Perearstide seltsi juhatust kannustab ühtsustunne ja tahe asju paremaks muuta

1. Mis olid teie olulisimad tööd/tegevused ja saavutused juhatuse viimases koosseisus?
2. Mida ootate uuelt juhatuselt?

Le Vallkivi

1. Juhatuse viimast koosseisu iseloomustasid erakordne töötahe ja meeskonnamäng, samuti väga paljude aktiivsete vabatahtlike ja piirkondlike esindajate kaasamine. Praktiliselt võimatu on tuua välja individuaalseid töövõite, väga paljud olulised asjad on väga paljude inimeste aastatepikkuse ühise pingutuse vili – osad inimesed on olnud pildil ja esikaantel, teised aga on teinud tugevat sisulist tööd kulisside taga. Ning samuti oleks alatu kõik viimase kolme aasta jooksul juhtunu ainult EPS-i juhatuse viimase koosseisu nimele kirjutada – pigem on väga paljud asjad 28 eksistentsiaasta sihikindla ja eesmärgistatud tegutsemise tulem.

EPS-i prioriteedid on olnud läbi aegade järgmised.

1. Kvaliteet ja ohutus – kvaliteedijuhise uuendamine, mentorlussüsteemi algatamine ja ettevalmistus PKS-i värskendusteks on viimase kolme aasta tegevuse käegakatsutavad tagajärjed. Kvaliteedialgatustest on kujunemas tõeline kvaliteedikultuur.
2. Jätkusuutlikkus ja järelkasv – 2019 kevadel sõlmitud hea tahte lepe meie koostööpartneritega võiks luua väga hea põhja esmatasandi kestlikuks arenguks ja soodsa pinnase järelkasvu tagamiseks ning hea meel on näha haigekassa algatatud initsiatiivi perearstide asendussüsteemi reformimiseks.
3. Elukestev õpe ja koolitused – Esmatasandi Arendus- ja Koolituskeskuse neli hooaega on tänu suurepärasele naiskonnale loonud sarja esmatasandile rätsepatööna ettevalmistatud disainikoolitusi ning perearstide resertifitseerimine ja meeskonnaliikmete koolitamine on kujunemas käitumisnormiks. Ja muidugi ei saa unustada seda, et meie baasõpe – peremeditsiini residentuur – on alates 2020. aastast nelja aasta pikkune, tagamaks noorte arstide piisava ettevalmistuse päriseluks.
4. Digilahendused, mis ei takistaks, vaid aitaksid kaasa perearstide tööle – 2019. aasta kevadel töölauale jõudnud tervishoiu otsustustugi, digivõimekuse koolitused ja tulevase tarkvara disainimine on vaid väike loetelu kõigist digiarendustest, millesse EPS-i digitaibud on oma panuse andnud.
5. Koostöö ja perearstide hääle kuuldavaks tegemine – koostöö osas oleme kõigi oma partneritega jõudnud selgusele, mida tasub üksteiselt oodata ja mida mitte, ning sellele vastavalt valinud ka edasiliikumise tempo. Ja ma usun, et perearstide hääl ühiskonnas on päris selgelt ja usaldusväärselt kuulda.

Täiesti ootamatuks katsumuseks oli muidugi koroonakevad 2020, ja mul on väga hea meel, et perearstid suutsid selle kriisiõppuse ühtselt, aruselgelt ning suurt pilti säilitades läbida, sest tõenäoliselt olid need ikkagi alles õied.

2. Uus juhatus on väga suures osas vana juhatus just seetõttu, et vanal juhatusel jäid väga põneva koha pealt pooleli paljud ettevõetud asjad, millega kindlasti tahaks edasi liikuda. Ehk siis tahaks säilitada suhteliselt konservatiivset joont ning viia ettevõetud asjad faasi, kus nad hakkavad juba oma elu elama. Päris uusi tegevusi planeeriks nii vähe kui võimalik, sest ööpäevas on siiski ainult 24 tundi, põhitöö perearstina tahab samuti tegemist ning prioriteetsed valdkonnad on tuleviku vaates sellise olulisega, et piinlik oleks neid lohakalt teha.

Ruth Kalda

1. Ütleksin pigem nii, et kõik perearstide seltsi praeguse (intervjuu toimus enne uue juhatuse valimisi – toim.) juhatuse tegemised ja saavutused olid ikkagi pigem meeskonnatöö tulemus, keeruline on neid asju ainult enda saavutuseks pidada.

