Perearstide konverents: mis on traditsiooniline pere?

Tallinna Perearstide Seltsi kevadkonverents toimus sel korral koostöös Eesti Perinatoloogia Seltsiga. Avaloengu pidas zooloog Aleksei Turovski, kes jutustas sünnitamisest loomariigis. Seejärel rääkis sotsiaalministeeriumi sündmusteenuste juht Everiin Silas, kuidas saavad digitaalsed teenused sünni korral toeks olla. Ta tõdes, et erinevate uuringute järgi on Eesti maailmas parim koht, kus lapsi saada, aga katte alla piiludes tulevad ilmsiks iganenud protsessid. Silas tutvustas riiklikku projekti, mille eesmärk on neid kitsaskohti adresseerida ja tuua kaasa arenguhüpe. Tegemist on lapse saamise sündmusteenusega, mis toob ühte usaldusväärsesse kohta kokku kogu info ja andmed alates lapse planeerimisest kuni lapse kolme-aastaseks saamiseni ja seda kasutajasõbralikus vormis. Lisaks lihtsustub ning automatiseerub oluliselt andmete sisestamise- ning andmevahetuse protsess nii lõppkasutajate kui asutuste jaoks.

Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ja OÜ Pingeprii ämmaemand Siiri Põllumaa rääkis assisteeritud kodusünnitusest. Põllumaa tõdes, et tegemist on tundliku teemaga, mille osas on kõigil oma seisukoht.

„Erinevad organisatsioonid on tunnistanud, et adekvaatse selektsiooni ja optimaalse regulatsiooni korral on planeeritud kodusünnitus turvaline,“ rääkis Põllumaa. „Sekkumisi on vähem ja perede rahulolu on suurem.“

Põllumaa rõhutas just adekvaatset selektsiooni ja optimaalset regulatsiooni, sest kui n-ö lasta kruvid liiga lõdvaks, siis ei ole see turvaline ei perele ega teenuseosutajale.

Kodusünnituse planeerimine algab naise tahteavaldusega. Hea oleks, kui pere on juba eelnevalt juhendiga tutvunud. Võimalikke riske hinnatakse mitu korda, viimane kord sünnituse alguses. Hindab ämmaemand, kelle juures on rase arvel, naistearst või perearst, kuid hindajaks võib olla ka kodusünnituse ämmaemand. Varsti ilmuvas uues juhendis nõutakse kahe inimese riskihinnangut.

Eestis on kodusünnitus reguleeritud alates 2014. aastast. Siis toimus haiglast väljaspool 44 sündi planeeritult ning 32 planeerimata. 2019. aastal olid need arvud vastavalt 46 ja 31. Esimesel koroona-aastal ehk 2020. aastal toimus assisteeritud kodusünnitusi 92, assisteerimata 32.

Põllumaa andmetel toimus 2021. aastal kokku 128 planeeritud kodusünnitust. Neist esmasünnitajaid oli 35. 14 juhul jõudis ämmaemand kohale peale lapse sündi. Haiglasse toodi üle 8 sünnitajat.

128 kodusünnitusest 119 toimus Tallinnas ja 9 Tartus. Seejuures alustas Tartus kodusünnituse planeerimist, kuid ei läbinud riskihindamist kokku 19 naist. See näitab Põllumaa sõnul sõela tihedust, kuid ei tähenda seejuures ilmtingimata turvalisust.

„Neist 19st sünnitas kodus assisteerimata ehk ilma ämmaemandata kuus. Sa võid kõndida kõrvade peal ja seletada ja seletada ja seletada, aga põhjused on erinevad,“ lausus Põllumaa.

Põllumaa rääkis ettekande kokkuvõttes, et riskide hindamine peab tegema kodusünnituse protsessi turvaliseks. Probleemiks on olnud uuringutest ja toimingutest keeldumine ning assisteerimata kodusünnitused.

Mis on traditsiooniline pere?

Põllumaa ettekandele järgnesid juhtumianalüüsid. Konkreetsetest juhtumitest rääkisid sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna nõustamisteenuste talituse peaspetsialist Merli Laur, Karulaugu Tervisekeskuse perearst Kati Paal ja Kivimäe Perearstikeskuse perearst Lembi Põlder. Käesolevas artiklis neid välja ei tooda. Konverentsil osalenud saavad ettekandeid järelvaadata Med24 portaalis koolitusmaterjalide alt 18. maini.

Põlder arutles, mida kujutab endast tänapäeval traditsiooniline pere.

„Minu arvates on oluline, et lapsel on hea kasvada. Ta peab olema armastatud ja hoitud,“ ütles Põlder. „Ta peab turvaliselt kasvama, tal peab olema võimalus saada haridust ja tal peab olema tervislik toetav keskkond.“

Põlderi arvates tuleks mõiste „traditsiooniline perekond“ ümber hinnata. See võiks tähendada traditsioonilist selles mõttes, et seal on traditsiooniliselt hea kasvada.

Konverentsi diskussiooni teema oligi ebatraditsioonilised pered. Seda modereeris Linnamõisa perearstikeskuse perearst Reet Laidoja. Laidoja tõdes, et traditsioonilise pere all mõistetakse siiani õnnelikku ema, õnnelikku isa ja õnnelikku last ning küsis disksussioonis osalejatelt, mis on nende jaoks traditsiooniline või ebatraditsiooniline pere.

