PEREARSTI ARTIKKEL | KOK-iga patsientide elumust mõjutavad tegurid

Autor: Viktoria Ivanova, pulmonoloog, Tartu Ülikooli Kliinikum. Artikkel ilmus detsembri Perearstis. Telli ajakiri siit!

Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK) on sageli esinev, välditav ja osaliselt ravitav haigus. Selle haiguse korral esinevad püsivad hingamisteede sümptomid (hingeldus, köha, rögaeritus, vilistav hingamine) ja obstruktsioon hingamisteedes, mille teke on tingitud muutustest juhtehingamisteedes ja/või alveoolides, mis omakorda on tekkinud vastusena sissehingatud kahjulikele osakestele või gaasidele (1, 2).

KOK mõjutab märkimisväärselt patsiendi elukvaliteeti ja ravimata juhtudel viib kiire tervisekaotuse, invaliidsuse ja surmani. Kuna KOK-i korral on tegemist pöördumatu obstruktsiooniga, siis on selle põhiline ravieesmärk sümptomaatika leevendamine (koormustaluvuse ja üldtervisliku seisundi parandamine) ning riskide vähendamine (haiguse progresseerumise, ägenemiste ja tüsistuste ärahoidmine ja ravi, suremuse vähendamine). Siinne artikkel räägib KOK-i olemusest, esinemissagedusest, haiguse olulisematest prognostilistest teguritest ja nende modifitseerimisest.

KOK-i olemus

KOK-i korral on tegemist tugevnenud kroonilise põletikulise vastusega sissehingatud kahjulikele gaasidele või osakestele – tavapraktikas peamiselt sigaretisuitsule. Võimendatud vastuse tulemusena tekib väikeste hingamisteede pöördumatu ahenemine koos kroonilise limaproduktsiooniga (hingamisteede tüüpi KOK) ja/või kopsuparenhüümi ensümaatiline destruktsioon (emfüseemi tüüpi KOK).

KOK on maailmas järjest rohkem levimas ning on üks sagedasem haigestumise ja surmade põhjus.

Esinemissagedus

Mõned uurijad ütlevad, et KOK on aladiagnoositud, teised räägivad jälle ülediagnoosimisest. Haigekassa ametliku statistika järgi oli 2017. aastal KOK-i diagnoosiga patsiente umbes 13 000 (2).

Seni suurimas rahvusvahelises KOK-i epidemioloogilises uuringus „Burden of Obstructive Lung Disease“ (BOLD) leiti, et Eestis oli püsiobstruktsiooni levimus 8% meeste ja 5% naiste hulgas (2). Võttes aluseks antud uuringu andmed, on oletatav KOKi-patsientide arv Eestis umbes 25 000. Kuid meeles tasub pidada, et püsiobstruktsioon ei ole automaatselt võrdne KOK-i diagnoosiga: püsiobstruktsiooni taga võib olla ka astma, emfüseem, krooniline bronhiit, sarkoidoos, krooniline südamepuudulikkus või muu haigus.

KOK-i aladiagnoosimise põhjused on patsientide vähene haigusteadlikkus, probleemid arstiabi kättesaadavusega (ei saa visiidile tulla, arstikeskus asub kaugel, majanduslikud probleemid), patsiendi sümptomite väär tõlgendus, vähene spiromeetria kättesaadavus ja spiromeetria tulemuste ebaadekvaatne tõlgendamine.

KOK-i ülediagnoosimise peamised põhjused on KOK-i diagnoosimine ilma spirograafilise kinnituseta või spiromeetria tulemuste väär tõlgendus.

KOK-iga patsientide iseloomustus

KOK diagnoositakse enamasti üle 40aastastel patsientidel, kelle anamneesis on järgmised riskitegurid (1, 2):

1. tubakasuits (nii aktiivne kui ka passiivne suitsetamine);
2. tööstuslik saaste (orgaanilised ja anorgaanilised tolmud, kemikaalide aerosoolid);
3. siseruumide õhusaaste: kütmine ja toiduvalmistamine halva ventilatsiooniga tingimustes, kasutades selleks tahket biomassi (näiteks arengumaade naistel ja lastel);
4. saastatud välisõhk linnades;
5. astma või varasemad hingamisteede infektsioonid (sh läbipõetud tuberkuloos, krooniline bronhiit, bronhiektaasid jne);
6. geneetilised tegurid (alfa-1-antitrüpsiini defitsiit).