Neist tegemistest, kus olen olnud suurel määral kaasamõtlev ja tegutsev, tooksin välja selle, et meil on õnnestunud luua regulaarne sisuliste kohtumiste traditsioon sotsiaalministeeriumi ja perearstide seltsi vahel. Just praeguse sotsiaalministri Tanel Kiige ajal on hästi paika loksunud see, et saame teatud aja tagant ühise laua taga kokku ministri, sotsiaalministeeriumi ametnike, sageli ka haigekassa ja terviseameti esindajatega ning nendel kohtumistel on alati väga töine õhustik, kus me vahel mitmeid tunde olulisi probleeme läbi arutame. Võiks öelda, et need kohtumised on mõnes mõttes n-ö kulla hinnaga, sest hoolimata kohtumiste sisust on õhkkond meeldivalt vähem formaalne, võrreldes näiteks varasemate aegadega, kui laua ümber oli paarkümmend inimest ja kus rääkimist oli palju, aga „villa“ natuke vähem.

Kindlasti tahan tuua välja kvaliteeditöögrupi saavutused. Kvaliteediteema ja selle töögrupi eesotsas on Elle-Mall Sadrak, aga löön ka ise nendes teemades aktiivselt kaasa ja mul on hea meel, kui hästi kõik käima on lükatud. Selle töögrupi teemadest on kasvanud välja ka mentorluse süsteemi idee, mida praegu arendame. Minu meelest on see suur samm, et saame aidata neid perearstikeskuseid, kes ei ole veel soovitud taset saavutanud – saame nendega koos seada eesmärgid ning kogemuste vahetamise kaudu aidata neil jõuda sinnamaani, et ka nende tulemused ja töö sisu vastaksid seltsi seatud standarditele.

Kolmas märkimist vääriv teema, mis on kindlasti juhatuse õnnestumine tervikuna, oli ülimalt intensiivne kevadine koroonaepideemia aeg, kus perearstide seltsi juhatus võttis väga selge vastutuse ja liidrirolli selles, et töötada välja ühtsed juhendid, toimetada perearstideni kogu vajalik informatsioon, mis puudutas igapäevaelu koroonakriisis, teha kättesaadavaks kaitsevahendid ja hoolitseda töövahendite eest, luua asenduste süsteem, et meie perearstid ja pereõed oleksid selles kriisis hoitud ja saaksid vajalikku tuge.

Ma arvan, et olime seltside juhatustest ühed tugevamad liidripositsiooni võtjad koos terviseameti, ministeeriumi ja teiste oluliste osapooltega. Ja see jätkub tegelikult siiamaani. Me näitasime, et tuleme toime ka häda- ja kriisiolukorras: oskasime haarata juhtohjad ning edastada ühtselt arusaadavaid sõnumeid.

2. On hästi palju tänuväärseid asju, mida oleme selle juhatusega alustanud, näiteks seesama regulaarne suhtlus ministeeriumiga. Siis mentorluseprogramm, kus praeguseks on kõik ettevalmistused tehtud ning koolitused planeeritud – ootan, et kõik see realiseeruks, et liiguksime oma kvaliteedisüsteemiga edasi, et see pidevalt areneks ega jääks mingisuguseks staatiliseks süsteemiks.

Väga tänuväärt algatused on kõik need, mis puudutavad digikoolitusi, digitarkuse loomist, meile, perearstidele, sobiliku tarkvarasüsteemi loomist – need teemad on algatanud see juhatus ning nendega teemadega tuleks jätkata, et need edukalt tööle saada.

Ootan uuelt juhatuselt nii-öelda rahulikku tegutsemist nendel suundadel, mille oleme juba võtnud. Loomulikult on vaja reageerida ka ootamatutele situatsioonidele, eriolukordadele või ühiskonnas toimuvatele muudatustele, seega peab seltsi juhatusel olema ka kiire tegutsemise oskust ja paindlikkust, aga pigem ootan, et alustatut viidaks ellu rahulikult tegutsedes ja kindlal meelel.

Enda vaatevinklist tulevikku vaadates: kuna esindan seltsis ka meie ülikooli ja peremeditsiini õppetooli, siis loodan, et jätkub samasugune hea ja tasakaalukas koostöö, kus noorte erialaprogrammide arendamisse ja nende koolitamisse on kaasatud perearstide seltsi liikmed ja juhid. Ja vastupidi, et ülikooli ja õppetooli tegevustesse oleks samuti kaasatud selts. Nii see praegu toimib – meil on tõesti väga hea koostöö –, ja loodan, et see jätkub ka edaspidi.

