residendid Anu Reim, Arnold Poznahirko ja Martin Špol.

Ruth Kalda: peremeditsiin pakub vaheldust ja arenguvõimalusi

30 aastat perearstina töötanud professor Ruth Kalda tegi ülevaate enda teekonnast peremeditsiini.

„Kui mina lõpetasin ülikooli, siis sellist eriala nagu peremeditsiin ei olnud,“ rääkis Ruth Kalda, et valis esialgu õpinguteks sisehaiguste suuna. Paraku sai talle internatuuris selgeks, et ta sisearstiks siiski saada ei soovi, sest see eriala tundus liiga kitsas ja igav. Õnneks tekitas õpingutesse pausi laste saamine. „Ja ennäe, kuni ma lastega kodus olin, tuli meile Eestisse selline eriala nagu peremeditsiin,“ rääkis Kalda, kes alustaski uuesti õpinguid peremeditsiinis.

Suurima rõõmuna tõi professor Kalda välja pika karjääri magusad viljad. „30 aastat tähendab ka seda, et mul on olnud võimalik näha enda perearstikeskuses ühe pere 3–4 põlvkonna inimesi – sa tead nende riske, nende rõõme-muresid ega pea seda kõike alati uuesti otsast peale küsima,“ kinnitas ta.

Elle-Mall Sadrak: pole paremat eriala kui peremeditsiin!

Eesti Perearstide Seltsi juht Elle-Mall Sadrak sõnas, et peremeditsiin on parim eriala. „Sa saad olla oma tegemistes vaba. Tahad teha kõike ise – tee! Tahad rohkem millelegi, näiteks kirurgilistele protseduuridele keskenduda – tee!“ rääkis Sadrak. Lisaboonusena tõi ta välja, et peremeditsiini eriala võimaldab regulaarset vaba aega – õhtud ja nädalavahetused on vabad.

Enda teekonnast peremeditsiini rääkides nentis dr Sadrak, et tema ei tahtnud algselt perearstiks saada. „Võin julgelt öelda, et see on paljude perearstidega nii – nad läbivad arstiõppe muude eesmärkidega. Minul tegi elu sellise pöörde, et ma ei saanud sellele erialale, kuhu tahtsin, ja see oli minu õnn, et välja jäin!“ kinnitas Sadrak. Ta lisas, et otsustas astuda järelkonkursiga peremeditsiini, et mitte kaotada aastat. Kuid siis tulid praktikad, mis muutsid kõike. „Sattusin perearstikeskusesse, kus mind koheldi nagu kuninga kassi. Sattusin sinna pärast seda, kui olin olnud Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMO-s abiarstina proovipäeval stiilis „upu või uju“. Ma arvan, et ühtki noort arsti ei tohiks sedasi tööle panna,“ rääkis ta.

Seejärel sattus ta tööle teise keskusesse, Laagri Perearstikeskusesse. „Sain aru, et need patsiendid on ägedad ja ma tahan nendega tegeleda,“ rääkis ta. Sadrak sõnas, et tema erihuvi on kirurgia, mida ta saab oma töö kõrvalt erinevate koolituste ja tegemistega jätkuvalt edasi arendada. „Just see on minu jaoks peremeditsiini väärtus – kui sa saad tööle sinu jaoks õigesse kohta, siis see kasvatab sind ja annab sulle uued võimalused,“ kinnitas Sadrak.

Veel tutvustas Sadrak kuulajatele Eesti Perearstide Seltsi tegemisi. „Mis iganes teema sulle huvi pakub ja milles soovid kaasa rääkida, siis see võimalus sul on. Meie seltsis on üle 800 liikme ja iga teema jaoks on keegi, kelle jaoks on see südameasi,“ rääkis Sadrak.