Rohkem kui 80%-l juhtudest on KOK-i põhjus sigaretisuitsetamine, kuigi KOK tekib vaid 15–20%-l kõigist suitsetajatest (1). Haiguse arengus mängib olulist rolli aktiivne ekspositsioon ehk suitsetamise staaž (tavaliselt tekib KOK pika ekspositsiooni järel ehk > 20 pakk-aastat) ja eelsoodumus (3).

Veel on riskifaktorid sugu (rohke ekspositsiooni tõttu esineb KOK meestel sagedamini, kuid naistel tekib haigestumisel kiirem kopsufunktsiooni halvenemine), vanus, madal sotsiaal-majanduslik staatus ja haridustase, kehv toitumine (3).

KOK-i korral võib olla pikaaegne poolproduktiivne või produktiivne köha (> 8 nädalat), ajas progresseeruv ja koormusel intensiivistuv hingeldus, vilistava hingamise episoodid, korduvad respiratoorsed infektsioonid, märkamatult võib olla vähenenud koormustaluvus ja inimene võib olla kõhnunud. KOK-i sümptomid on mittespetsiifilised, seega patsiendid ei oska kurta või peavad oma väsimust ja koormustaluvuse vähenemist normaalseks vananemisega kaasnevaks nähuks, samuti ei pöörata piisavalt tähelepanu suitsetamisega kaasnevale köhale. Seega ei diagnoosita haigust sageli enne, kui on tekkinud juba mõõduka raskusega püsiobstruktsioon, mis tähendab, et enamik kerge püsiobstruktsiooniga KOK-iga haigetest ei saa õigeaegselt diagnoosi ja ravi, et vältida edaspidist haiguse progresseerumist ja KOK-i tüsistuste teket.

KOK-i loomulik kulg on indiviiditi erinev ega progresseeru kõikidel patsientidel ühesuguse kiirusega, kuid märkimisväärset kopsufunktsiooni halvenemist on oodata neil patsientidel, kes jätkavad ekspositsiooni riskiteguritele.

KOK-i halvema prognoosi tegurid ja nende modifiseerimine

Arsti ja patsiendi koostöö peaks olema partnerlussuhe. Parimaks koostööks vajab patsient kaasamist haiguse diagnoosimis- ja raviotsuse protsessi – patsient peab saama teavet oma riskiteguritest ja sellest, kuidas oma individuaalset riski maandada.

Prognoosi ja KOK-i raskusastme hindamisel arvestatakse kõige sagedamini sümptomeid ja nende iseloomu, ägenemiste sagedust aastas ja ägenemiste raskust ning püsiobstruktsiooni raskusastet (1, 2). Vastavalt loetletud teguritele vormistatakse korrektne diagnoos ja määratakse või korrigeeritakse ravi.

Ägenemised

Kõige olulisem halvema prognoosi marker on KOK-i ägenemiste arv aastas ja ägenemiste raskus (1, 3). KOK-i ägenemine on patsiendi üldseisundi kiire halvenemine, mil süvenevad respiratoorsed kaebused (düspnoe, rögaeritus, köha, vilistav hingamine), mistõttu on vaja muuta või täiendada tavapärast raviskeemi. KOK-i ägenemise raskusaste varieerub kergest õhupuuduse süvenemisest või produktiivsest köhast kuni respiratoorse atsidoosiga raske hingamispuudulikkuseni. Igat KOK-i ägenemist tuleb arvesse võtta ja olukorda analüüsida, leida võimalikke ägenemiste põhjusi ja koostada KOK-i individualiseeritud tegevusplaan. Eelmised ägenemised on juba iseenesest kõige tugevamad riskifaktorid järgmiste ägenemiste tekkeks ja hospitaliseerimisteks.