Helve Kansi

1. Kuna olen juhatuses üks vähestest, kes töötab ja ka elab väljaspool Tallinna, siis kõik, mis puudutab elu „perifeerias“, on olnud prioriteetne. Tean täpselt, mida ootan perearstina maal – et oleks hea töötada –, ja püüdnud oma arusaamu taustajõududele selgitada. Perearst maal muutub üha haruldasemaks liigiks ja ta tuleb võtta „kaitse alla“, kui omavalitsused soovivad, et inimesed maal arstiabi saaksid.

Perearst maal ei pea tegelema sotsiaalsete probleemide lahendamisega, vaid peab pakkuma oma pädevuse piiresse jäävat meditsiinilist abi. Samuti ei tohi probleemid patsientidega üle pea kasvada selle tõttu, et pole võimalik spetsialistide nõuannet saada (läheduses on mõni üksik spetsialist, kelle defitsiitsed vastuvõtuajad on täidetud mitteprofiilsete patsientidega). Et perearst maal ei oleks üksi, vaid kui vähegi võimalik, saaks teha koostööd kolleegiga. Et vananeva elanikkonna paigutumisel hooldeasutustesse oleksid seal perearsti paremaks käeks parimad abilised – meditsiiniõed hooldekodus. Ja et nad tõepoolest oleksid pädevad spetsialistid hindama patsiendi seisundit, nagu on pereõed, mitte ei piirduks oskused vanainimeste küünte lõikamisega ning perearst kutsutakse iga kord koduvisiiti, kui tundub, et mõni hooldekodu elanik on muutunud „imelikuks“. Et nad oskaksid loputada kõrvavaiku, et vanurite kognitiivsed võimed ei taandareneks veelgi seetõttu, et maailma imelised helid sumbuvad vaigukorgi taha. Sama ka visuaalse aju ergastamise organite funktsiooni halvenemise märkamisega.

Olen hoidnud silma peal sellel, et uuendused ei läheks mööda tegelikust elust patsiendi insulditeekonnal ja PAIK-projektis. Uuendustest on kasu vaid siis, kui see lihtsustab ka perearsti tööd. Uuendused peavad tegelema ka keeruliste ja ebamugavate patsientidega, mitte nii, et just sellised haiged jäetakse perearstile üksinda maadlemiseks.

Kuna Viljandimaal on töötervishoiumeditsiiniga eriti kehvasti, siis olen võimalusel löönud kaasa töötervishoiuga seotud ettevõtmistes, et kaoksid mõttetud töötervishoiu-„putkad“ ning pakutaks tänapäevast ja sisukat abi ning profülaktikat tööga seotud terviserikete osas.

Loodetavasti saab Viljandi Tervisekeskuses olema peremeditsiinil hea tulevik, oleme ju nii palju kaasa rääkinud ja nõudnud arvestamist perearstidele vajalike tingimustega. Kuid pikk tee on veel ees ja mul on tõesti väga head kolleegid, kellega edasi rassime.

Suurimaks saavutuseks pean aga hoopiski iseenda isiksuse arengut. Olen muutunud paremaks, avatumaks, mu silmaring on laienenud ja olen jõudnud tõdemuseni, et inimvõimetel tõepoolest ei ole piire. Seetõttu julgustan osalema juhatuse töös igat EPS-i liiget. Mida rohkem on erinevaid inimesi juhatuses, seda parem on teadmine tegelikust olukorrast. Usun, et ühe vanima praeguse juhatuse liikmena on minu kogemustest ka kasu olnud. Digitaipamatuna esindan keskmist perearsti, kel kaob igasugune töötahe, kui digitegevus muutub liiga keeruliseks. Mis muidugi ei tähenda, et ei peaks end selles vallas pidevalt harima ja arendama.

2. N-ö seespool olnuna saan öelda, et need kolm aastat olid väga tempokad ja produktiivsed ning nii võiks see jätkuda. Perearstide hääl kõlab igal pool. Perearstkond on väga ergas reageerima erinevatele situatsioonidele, seda on näidanud kasvõi koroonaaeg. Kui mõned tegemised ei lähe oodatult, siis ei tohiks näpuga halvustavalt juhatuse poole näidata. On väga palju arulagedaid ja musti jõude, mis takistavad rahuldava tulemuse saavutamist. Need jõupingutused ja võitlused aga väljapoole alati näha ei ole. Pigem soovin uuele juhatusele jõudu ja kannatlikkust, et kõige vajalikuga toime tulla.