Peremeditsiin ei ole alati esimene valik, aga on lõpuks ikkagi õige valik

Professor Ruth Kalda ja Eesti Perearstide Seltsi juhi Elle-Mall Sadraki sõnavõttudele järgnes juturing, kus osalesid Laagri perearstikeskuse juhataja ja perearst Triinu-Mari Ots, Tomsoni Tervisekeskuse juhataja ja perearst Kadi Tomson ning peremeditsiini eriala arst-residendid Anu Reim, Arnold Poznahirko ja Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige, MTÜ Noored Perearstid (NOPE) esindaja arst-resident Martin Špol. Juturingi juhatas peremeditsiini arst-resident Hanna Rimm.

Diskussioonis rääkisid osalejad alustuseks, kuidas nad peremeditsiini erialani jõudsid.

„Siin ma olen, juba kolmandat aastat,“ ütles diskussiooni juhtiv kolmanda aasta peremeditsiini resident Hanna Rimm, kellelalguses ei olnud visiooni minna õppima peremeditsiini. Martin Špol näiteks astus aga peremeditsiini erialale kohe pärast arstiteaduskonna lõpetamist ja tegelikult oli see tema kindel valik juba alates neljandast-viiendast kursusest. Sarnaselt Hanna Rimmiga ei olnud ka peremeditsiini kolmanda kursuse residendil Arnold Poznahirkol üldse plaanis seda eriala õppima minna: „Tahtsin õppida teist eriala, kuhu ma sisse ei saanud, ning peremeditsiin oli plaan B. Ma ei kahetse seda otsust!“

Neljanda aasta arst-resident Anu Reim oli aga sarnaselt Martin Špoliga peremeditsiini valikus kindel. Otsustavaks said erinevad töökogemused, näiteks sai dr Reim põhiõppes EMO-s töötades silmi avava nn uju või upu kogemuse, millega saabus ka selgus, et ta ei taha haiglas töötada. „Pärast neljandat kursust ja viiendal kursusel töötasin abiarstina peremeditsiinis ning see aeg näitas mulle, et peremeditsiin pakub palju paindlikke võimalusi ning annab võimaluse õppida uusi oskusi,“ sõnas ta.

Perearsti ja Laagri Perearstikeskuse juhi Triinu-Mari Otsa viis peremeditsiinini ja enda tervisekeskuseni õnnelik juhuste jada. Nimelt sattus ta residentuuri maaperearst-kirurgi juurde Virtsu, pärast mida jäi ta seitsmeks aastaks üksi maakohta tööle. Maal töötamise kogemus omakorda andis talle visiooni, et sellel erialal on ääretult oluline meeskond, ning teadmise, mida ta enda perearstikeskuselt ootab. „Seejärel asusingi tööle Tallinna lähedale Laagrisse ja lõin oma keskuse, kus olen võtnud eesmärgiks, et ka töötajatel oleks väga äge töötada, sest ainult nii saame päriselt patsiente aidata,“ rääkis Triinu-Mari Ots.

Tomsoni Tervisekeskuse juhi ja perearsti Kadi Tomsoni tee peremeditsiinini oli paljuski sarnane teistega – temagi ei osanud esialgu eriala valida ning valis hoopis Soomes töötamise. Soomes töötas ta mitmeid aastaid näiteks tervisekeskustes, samuti üksi maapiirkondades, proovis kätt haiglates ja EMO-des. „Lükkasin oma erialavalikut päris pikalt edasi ja lõpuks – kuna mu ema on samuti perearst – mulle tunduski, et peremeditsiin võib olla see eriala, mida otsin. Elukutse, mis võimaldab ise korraldada oma tööpäevi, vastuvõtte ning valida meeskonda,“ sõnas Tomson. Ta lisas, et tema jaoks on kõige toredam see, et saab teha arstitööle lisaks juhtimistööd ja ettevõtlustööd.

