PEREARSTIDE SELTS 30 | Kuidas on väljakutsed aastatega muutunud?

Mis olid peamised väljakutsed siis, kui teie Eesti Perearstide Seltsi juhtisite?

Rein Kermes, Eesti Perearstide Seltsi juht aastatel 1992–1995:

Need inimesed, kes moodustasid esimese perearstide õppegrupi, jõudsid ühel hetkel arusaamisele, et lisaks perearstitöö selgeks õppimisele on vaja ka organisatsiooni, millega mõjutada otsusetegijaid – see oligi põhjus, miks Eesti Perearstide Selts loodi. Mina olin lihtsalt üks nendest, kes oli kohe algusest peale selle asja juures. Kuna ma päris perearst ei olnud, siis mind lihtsalt valiti seltsi juhtima.

Meie üks kindel eesmärk oli, et sõnum jõuaks otsusetegijateni. Seltsi kaudu sai kõiki tegevusi paremini sõnastada, dokumenteerida, kokku leppida, ühisele suunale juhatada. Tervishoid, eriti esmatasandil, oli äärmiselt fragmenteeritud. Meie eesmärk tollel hetkel oli hakata vaatama inimest kui tervikut. Seda püüavad perearstid praeguseni ellu viia – ja nad teevad seda päris hästi.

Siiani olid olnud targad polikliinikute peaarstid, osakondade juhatajad ning kõik teised, kes ütlesid esmatasandi arstidele, kuidas peab tööd tegema. Kuid nüüd oli kõige tähtsam püüda selgeks saada, kes on perearst. Millist koolitust on vaja, et saada perearstiks? Missugune hakkab olema perearsti töö? Kuidas perearsti tööd korraldada? Kuidas tekivad nimistud, praksised? Ehk selle aja teemad ja tegevused olid peamiselt seotud eneseharimisega ja töökorraldamisega päris nullist peale. (Perearst, 2016 detsember)

Margus Lember, Eesti Perearstide Seltsi juht aastatel 1995–2001:

Sellesse perioodi jäi perearstipraksise mudeli väljatöötamine ja seadustamine. Perearstipraksise defineerimine, nimistute moodustamine ja rahastamismehhanismi kokkuleppimine haigekassaga, perearsti muutumine töövõtjast iseseisvalt lepingulises suhtes olevaks ettevõtjaks. Sellesse perioodi jäi ka suuremahuline praktiseerivate arstide täienduskoolitus perearstiks kui iseseisvalt tunnustatud eriarstiks. Nende aastatega kinnistus arusaam perearstist kui esmatasandi arstiabi osutajast ning kujunesid välja perearsti töö valdkonnad.

Madis Tiik, Eesti Perearstide Seltsi juht aastatel 2001–2008:

Peamised teemad olid perearstide leping haigekassaga ja lepingu tingimused. Sel ajal loodi perearsti rahastamiseks kulumudel ning lepiti kokku protsessid, kuidas kulumudelisse sisse viia muudatused. Oluliselt tõusis pearaha ja üldine perearstiabi rahastamine.

Sellesse perioodi mahub väga paljude täna tavaliseks saanud asjade algatamine - Svoog, kvaliteeditasud, perearsti nõuandetelefoni kontseptsiooni väljatöötamine, eTervise käivitamisel osalemine. Ühiskondlikul tasandil perearsti rolli selgitamine ja prestiiži tõstmine.

Seltsi siseselt oli oluline ajakirja Perearst käivitamine koostöös Celsiusega, konverentside ja ühiste õppereiside korraldamine. Erinevate huvidega liikmete huvide vahel tasakaalu loomine.

Ruth Kalda, Eesti Perearstide Seltsi juht aastatel 2008–2011:

Sel ajal, kui olin seltsi juhatuse esimees, oli meie käes üsna palju olulisi teemasid, milles saavutasime ka olulised läbimurded. See tähendas väga intensiivset tööd ja suhtlemist, olime juhatuses vaid viiekesi, aga iga liige koondas enda ümber oma töörühma, mille juht ta oli. Näiteks esimest korda sõlmiti kolmepoolselt (sotsiaalministeerium, haigekassa ja EPS) Hea tahte leping selleks, et korrastada esmatasandi tervishoiusüsteemi ja tagada jätkusuutlikkus. Suurimaks väljakutseks oli pidev survestamine, et kõik lepinguga võetud kohustused ka täidetaks.