Andres Lasn

1. Suunasin oma töö fookuse rohkem digiteemadele: olen aidanud eri juht- ja töörühmades näiteks arendada e-surmasündmuse projekti, lisaks tegelen praegu meie koostööpartneri Igluga perearstiprogrammi põhivajaduste kaardistamise ja visualiseerimisega. Pikem töö ootab ees samuti tervise infosüsteemi uue põlvkonna loomisega, mille juhtrühma samuti kuulun. Lisaks on tulnud ette igasuguseid muid teemasid, kliinilise poole pealt olen aidanud näiteks haigekassal koos neuroloogidega panna kokku e-konsultatsiooni puudutavat uurimustööd. Päris kõike, mis veel tehtud, ei oska kohe meenutada, sest paljud teemad on selliseid, mis on vajanud juhatuses ühist nõupidamist ja pingutamist ning nende puhul polekski õige öelda, et just mina olen midagi ära teinud.

2. Uus juhatus hakkab olema natukene enda nägu ning sõltuvalt sellest, kes sinna valitakse, hakkavad nad kindlasti tegelema endale rohkem hingelähedasemate teemadega. Mida aga üldiselt ootaks, oleks see, et uus juhatus jätkaks igakülgset seismist meie seltsi liikmete eest ja eriala edendamist. Tundub triviaalne, sest selleks meie selts koos ongi, aga vahel on siiski hea ka laiem siht ette võtta ning mõelda selle üle, miks juhatus on seltsi ette üldse valitud.

Karmen Joller

1. EPS-i juhatuses olemise aeg on minu jaoks olnud silmiavav ja tormiline. Esimene sellesse aega jäänud torm oli minu jaoks aasta arsti tiitel, mis viis mind kiiresti avalikkuse tähelepanu alla ja sellega muutis ka väga palju mu mõttemaailma. Õppisin väga palju selle kohta, kuidas toimib meedia, sain teada, mismoodi liiguvad asjad poliitikas. Muutusin enesekindlamaks ja tehtud apsud õpetasid end paremini väljendama. Isiklik areng on sellest ajast alates olnud tohutu.

Juhatuses tegelesin väga paljude teemadega. Minu jaoks üks olulisemaid oli esmatasandi kestlikkuse töörühmas osalemine, selle käigus arutasime koostööpartneritega perearste puudutavate seaduste muudatusi. Selle grupi tegevus realiseerub seaduseelnõuna, mis lähipäevil avalikkuse ette jõuab. Kahjuks pean ütlema, et selle eelnõuga on meile nuga selga löödud.

Üheks edukaimaks projektiks, mille juhtrühmas osalesin, võib lugeda tervishoiu otsustustuge, mis on praeguseks jõudnud iga perearsti digitaalsele töölauale. Eriarstid, kes meie otsustustuge on näinud, on avaldanud kahetsust, et neil midagi sarnast kasutusel pole. Kes pole veel jõudnud, lugege kindlasti programmiakna parempoolsesse serva jäävaid soovitusi ja klõpsake linke, see aitab teil patsiente ülevaatlikumalt käsitleda.

Olen tegelenud ka muude IT-teemadega ja lisaks kuulun perearstidele suunatud IT-arendusnõukogusse, mis on ainulaadne, kuna ühe laua taha on toodud kokku seadusandjad, perearstid ja tarkvaraarendajad – varem on kõik kolm pigem eraldi nurkades tegutsenud ja tulnud kokku vaid lühikesteks hetkedeks. Nüüd on IT-arendusi puudutav tegevus palju süsteemsem.

Ma olen olnud perearstide esindaja suhtluses töötukassa ja sotsiaalkindlustusametiga. Loodetavasti saabub selgus ka abivahendite kirjusse maailma.

Eesti Arstide Liidu (EAL) eestseisuse liikmena hoian EAL-i kursis perearstide maailmaga ning tegelen EAL-is rahvatervise teemadega, millest peamised on olnud vaktsineerimisega seotud probleemid Eestis.

