Perearst Kristel Uustamm: muutus algab inimesest endast

Artikkel ilmus veebruari Perearstis. Telli ajakiri siit!

Kuidas jõudsite perearsti elukutseni?

Arstiks tahtsin saada juba lapsena. Alguses oli mõte õppida lastearstiks, kuid hiljem erinevaid praktikatsükleid läbides tekkis õige tunne just peremeditsiinis, kuigi selle äratundmiseni läks veidi aega.

Mis Teile perearsti töös kõige enam meeldib?

Mulle meeldib, et töö on väga vaheldusrikas – kunagi ei tea, mida uus päev toob. Selles ametis olles igav ei hakka.

Väga meeldib, et perearstina on patsiendiga võimalik teha pikaajalist koostööd. Samuti meeldib, et terviseküsimuste lahendamisel saan tegeleda tervikpildi ehk süsteemse lähenemisega – see on suure lisaväärtusega ning loob hea pinnase usaldusliku suhte loomisel ennetustegevusteks. Ka patsientidele on väga oluline, et arst oleks nende varasema terviselooga kursis.

Lisaks annab perearsti amet palju vabadust oma aja planeerimisel, samuti saan olla iseenda tööandja.

Kui suur on Teie nimistu ja kellest tunnete oma praksises puudust?

Nimistus on praegu 2077 patsienti. Suure osa neist moodustavad lapsed ja vanemad inimesed.

Praksises tunnen väga puudust tervisenõustajast, kes aitaks nõustada tervislike valikute küsimustes selleks motiveeritud patsiente. Praegu tegeleme nõustamisega ise, aga tunnen, et selleks oleks vaja rohkem aega.

Kuna nimistus on palju eakaid patsiente, siis võiks meil olla ka koduõde, kes teeks nende krooniliste haigete juurde, kes ise nii kergesti vastuvõtule ei pääse, profülaktilisi ja vajaduspõhiseid koduvisiite. See võiks olla abiks ka kiirabikutsete vähendamisel.

Kuna üks meie pereõdedest on vaimse tervise õe ja toitumisnõustaja pädevusega, siis selles osas on meil väga hästi.

Nimetage palun kolm kõige olulisemat põhimõtet, millest oma töös lähtute. Miks just need?

Lähtun suhtumisest, kuidas tahaksin, et minu lähedased abi saaksid. Samas ei mõtle ma sellele igapäevatööd tehes, kuna selline suhtumine on loomulik ja tuleb iseenesest.

Väga oluline on jääda ausaks ja empaatiliseks – nii saab teha tööd suure südamega ja ennast kaotamata.

Püüan ka lähtuda põhimõttest, et ole ise ja lase teistel olla. Muutus algab inimesest endast, aga kõik ei taha, ei vaja muutust või ei ole selleks valmis. Muutuste vajalikkuse aktsepteerimine on väga oluline – patsiendid vajavad muutusteks sageli aega ning kiirustamine siin ei aita.

Teil on üksikpraksis. Milliseid soovitusi annate üksikpraksise alustamiseks noortele, peagi alustavatele kolleegidele? Mis olid kitsaskohad ning kust saite nõuandeid ja abi?

Alustamiseks on oluline hea meeskonna olemasolu, kellega on samad väärtused. Mul oli nii pere kui meeskonna poolt tugev tagala, mis määras väga palju. Jõudsin oma praksise avamiseni kolme kuuga pärast tegevusloanõuetega tutvumist. See oli suur ja põnev väljakutse. Samas tegin seda kõike perearstitöö kõrvalt, mis oligi ehk ainuke kitsaskoht. Meie linnas oli veel teisigi üksikpraksiseid ja see teadmine aitas ka. Kindlasti on julge pealehakkamine pool võitu, sest midagi ületamatult rasket ei ole.

Praegu on alustavale perearstile suuresti abiks ka lähtetoetus ja nimistuga alustava perearsti käsiraamat. Ise seda küll ei kasutanud, kuna perearstitöökogemus ja -vaade oli olemas.

Mentorlusprogrammi kaudu kohtasin palju huvitavaid ja inspireerivaid kolleege, sh inimesi tervisekassast, kelle kogemus, ideed ja toetus olid hindamatu tähendusega.

Kas üksikpraksises töötamine on pigem eelis või tekitab mureküsimusi (näiteks asendamised)?

Üksikpraksises on töö korraldamine väga paindlik. Samuti saab palju otsuseid ise teha töökeskkonna loomisel, ja minu jaoks on see väga oluline lisaväärtus.

