Perearstide puuduse lahendamise võti peitub koostöös

Perearstide puudus on paljude riikide tervishoiusüsteemi ohustav probleem, mis vajab kiiresti konkreetseid lahendusi. WHO Alma-Ata deklaratsioonis rõhutati perearstiabi tähtsust kui inimeste esmast ja kodulähedast kokkupuudet riikliku tervishoiusüsteemiga (1). On ülekaalukaid tõendeid, et hästi organiseeritud esmatasand aitab ennetada kroonilistesse haigustesse haigestumist ja enneaegset surma ning vähendab ebavajalikke tervishoiukulutusi. Erinevalt eriarstiabist seostatakse perearstiabi ka tervishoiuressursside õiglasema jaotumisega elanikkonna seas (2). Elanikkonna vananemine ja krooniliste haiguste sagenemine toob kaasa proovikive seoses piisava ja kvaliteetse ravi tagamisega. Keskendudes sellele, et perearstiabi on inimestele, eriti neile, kellel keerulisemad vajadused, hästi kättesaadav ja kodulähedane, on võimalik muuta tervishoiusüsteeme tõhusamaks, tulemuslikumaks ja õiglasemaks (3). Selleks et perearstiabi toimiks ja oleks kättesaadav, on vaja piisavalt perearste. OECD andmetel on viimase kümnendi jooksul arstide üldarv suurenenud praktiliselt kõikides riikides, samal ajal perearstide hulk ei ole muutunud või on isegi vähenenud. 2021. aastal moodustasid perearstid vähem kui veerandi (23%) kõikidest arstidest OECD riikides (4).