Väga palju olen tegelenud meie kuvandiga nii avalikkuses kui kuluaarides. EPS-ist on saanud arvamusliider, kelle hinnangut küsitakse kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades ning projektides. Meedia jaoks oleme saanud usaldusväärseteks partneriteks ja perearstide sõnal on ühiskonnas suur kaal. Mul on väga hea meel, et perearstid kardavad meediat järjest vähem ja avaldavad julgesti oma mõtteid nii tervise kui tervishoiukorralduse teemadel. See tuli eriti tugevalt esile COVID-19 pandeemia foonil, mil perearstide nõuanded andsid tuge kõikidele Eesti inimestele – meedias esinenud perearstid said tänukirju ja -sõnumeid täiesti võõrastelt inimestelt.

Juhatuse tööaja põnevaim, intensiivseim ja harivaim aeg oligi minu jaoks COVID-i töögrupi ehk „EPS-i koroonikute“ juhtimine. Just sel ajal avaldusid meie juhatuse liikmete ning töögrupis osalenud perearstide ja mittearstide töökus, tarkus, ühtsus, südameheadus ... siin jääb sõnadest puudu.

Minu tegevus juhatuses poleks võimalik ilma suurepäraste teekaaslasteta, kellest nii mõnigi on juhatusse mittekuuluv kolleeg. Meie igapäevatöös on hindamatuks toeks ka mitmed mittearstid. Ja mu perekond! Nende tugi ja kannatlikkus on võimaldanud minul aktiivne olla. Ja nendega koos veedetud aeg annab jõudu igaks uueks päevaks.

2. Uuelt juhatuselt ootan vähemalt sedasama, mida pakkus eelmine juhatus. Põhiline märksõna oli minu jaoks ühtsus: nii juhatuse liikmete vahel kui ühtsus perearstidega, keda esindame. Usun, et uus juhatus suudab seda ühtsust säilitada.

Elle-Mall Sadrak

1. Minu suurimad tegevused EPS-i juhatuses viimasel kolmel aastal olid kindlasti seotud kvaliteedisüsteemiga. Olen väga tänulik, et kvaliteedisüsteemi käsitlusjuhendit uuendati Katrin Martinsoni eestvedamisel, samuti teeb rõõmu see, et varasema 40 keskuse asemel oleme suutelised auditeerima suve jooksul ligi 100 perearstikeskust, ja nii viimased kolm aastat. Positiivne on, et kvaliteetsete perearstikeskuste hulk aasta-aastalt suureneb ja kõige selle käigus ei ole me jätnud tähelepanuta neid, kellel nii hästi ei lähe – selle nimel töötame koos haigekassaga välja mentorlusprogrammi. Kvaliteedisüsteemi järgmine osa on mentorlusprogrammi sisu loomine ja rakendamine nendele keskustele, kes seda vajavad.

Minu teine põhivaldkond on olnud koostöö Maailmapangaga ja seeläbi krooniliste haigete proaktiivse jälgimise lähenemisviisi propageerimine ning arendamine. Sellest sügisest laieneb Maailmapanga projekt veelgi ja üsna suuremahuliselt, selles hakkab kaasa lööma mitmeid uusi perearstikeskuseid.

Lisaks on väga paljud asjad praegu veel pooleli ja tahaksin väga nende väljatöötamise juures olla. Näiteks asendussüsteemi muutmine – aina rohkem näeme üksikpraksiste muresid asenduste leidmisel, kurb on kuulda, kui n-ö ebapopulaarses Eesti piirkonnas töötav noor arst ütleb, et ta pole seitse aastat puhata saanud, kuna ei oska leida kolleege, kes talle appi tuleksid.

2. Uuelt juhatuselt ootan kõigi olemasolevate projektide ja teemade aktiivset edasiarendamist.

Loodan, et juhatuses saavad jätkata kõik need, kes seda tahavad, ning uued inimesed, kes juhatusse valitakse, leiavad oma tee ja teemad, sest teemasid, millega tegeleda, on rohkem kui küll, oluline on prioritiseerimine.

Argo Lätt

1. Viimase kolme aasta jooksul olen kaasa löönud paljudes EPS-i juhatuse tööga seotud projektides. Osalesin haigekassa ravimikomisjoni töös ja COVID-kriisi alguses avaliku testimise korraldamisel koos erinevate osapooltega, esindasin COVID-kriisi alguses EPS-i terviseameti kriisikoosolekutel ning osalesin COVID-kriisi aegsete ravijuhendite koostamisel. COVID-kriisi ajal, kui isikukaitsevahendeid (IKV) ei olnud saada, organiseerisin meie perearstikeskustele IKV-sid nii eraettevõtetelt kui sponsoritelt 160 000 euro väärtuses.