Mida saab ette võtta?

Suurem osa ägenemistest (~ 80% juhtudest) on seotud ägedate infektsioonidega, millest ülekaalus on viirusinfektsioonid (esimesel kohal on rinoviirus, teisel gripiviirused), bakteriaalsestest tekitajatest prevaleeruvad eelkõige Streptococcus pneumoniae (ka sagedasem pneumoonia tekitaja KOK-iga haigetel), Haemophilus influenzae, Moraxella catharralis, Klebsiella pneumoniae, kaugelearenenud KOK-i korral Pseudomonas aeruginosae (1, 2).

Vältimaks KOK-i ägenemisi on soovitatav vaktsineerida patsiente nii pneumokoki, hooajalise gripi kui ka COVID-19 vastu. GOLD 2020 ravijuhend soovitab vaktsineerida pneumokoki vastu (23-valentse polüsahhariidvaktsiini või 13-valentse konjugeeritud vaktsiiniga) kõiki ≥ 65-aastaseid KOK-iga haigeid ning soovitab kasutada polüsahhariidvaktsiini ka noorematel KOK-iga haigetel, kellel kaasnevad kroonilised südame- või kopsuhaigused (1, 2).

Olemasolevad KOK-i ravijuhendid soovitavad tugevalt varajast kontrolli patsienti jälgiva arsti juures (pere- või kopsuarst) ühe kuu jooksul pärast rasket ägenemist (1, 2). Kuid vähem tähelepanu pööratakse mõõdukatele ägenemistele ja veelgi vähem kergetele ägenemistele – nii mõõdukad kui ka kerged korduvad ägenemised vajavad tähelepanu ja sekkumist, kuna iga ägenemine on seotud kopsufunktsiooni halvenemisega, näiteks KOK-i kerge ägenemise järel on täiendav FEV1 vähenemine ~ 20 ml aastas, mõõduka ägenemisega ~ 25 ml aastas, raske ägenemisega ~ 90 ml aastas (2).

Umbes 20% KOK-i ägenemistest on põhjustatud kaasuvate haiguste dekompensatsioonist, halvast ravisoostumusest, välisõhu saastatusest, külmast keskkonnast või muudest faktoritest (2, 3). Seega on oluline ka kaasuvate haiguste adekvaatne ravi, patsientide õpetus, individuaalsed KOK-i tegevusplaanid ning ravisoostumuse kontroll (sh inhalatsioonitehnika kontroll).

Püsiobstruktsiooni raskusaste

Obstruktsiooni raskusaste määratakse spiromeetriliselt, kasutades The Global Initiative for Obstructive Ling Disease kriteeriume, mille järgi hinnatakse obstruktsiooni raskusastet bronhilõõgastijärgse FEV1 alusel, juhul kui FEV1/FVC < 0,7 (1). Mõõduka ja raske obstruktsiooni korral kaasneb kiirem kopsufunktsiooni halvenemine ning suurem ägenemiste ja surma risk (2, 3). Samas ei korreleeru obstruktsiooni raskusaste tihtipeale haiguse sümptomitega ning raske püsiobstruktsiooniga patsient võib püsida aastaid stabiilses üldseisundis ja olla ägenemistest vaba.

Mida saab ette võtta?

Kõik KOK-iga haiged vajavad spiromeetriat vähemalt üks kord aastas, hindamaks haiguse stabiilsust (1, 2). Sagedaste või raskete ägenemiste korral ja nendel KOK-iga haigetel, kelle FEV1 on alla 50% eeldatavast, võib kaaluda spiromeetriat iga kuue kuu tagant (1, 2). Spiromeetriat on mõistlik korrata kolm kuud pärast KOK-i ägenemise tõttu hospitaliseerimist. Ägenemise foonil või ägenemise diagnoosimiseks ei ole spiromeetria vajalik.