Kui ma vaatan täna neid punkte, mis selles hea tahte lepingus sätestasime, siis võin öelda, et meil oli päris tõsiseid ülesandeid, selliseid, mis olid süsteemi väga oluliselt muutvad. Esiteks, uue tõendite süsteemi kehtestamine ja teatud asjatutest tõenditest täielik loobumine (koolile ja lasteaiale väljastatavad puudumistõendid).

Teiseks - patsientidele puude määramiseks terviseseisundi kirjeldamise ja selleks vajalike dokumentide ettevalmistamise täielik lõpetamine. Sinnani olid perearstid need, kelle tööpäevi (õhtuid) täitis puude ekspertiisiks dokumentide ette valmistamine. Pidasime selle teemaga ikka väga suuri lahinguid, eraviisilisi ja kollektiivseid läbirääkimisi ministri ja ministeeriumi ametnikega. Aga saavutasime oma tahtmise.

Kolmandaks - viisime läbi selle, et pereõed saaksid laiendada oma tegevusi ja et neil oleks piiratud retseptiõigus, käivitasime selleks koostöös ülikooliga ka vastava koolitussüsteemi. Kahjuks ei suutnud me läbi suruda töövõimetuslehtede alustamise õigust. Seda pole suudetud senini.

Neljandaks - töötasime selle nimel, et soodustataks kvaliteetset tööd ja oleks võimalik sõlmida diferentseeritud lepinguid. Teatud tingimustel, kvaliteeditaseme A või B puhul, taotlesime, et Eesti Haigekassal oleks võimalik tasuda perearstikeskusele enam. Panime alguse perearstikeskuste kvaliteedihindamise süsteemile, valmis perearstikeskuste kvaliteedihindamise käsiraamat.

Sellesse aega jääb veel ka terviseameti juurde tervishoiu osakonda perearstiabi planeerimise ja korraldamise üksuse moodustamine. See oli üks EPS-i ideedest, sest varem oli perearstiabi planeerimine maavalitsuste ülesanne, aga võimekus oli eri maakondades väga erinev ja selline hajutatus ei taganud ka ühtset arusaama, kuhu perearstiabi peaks liikuma.

Tagantjärele meenutades võin öelda, et moodustasime väga hea kompaktse meeskonna: mina, Anneli Talvik, Eret Jaanson, Külvi Peterson ja Madis Tiik.

Diana Ingerainen, Eesti Perearstide Seltsi juht aastatel 2011-2017:

Sellest ajast oli kõige olulisem väljakutse esmastasandi tervisekeskused. See, mis seal kõik peaks toimuma ja mis erialad seal olema ning mismoodi saada Euroopa Liidu toetused meie sektorisse. Veel üks tähtis märksõna oli teine pereõde nimistu juures.

Le Vallikivi, Eesti Perearstide Seltsi juht alates 2017. aastast:

Suurimaks väljakutseks on olnud see, et 2017. ja 2020. aastal seltsi juhiks kandideerides oli plaanis keskenduda protsessidele, mis on suunatud MTÜ Eesti Perearstide Seltsi stabiilsuse ja rahuliku arengu saavutamisele. Ajal, kui peremeditsiini sünd on ammu toimunud, esmatasandi olemasoluga on harjutud ja teda on aktsepteeritud, kasvuraskused on kaardistatud ning arenguperspektiiv hästi toimiva meditsiinisüsteemi alustalana on määratletud. See kõik justkui võimaldaks omakorda asuda panustama ressursside tagamisele ja protsesside järjepidevuse kujundamisele ehk siis kvaliteedisüsteemist kasvab kvaliteedikultuur, soolopraksised leiavad oma sünergia tervisekeskustest ning perearstimaastikule sisenemine noorena ning sealt väljumine eaka arstina on atraktiivne, sujuv ja valutu kõigis piirkondades, meie koostööpartnerid riigi tasandil ei ole meie vastased, vaid kaasteelised jne. Ja siis tuli SARS-CoV-2. Ja me pidime seltsina kõik selle ümber mõtestama, oma suhtumise ümber kujundama, vastama esmatasandil sellistele väljakutsetele ja arenguperspektiividele kui ei iial varem ja seda kõike igapäevastes kõrgepinge tingimustes.