Osalesin vabatahtlikuna ravijuhendite väljatöötamisel: KOK-i ravijuhend, operatsioonieelsete ja -järgsete analüüside ning uuringute korraldus suurte liigeste endoproteesimisel. Oli palju meediaesinemisi erinevatel teemadel: esinesin pressikonverentsidel, andsin ajalehtedele intervjuusid, esinesin telesaadetes. Andsin EPS-i esindajana erinevad loengud (pensionäride päev, haigla teabepäev, õdede koolitused). Olin EPS-i esindaja vaktsineerimise korraldamise paremaks muutmise visioonidokumendi „Eesti Perearstide Seltsi üheksa ettepanekut immuniseerimisega seotud tegevuste senisest paremaks korraldamiseks, 2019“ loomisel. Aeg-ajalt kirjutasin artikleid ajakirja Perearst. Esindasin EPS-i insuldipatsiendi teekonna projektis osapoolte hindajana. Lisaks sellele tõstatasin riigi tasemel üles perearste ja patsientide ravi segava ravimite tarnehäirete teema. Lõpetamata tööde hulgas on spirograafide hanke ettevalmistus ja selle korraldamine.

2. EPS-i juhatus on teinud palju tänuväärset tööd, aga paljud asjad on veel pooleli või alustamata.

Toon välja sotsiaalministri tsitaadi hea tahte leppesõlmimisel 2019. aasta 5. septembril tehtud intervjuust: „Perearstid teevad igapäevaselt pühendunud tööd Eesti inimeste tervise heaks. Samuti pingutame riigi poolt, et leida lahendusi erinevatele väljakutsetele alates tervishoiu rahastamisest kuni perearstide mõistliku töökoormuse tagamiseni. Leppisime kokku, et töötame ühiselt välja vajalikud õigusruumi muudatused näiteks noorte inkubatsiooniprogrammi käivitamiseks ja keerulisemates piirkondades perearstide täiendavaks toetamiseks.“

Haigekassa juht rääkis samal üritusel: „Üha enam peame arvestama regionaalseid eripärasid ning leidma paindlikke lahendusi.“

Aasta on möödas ja mitte midagi pole muutunud. Ajame selle siis COVID-19 kriisi süüks.

Tulin meditsiini tagasi 2013. aastal, sooritades uuesti arstiteaduskonna lõpueksami ning astudes peremeditsiini residentuuri. Elukogenuna ma seda valikut ei kahetse. Kui oled noor, siis on elu nagu kärestikuline jõgi, aga vanemana tahad rahulikult voolata. Peremeditsiin just seda mulle võimaldab.

Nendest tegudest, mida ootan uuelt juhatuselt, on räägitud mitme viimase juhatuse ajal, aga eriti kaugele ei ole praktikas jõutud. Probleem pole selles, et see on meie seltsi tegemata töö, vaid pigem tervishoiusüsteemi erinevate osapoolte stagneerumises. Veel praegu, aastal 2020, tegelevad perearstid üldarstiabi osutamisega. Vabandust, aga meie ei ole üldarstid, vaid perearstidest eriarstid, kes osutavad perearstiabi!

Vana-Hiina mõttetark Laozi on öelnud: „Tuhande miili teekond algab esimesest sammust.“ Miks pole seni suudetud teha esimest sammu ehk muuta peremeditsiini paremat toimimist takistavaid seadusi?

Kahjuks on perearstiabi kestlikkuse terminist saanud sõnakõlks, millest kõik osapooled räägivad, aga erineva arusaamaga. Mina mõtestan seda terminit enda elukogemuse ja maailmavaate kaudu. Minu esimene kokkupuude peremeditsiiniga oli selle eriala algusaastatel 1995–1996, kui olin toonase internatuuri raames peaaegu aasta aega Mõisavahe perearstikeskuses legendaarse perearsti Epp Laarini juhendamisel noor alustav arst. Perearstiabi kestlikkus ja meie tsunfti püsimine – see sisaldab kõike alates peremeditsiini residentuuri läbimisest, nimistule kandideerimisest, nimistu loomisest, maale tööle minekust, inkubatsiooniajast, asendusarstisüsteemist kuni käärideni eri piirkondade, üksiku maaperearstipraksise ning eriarstabi ja esmatasandi rahastuses. Kindlasti ei loetlenud ma kõiki muresid, aga täiendage mind, sest igal perearstil on omad mured.