Meeskonnatöö on A ja O

Perearst Triinu-Mari Ots rääkis, et nende keskuses on kõige olulisem patsiendi teekond. „Me tahame, et inimene saaks abi õigel ajal õiges kohas,“ kinnitas ta. Dr Ots kirjeldas, et alustuseks puutub patsient kokku pereõega, kes teeb triaaži ja hakkab kohe inimese probleemi lahendama. Pereõde teeb kindlaks, kui raske on inimese mure, ning otsustab, kas ta vajab arstiabi kohe või piisab perearstiga konsulteerimisest või tuleb panna patsiendile aeg enda või arsti vastuvõtule.

Kadi Tomson sõnas, etnendetervisekeskuses on töökorraldus üldjoontes samasugune nagu Triinu-Mari Otsa Laagri tervisekeskuses, ning rõhutas samuti meeskonna olulisust. „Perearst ei ole üksikisik, vaid tema taga on terve meeskond: pereõed, assistendid. Perearst on meeskonnajuht, kes on kursis patsiendi looga ja kellega pereõde saab vajadusel konsulteerida,“ kinnitas Tomson. Ta lisas, et kuna perearste on Eestis vähe ja järjest vähemaks jääb, siis on ülioluline, et meeskonna iga spetsialist tegeleks selle probleemiga, milles ta on pädev, ja vajadusel konsulteeriks.

Töö perearstikeskuses on haiglatööst paindlikum ja mitmekülgsem

Arst-resident Anu Reim sõnas, et on näinud praktikal kõiki arstitöö aspekte: näiteks kirurgiat, EMO-t, peremeditsiini. „Sain aru, et oluline ei ole ainult see, milline eriala sobib sulle, vaid millise erialaga sobid sina,“ tõi ta välja olulise teadmise. Ta rääkis, et oli EMO-s väga hea töötaja, kuid tegelikult ei olnud see töö tema jaoks. „Kindlasti ei olnud nii, et valisin peremeditsiini ja rohkem teisi erialasid ei näinud – oluliseks sai minu jaoks see, kuidas tundsin ennast tööpäeva lõpus,“ kinnitas Anu Reim.

Arst-resident Arnold Poznahirko lisas juurde, et perearstitöö on paindlikum kui haiglatöö ja võimaldab endal rohkem ära teha. Ta rääkis enda kogemusest maapiirkonna peremeditsiinitsüklis, kus meeskond oli küll väike, aga tegemisi ja otsustamist palju. „Meeskonda kuulusid registraator, kaks õde ja mina, kuid meil oli väga tihe omavaheline suhtlus. Ma sain põrgatada neile patsiente ja nemad mulle. Meie tööd iseloomustas rööprähklemine, dirigeerimine ja delegeerimine. Haiglas tuleb igas asjas, mis ei ole sinu kitsas valdkond, konsulteerida,“ selgitas Poznahirko.

Ka esimese aasta peremeditsiini arst-resident Martin Špol leidis, et perearstitöö on paindlik. Nimelt läks ta praktikale perearstikeskusesse, kus saab ise oma töökoormust sättida. „Sain rahulikult tutvuda Perearst3 programmiga ja jälgida tööd, seejärel sain endale oma vastuvõtupäeva. Praeguseks on mul tavalised vastuvõtud. Sisseelamine oli minu jaoks hästi sujuv,“ rääkis Špol.

Lisaks said kuulajad pikema ülevaate Kadi Tomsoni ja Arnold Poznahirko Soome kogemusest ning küsida lisaküsimusi.

Karjääripäeva lõpetuseks toimusid väiksed aruteluringid. Kadi Tomsoni juhtimisel said huvilised arutleda meeskonnatöö ja juhi rolli üle perearsti- ja tervisekeskuses, samuti mentorluse ja praktikavõimaluste teemal. Triinu-Mari Otsa juhitud ümarlauas arutleti perearstikeskuse töökorralduse üle ning Anu Reimiga said osalejad vestelda sellest, kuidas sai töötavast tudengist peremeditsiini resident.

Galerii

Galeriis on kokku 5 pilti.