Parim ja halvim FEV1 või selle dünaamika vajab jälgimist, kuna sellele tuginedes saame varakult protsessi sekkuda ja ravi tõhustada. Üldjuhul võib suurem osa väheste sümptomite ja ägenemistega patsiente, kelle FEV1 on üle 30% eeldatavast, jääda perearsti jälgimisele (2). Need patsiendid, kelle FEV1 < 30% või kelle FEV1 väheneb viie aasta jooksul ≥ 500 ml, tuleb suunata kopsuarsti vastuvõtule (1, 2).

Sümptomid ja kaasuvad haigused

KOK-il on rida süsteemseid mõjusid, nt negatiivne mõju kardiovaskulaar-, endokriin-, kesknärvi- ja skeletisüsteemile, mille aluseks on keerukad süsteemse põletiku mehhanismid. Rohked kaasuvad haigused ja nende kesine kontroll avaldavad aga omakorda negatiivset mõju KOK-ile, soodustades ägenemisi ja raskendades sümptomaatikat. Mõõdukaid ja raskeid KOK-i ägenemisi soodustavad ärevushäire ja depressioon, lihtfoobia, GERD ja düspepsia, südamepuudulikkus, hüpertensioon, diabeet, astma, uneapnoe ja vähk, kiirendades sedasi kopsufunktsiooni halvenemist ning suurendades surmariski (3). Kõige suuremat negatiivset mõju avaldavad südamepuudulikkus ja kopsuvähk (3). Vahel on raske aru saada, kas tegu on primaarselt ägenenud südamepuudulikkuse või KOK-iga.

Teistest kaasuvatest haigustest on olulised depressioon ja ärevushäire, kuna need on sagedased ning nähtamatud KOK-i kaaslased (3, 4). Depressiooni esineb umbes 40%-l KOK-iga haigetest (raske püsiobstruktsiooni korral kuni 70%-l haigetest), ärevust umbes 55%-l ning depressiooni ja ärevust koos 22–48%-l KOK-iga haigetest (4). Depressioon ja ärevus mõjutavad negatiivselt elukvaliteeti, koormustaluvust, KOK-i üldsümptomeid, ravijärgimust ja suremust, suurendades ägenemiste arvu ja hospitaliseerimisi (3, 4).

Samas on KOK-i sümptomid (nõrkus, düspnoe, korduvad ägenemised) tugevad ärevussümptomite ja depressiooni tekke ennustajad. Kõige suurem risk depressiooni ja ärevuse tekkeks on neil, kes elavad üksi, on sotsiaalselt isoleeritud ning ei oma toetavat sotsiaalset seltskonda.

Mida saab ette võtta?

Kaasuvad haigused peavad olema teada ning tuleb arvestada nende võimaliku panusega haiguspilti. Patsient peab saama ka vastavat teavet ja õpetust. Patsiendid ei tunne ega oska tihtipeale kurta depressiooni ja ärevuse sümptomeid, seega on vaja vaimse tervise kontroll integreerida tavapraktikasse. 2020. aastal valminud Eesti KOK-i ravijuhend soovitab võimaliku depressiooni osas sõeluda eeskätt raske püsiobstruktsiooniga KOK-iga haigeid (sobivad EEK-2, Becki depressiooni ja ärevuse skaalad ning muud valideeritud küsimustikud) (2).

Ärevuse ja depressiooni ravi toimub vastavalt Eestis olemasolevatele ravijuhenditele, kuid vajalik on ravimite koostoimete kontroll, kuna KOK-iga haiged on tihtipeale multimorbiidsed. Mittemedikamentoossetest meetoditest omavad positiivset mõju pulmonaalne taastusravi ja psühhoterapeutilised sekkumised. Seega tuleb rohkete sümptomitega motiveeritud patsiente suunata taastusarsti vastuvõtule, et kaaluda pulmonaalset taastusravi.