Meie pere viiest liikmest kolm on seotud peremeditsiiniga: üks alustava nimistuga perearst, üks nimistuga asendusperearst ja üks peremeditsiini resident. Seega on mulle hästi teada peremeditsiini probleemid ja motivatsioonitegurid – ja seda igapäevases keskustelus rohujuure tasandil.

Nähes oma pereringis, kui keeruliseks on tehtud uue nimistuga alustava perearsti töö, leian, et poliitikutel ja erinevatel tervishoiu eest vastutavatel ametnikel on vaja kiiresti silmad avada ning kaardistada perearsti töö tegelikud barjäärid ja motivatsioonitegurid. Ajale jalgu jäänud ning igapäevast tööd segav seadusandlus tuleks kohe muuta. Selle all mõtlen perearstipraksise loomist takistava aegunud ja ajale mittevastava seadusandluse ja määrustiku muutmist, alustavale perearstile starditoetuse andmist, peremeditsiini residendi ja alustava perearsti käsiraamatut, kus on seletatud lahti praksise majandamine, loomine ja muud küsimused.

Praegu on inkubatsiooniprogramm küll olemas, aga keegi, ei alustav perearst ega ametnik, ei tea sellest midagi. Murekoht on see, et perearstil on ametkondlikke suhtluspartnereid liiga palju. Eesmärk võiks olla erinevate osapoolte ja bürokraatia vähendamine ehk perearsti töö lihtsustamine. Perearst peab tegema perearstitööd, mitte võitlema bürokraatliku tuule jõul töötava masinaga. See on eesmärk, mille poole pürgida. Iga pikk teekond algab esimesest sammust, aga esimene samm on alati kõige raskem!

Triin Perkson

1. Viimasesse juhatusse valiti mind kui residentide esindajat – sellega seoses olen proovinud oma tegevuses lähtuda noorte arstide ja residentide probleemidest ja vajadustest. Osalesin lisaks teistele koosolekutele ka esmatasandi kestlikkuse töögruppides, kus eesmärk oli kujundada nii patsiendile kui ka tuleviku perearstile võimalikult soodsad tingimused, pakkumaks parimat võimalikku arstiabi.

Lisaks tegelesin paralleelselt Eesti Nooremarstide Ühenduse ellukutsutud residentuuri uuringuprojektiga, mille eesmärk oli kaardistada Eesti residentuuride head ja vead, et parandada meie eriarstideks õppivate kolleegide õppekogemusi, suurendada patsiendiohutust õppimise ajal ning et meie arstidel oleks võimalik tulevikus pakkuda veelgi paremat arstiabi, samas säilitades töörõõmu ning pakkudes eneseteostust – loodame, et uuringus ilmnenud valupunktid saavad süsteemse käsitluse abil tulevikus lahenduse.

Suurimaks saavutuseks pean SARS-CoV-2 viiruse leviku alguses tehtud tööd koroonagrupis. Haldasin ja koordineerisin erinevate juhendite koostamist ja vormindamist, tegelesin erinevate algoritmide koostamisega. Olin ja olen ka siiani erinevate tõenduspõhiste juhendite lõppvormistaja ja haldaja. Olen eriti uhke selle üle, et juhatuses ning EPS-i aktiivsete liikmete hulgas on niivõrd palju inimesi, kellega koos on olnud võimalik võtta ette selline suur töö, nagu koroonagrupis toimus – see, et juhised praksiste ümberkorraldamiseks, patsientide käsitluseks ning töö haldamisteks valmisid kriisi niivõrd alguses ja enne seda, kui riiklikud suunised jõuti välja anda, on ainult suurepärase koostöö ning ühise pingutuse abil võimalik. On olnud suur au, et olen saanud selles kaasa lüüa, ning plaanin sellega ka jätkata.

2. Uuelt juhatuselt ootan eelkõige valitud suuna jätkamist ning jätkuvalt perearstide hääle kuuldavaks tegemist ja patsientide heaolu eest seismist. Oleme arvestatav jõud ja mul on selle üle vaid hea meel.

Artikkel ilmus septembri Perearstis. Ajakirja saab tellida siit.