Eesti Perinatoloogia Seltsi president Tuuli Metsvaht viitas ühele eelnevalt välja toodud juhtumianalüüsile ning küsis, kas see pere, kelle laps ei olnud veel isegi aastaselt registreeritud, aga kelle pere koosseis oli justkui vägagi traditsiooniline, on ikka traditsiooniline pere?

„Näen järjest rohkem, et me defineerime ebatraditsioonilisi peresid ebatraditsiooniliste ootustega, teistmoodi soovidega,“ ütles ta. Metsvahi sõnul peaksime liikuma selles suunas, et teha tervishoiuprotsess võimalikult turvaliseks kõikidele osapooltele nii, et kellegi tõekspidamised ei saaks kannatada või kannataksid võimalikult vähe. See ei ole tema sõnul kindlasti võimalik erialade tiheda koostööta.

„Ebatraditsioonilisuse definitsioone on minu meelest rohkem kui üks. Näiteks on pered, kellel on ebatraditsioonilisi probleeme. Järjest raskemate probleemidega inimesed saavad elada kodus. Meil on kodudes juhitaval hingamisel lapsi. Kuidas need pered toime tulevad? Missugust sotsiaaltuge saame neile pakkuda?“ küsis Metsvaht.

Ida-Tallinna Keskhaigla naistenõuandla osakonna juhataja Külli Erlang tõi välja veel ühe probleemi.

„Naine, kes tahab üksinda last, kaks meest, kes tahavad last, kärgpered – need on tegelikult traditsioonilised pered. Oluline on see, et laps on soovitud ja hoitud,“ ütles ta. „Aga me peame hakkama rohkem tegelema nendega, kes tulevad meile mujalt, kelle arusaam lapse kasvatamisest on teistsugune. Näiteks, kas ta käib koolis või mitte, kas saab ravi või mitte… See on suurem probleem kui see, kas on üks või kaks ema või mitu isa.“

Merli Laur kinnitas, et Eestis sekkub lastekaitse sellistel puhkudel kiiresti.

„Me oleme neile peredele need asjad selgeks teinud ja nad peavad seda aktsepteerima,“ lausus ta. Ta tõi võrdluseks Skandinaavia riigid, kus lastekaitse korraldus on palju karmim. Näiteks ei jäeta seal lapsi üksi õue vankris magama. „Eestis nii pole. Meie lapsed on iseseisvamad, aga kui meie pered lähevad välisriiki, siis tulevad neile sellised asjad suure üllatusena.“

Vastuseis kodusünnitusele väheneb

Perearst Lembi Põlder küsis, kas kodusünnitusi, mis lõppevad ebasoodsalt, analüüsitakse sarnaselt raviasutustes toimuvatele aruteludele. Ämmaemand Siiri Põllumaa vastas, et juhtumeid omavahel arutatakse, kuid kõigepealt tuleks üldse aru saada, mis on ebasoodne. Kas ebasoodsalt lõppemine on see, kui jõutakse haiglasse?

„Me pole sellega alati nõus. Me läheme otsima abi ja saame selle,“ selgitas ta. „Kui asi on jõudnud õigeaegselt haiglasse ja asi lõpeb keisriga, siis kas see on ebaõnnestunud olukord?“

Reet Laidoja nõustus, et seda ei saa ebasoodsaks pidada, kui inimene jõuab õigesse kohta ja saab abi.

„Meil on nõue, et ämmaemand, kes on kodus, peaks üle andma nii naise kui kogu info ja kui vähegi võimalik on, siis jääma naisele toeks,“ täpsustas Põllumaa. Tema sõnul on see asutuseti erinev. Näiteks Tartus olevat see suhteliselt lihtne, Tallinnas alati mitte.

Lembi Põlder tõstatas kollegiaalsuse teema ja küsis, kas haiglates on olnud kodusünnitusele vastasseisu või koguni vaenulikku suhtumist, et patsient oleks võinud kohe algusest peale haiglas olla.

„Eks ikka on ja protsessi alguses oli seda oluliselt rohkem. Praeguseks on see kestnud nii kaua, et nüüd on seda vähem,“ vastas Põllumaa. „See on persoonis kinni. Tervishoiust oodatakse professionaalsust, kui tullakse abi küsima, mitte isiklikku valmisolekut.“

Põlder uuris veel, kui hästi tunnevad ämmaemandad ära, et kodusünnitus on paari ühine soov, mitte abikaasa survestamine? Põllumaa ütles, et see tuleb suhteliselt kiiresti välja, kui ämmaemandal on oskust vaadata.

„Neid juhtumeid on ja kahjuks mitte vähe. Me alustame sellest, et küsime, kas see on ühine otsus ja üritame protsessi käigus aru saada, kuidas on see kujunenud,“ kirjeldas Põllumaa. „Olen öelnud ka naisele, kui mees ei taha ja kardab, et jätku pooleli! Sellest ei tule head nahka, kui sünnituse juures on inimene, kes oma pinnal kardab.“

Põllumaa lisas, et ei lähe kunagi kodusünnitusele, kui ei ole perega eelnevat kokkulepet, et kui midagi juhtub, kui ämmaemand tunneb isegi natuke enne sünnituse algust, et peab ikkagi minema haiglasse, siis ei vaielda, vaid minnakse.