Krooniline hingamispuudulikkus

Nagu eelnevalt on kirjeldatud, põhjustab KOK kopsuemfüseemi (parenhüümi destruktsioon) ja peente hingamisteede fibroosi, mis viivad õhu lõksustumisele kopsudes ja progresseeruvale obstruktsioonile. Lõpptagajärg aga progresseeruv hingeldus, gaasivahetuse häired ja teised KOK-i tüüpsümptomid.

Emfüseem põhjustab difusioonihäire tõttu eelkõige hüpokseemiat, millega KOK-iga haiged tavaliselt harjuvad, ja väikesed SpO₂ väärtused hirmutavad eeskätt arsti. Peente hingamisteede haigus ja obstruktsioon põhjustavad alveolaarventilatsiooni häiret ja seeläbi ventilatsiooni-perfusiooni suhte (Va/Q) vähenemist, millele lisandub hingamislihaste düsfunktsioon. Tulemuseks on hüperkapnia hüpoventilatsioonist. Hüperkapnilise kroonilise hingamispuudulikkuse korral tuleb lisahapniku manustamisega olla väga ettevaatlik, kuna isegi lisahapniku väikese pealevooluga võib soodustada hüperkapnilise kooma teket.

Mida saab ette võtta?

Oluline hüpokseemia kujuneb eeskätt raske püsiobstruktsiooniga patsientidel. Mõõduka püsiobstruktsiooniga haigetel võib hüpokseemia areneda märkamatult, seega on pulssoksümeetria osa rutiinsest KOK-iga haige läbivaatusest, ning arteriaalse vere gaasianalüüs on näidustatud, kui SpO₂ ≤ 92% (1, 5).

Kui on leitud püsiv raskekujuline rahuoleku hüpokseemia (tavaliselt on tegemist väga raske KOK-iga haigega), mis on defineeritud kui arteriaalne PaO₂ < 55 mm Hg või pulssoksümeetrial SpO₂ < 88%, siis on patsiendile näidustatud kodune hapnikravi (6).

Oluliste kaasuvate haiguste korral (südamepuudulikkus NYHA III–IV, pulmonaalhüpertensioon, polütsüteemia hematokritiga > 55%) on lävi hapnikravi määramiseks pisut madalam – PaO₂ < 55–60 mm Hg (6). Suhtelised vastunäidustused on alkoholism, suures koguses kesknärvisüsteemi depressantide kasutamine, puudulik koostöö (5). Absoluutne vastunäidustus on patsiendi keeldumine hapnikravist ja suitsetamine viimase kolme kuu jooksul (5). Hapnikravi määrab pulmonoloog ning patsiendiga sõlmitakse leping teenuse osustamiseks, perioodiliselt teeb hapnikraviõde koduvisiite.

Kodune hapnikravi pikendab järelejäänud elu 4–11 aasta võrra, parandab elukvaliteeti, koormustaluvust, vähendab koormusjärgset hingeldust, parandab hemodünaamikat ja hingamismehaanikat (pidurdab hingamislihaste atroofiat) (2, 5).

Hapniku manustamisega tuleb olla ettevaatlik, kuna mõnel patsiendil on oht hüperkapnia tekkeks. Tavaliselt vajavad patsiendid 2–3 liitrit lisahapnikku. Kui veregaasides puuduvad viited hüperkapniale, siis on KOK-iga haige individualiseeritud eesmärk SpO₂ ≥ 94%. Kui patsient kaldub hüperkapniasse (PaCO₂ > 45 mm Hg), siis on esialgne soovituslik saturatsioon 88–92% või PaO₂ ≥ 60 mm Hg (5).

Juhul kui koos arteriaalse hüpokseemiaga esineb hüperkapnia, siis vajab patsient tavaliselt ventilaatorravi koos lisahapnikuga, mille tiitrimisega tegeleb statsionaaritingimustes kopsuarst.

Alatoitumus

Alatoitumus on eelkõige probleem raske püsiobstruktsiooniga KOK-iga haigele, see esineb umbes 1/3 antud rühma patsientidel (4). Mitmed uuringud on näidanud seost alatoitumuse ja kopsufunktsiooni halvenemise vahel: alakaalulistel KOK-iga haigetel on väiksem difusioonivõime, rohkem väljendunud õhulõksustumine ja seetõttu ka raskem düspnoe (3,4). Alatoitumust seostatakse halvema elukvaliteedi ja koormustaluvusega ning suurema suremuskordajaga isegi sõltumata kopsufunktsioonist (3, 4).

On tõendeid ka selle kohta, et KOK-iga haigetel on alatoitumus seotud pikema hospitaliseerimisajaga, suurema korduva hospitaliseerimise riskiga ning tervishoiuteenuste suurenenud kasutamisega (3, 4).

Mida saab ette võtta?

2020. aastal ilmunud KOK-i taastusravi juhend soovitab hinnata kõiki KOK-iga haigeid alatoitumuse suhtes (4).

Alatoitumuse diagnoosimiseks peab olema täidetud kolmest kriteeriumist vähemalt kaks.

1. KMI alla 20 (üle 70aastastel < 22).
2. Bioimpedantsmeetri või DXA abil mõõdetud rasvavaba kehamassiindeks jääb alla normipiiri: naistel < 15 kg/m² ja meestel < 17 kg/m².
3. Tahtmatu kaalukadu ≥ 10% teadmata aja jooksul või ≥ 5% viimase kolme kuu jooksul.

Kõigil vastava kahtlusega patsientidel tuleb selgitada välja alatoitumuse põhjused, võttes arvesse patsiendi toitumisharjumusi (toitumispäevik), kognitiivset funktsiooni, mõjutavaid kaasnevaid haigusi ning sotsiaalmajanduslikku olukorda. Sagedasemad alatoitumuse põhjused on väike ööpäevane kaloraaž, psühholoogilised probleemid ning raske sotsiaalmajanduslik olukord (3).

Alatoitunud patsient vajab toitumisnõustamist. Kui konsultatsiooni ja kaloraaži suurendamise järel positiivseid muutusi ei ole näha, siis vajab patsient suunamist kliinilise toitmise spetsialisti vastuvõtule.

Teised olulised tegurid

Teistest teguritest on oluline mainida suurt eosinofiiliat venoosses veres (üle 200 raku/µl), jätkuvat aktiivset ja passiivset suitsetamist, vanust (risk suureneb iga kümnendiga), naissugu (kopsufunktsiooni kiirem halvenemine). Kuna kahte viimast mõjutada ei saa, siis räägin eeskätt suitsetamisest ja eosinofiiliast.

Suitsetamine

Siiani on ainus tõhus KOK-i progresseerumise pidurdamise strateegia suitsetamisest loobumine (1–3). Uuringud on näidanud, et KOK-iga haiged suitsetavad rohkem ja omavad tugevamat nikotiinisõltuvust kui tavasuitsetajad, samas ei erine KOK-iga patsientide motivatsiooni tase suitsetamisest loobumiseks teistest suitsetajatest (7).

Kahjuks ei ole 25% KOK-iga haigetest saanud kunagi suitsetamisalast arstikonsultatsiooni, kuid vaatamata sellele on vähemalt 50% patsientidest proovinud suitsetamisest loobuda, kuid ainult ~ 15%-l juhtudest on see katse kas iseseisvalt või spetsialistide abiga õnnestunud (7). Uuringud näitavad, et KOK-iga haigete enesehinnang on üldiselt madalam ning neil on oluliselt sagedamini depressioon, mis võib negatiivselt mõjutada suitsetamisest loobumise katsete efektiivsust (3).

Mida saab ette võtta?

Iga suitsetav KOK-iga haige vajab vähemalt suitsetamisalast lühinõustamist, kuid kõige efektiivsem strateegia on meditsiinilise nõustamise ja farmakoteraapia kombinatsioon (7). Meditsiiniline nõustamine on kompleksne patsiendikeskne lähenemine, mille raames hinnatakse patsiendi motivatsiooni, koostatakse individuaalne plaan koos vajaliku farmakoloogilise raviga ning pakutakse järjepidevat tuge suitsetamisest loobumise protsessi jooksul. Meditsiinilist nõustamist teostavad spetsiaalse koolituse läbinud nõustajad suuremates meditsiiniasutustes, kuid vahel on teenus kättesaadav ka perearstikeskustes.

Eosinofiilia

Stabiilsele KOK-ile omane põletik on üldiselt resistentne põletikuvastaste ravimite ehk inhaleeritavate glükokortikosteroidide (IKS) toime suhtes. Samas näitavad mitmed uuringud seost eosinofiilide arvu, IKS-i toime ning KOK-i ägenemiste sageduse vahel: suurema eosinofiilide arvuga patsientidel (≥ 150 rakku/µl) ennetab IKS-i sisaldav kombinatsioon ägenemisi paremini võrreldes bronhilõõgastite kaksikkombinatsiooniga (2). IKS-il puudub ägenemiste arvu vähendav toime siis, kui eosinofiilide arv veres on alla 100 raku/µl (2). Kõige suurem on IKS-i mõju KOK-i ägenemistele siis, kui eosinofiilide arv veres ületab piirväärtust 300 rakku/µl (1, 2).

Mida saab ette võtta?

Kaaluge IKS-i lisamist haige raviskeemi, kui tal püsivad sümptomid või esinevad sagedased ägenemised bronhilõõgastite kaksikkombinatsiooni foonil ning hemogrammis on eosinofiilide tase üle 100 raku/µl. On tõendeid selle kohta, et IKS suurendab pneumoonia riski, kuid varasemad bakteriaalsed infektsioonid on palju raskem pneumooniariski suurendav tegur.

KOK-iga haige vajab regulaarset kontrolli

Regulaarse kontrolli eesmärk on haiguse progressiooni hindamine, riskifaktorite leidmine, patsiendiõpetus, ravi adekvaatsuse kontroll ja tagasiside analüüs. Jälgimisuuringud näitavad, et regulaarne kontroll (vähemalt üks kord aastas stabiilse KOK-i korral) ja varajased ägenemisjärgsed visiidid (30 päeva jooksul pärast hospitaliseerimist KOK-i ägenemise tõttu) on seotud väiksema korduva mõõduka ja raske ägenemise riskiga ning võivad olla seotud ka väiksema surmariskiga (2).

Uuringutega on tõestatud, et haiguse jälgimise integreeritud programmid (spiromeetria iga 6–12 kuu tagant, patsiendiõpe, riskifaktorite selgitamine ja modifitseerimine, oskuste treening, tegevusplaanid, struktureeritud jälgimine) parandavad oluliselt haigusteadlikkust, elukvaliteeti, kopsufunktsiooni, samuti vähendavad ägenemiste arvu ning EMO-külastusi ja hospitaliseerimisi KOK-i tõttu (4). Seega peab igale patsiendile olema tagatud regulaarne kontroll, aktiivne nõustamine KOK-i ravi ja jälgimise teemal ning võimalus saada erakorralist perearsti nõustamist KOK-i ägenemise sümptomite tekkel.

Kasutatud kirjandus

1. Global Initiative for Chronic Obstructive Lung Disease. 2020 report.
2. Kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse käsitlus. RJ-J/41-2020.
3. Hurst JR, Han MK, Singh B, et al. Prognostic risk factors for moderate-to-severe exacerbations in patients with chronic obstructive pulmonary disease: a systematic literature review. Respir Res 2022; 23 (1): 21
4. Kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsiendi taastusravi. Ravijuhend. RJ-J/48.1-2020. Eesti Haigekassa. 2021.
5. Jacobs SS, Krishnan JA, Lederer DJ, et al. Am J Respir Crit Care Med 2020; 202 (10): e121–e141.
6. Eesti Kopsuliit. Hapnikravi. https://www.kopsuliit.ee/ravi/hapnikravi
7. Tubaka-või nikotiinitoodetest loobumise nõustamine, RJ-Z/56.1-2021. Ravijuhendite nõukoda 2021.