Üksikpraksise loomine ei olnud kunagi minu otsene eesmärk, aga meie nimistu suurust ja struktuuri arvestades on seni läbiproovitud variantidest praegune töökorraldus meeskonda toetavaim ja seeläbi on ka patsientidele abi kättesaadavus oluliselt paranenud. See ongi kõige tähtsam.

Ka juhi vastutus on uutmoodi positiivne kogemus, kuna näen otsustele järgnenud tulemusi. Olen töötanud ka tervisekeskuses ja mureküsimused on igal pool üsna sarnased.

Asendamise vajadust on pigem vähe olnud. Väga palju saab tänapäeval kaugtöövormis ära teha, ja pereõdede tugi on siin asendamatu. Lisaks töötan keskuses, kus on veel kaks perearsti koos oma pereõdedega, ja nende poolt on samuti valmisolek meid toetada.

Praegune kogemus on mulle ka residentuurijuhendaja töös oluline. Minu üks missioon on tulevasi kolleege võimestada, ja loodan väga, et lähiaastatel on Pärnusse uusi perearste lisandumas. See aitab kaasa meie piirkonna perearstiabi kestlikkuse tagamisele, ning annab võimaluse üksteist toetada ja koostööd teha. Praeguste residentidega on olnud väga hea koostöö, sh asendamiste osas. On hea, kui residendid töötavad perearstipraktika tsükleid läbides erinevates keskustes, nii grupi- kui üksikpraksistes, et saada tuttavaks heade kolleegidega, leida mõttekaaslasi ja miks mitte ka sõpru, lisaks aitab see saada laiema ülevaate töökorralduse toimimise võimalustest.

Milline oleks Teie hinnangul ideaalne patsiendi-perearsti koostöö?

Ideaalne koostöö oleks üles ehitatud vastastikusel heal tahtel, põhinedes usaldusel, aususel ja austusel. See oleks koostöö, kus patsient mõistab enda suurt rolli ja vastutust oma tervise hoidmisel, ja pöördub perearsti poole nendes terviseküsimustes, mis jäävad perearsti pädevusse. Kui patsient on leidnud usalduse arsti suhtes ja vastuvõtule tulnud, siis on oluline, et patsient laseks arstil olla arsti rollis. Vale kurss on tulla perearsti juurde, kui sooviks on teha analüüse ainult selleks, et saada roheline tuli edasise tervistkahjustava elustiili jätkamiseks, ja loota pöördumatu tervisekahju tekkimisel üksnes arstiabile.

Mis on see, mis meelitaks noored perearstid tööle ja elama maakohta?

Usun, et see on kindlustunne, õlg-õla- ja meeskonnatunne. Ehk aitaks siin kaasa piirkondlike tervisekeskustega võrgustiku loomine – see aitaks tagada, et maapiirkonna patsientidele oleks tagatud samaväärsed teenused, mis linnas asuvate tervisekeskuse patsientidele. Ka asendussüsteem peaks esmatasandil olema hästi korraldatud, kas või kaugtöö vormis. Kindlasti peaks kohapeal olema tagatud pereõdede kättesaadavus.

Alles alustaval arstil võiks olla abiks mentorlusprogramm koostöös arstidega, kes soovivad kolleege võimestada ning neile oma kogemuse ja nõuannetega toeks olla. Kohalik omavalitsus saaks aidata ruumide leidmise ja tänapäevaselt kordaseadmisega. Samuti saaks omavalitsus võtta enda kanda transpordiküsimused, et maakoha perearst ei peaks transpordiraskuste tõttu ajaressurssi panustama koduvisiitidele.

Kuidas saavad esmatasanditöötajad hoiduda läbipõlemisest?

Saan rääkida enda kogemusest – oluline on olla enda suhtes heatahtlik ja aus. Ei saa olla kestvalt abiandja rollis, kui enda tervise eest ei hoolitse, sellest põhimõttest algab kõik. Kui iga inimene alustaks iseendast ja panustaks enda tervisesse – puhkaks piisavalt, toituks teadlikult, hoiaks oma sammudel aktiivselt silma peal ja tegeleks sekka ka muu treeninguga, rääkimata heatahtlikust suhtumisest iseendasse ja teistesse –, oleks läbipõlemise ennetuseks nii mõndagi tehtud.

Väga oluline on hoida oma kolleegidega igapäevaselt head kontakti ning vahel lihtsalt kuulata ja olla kuulatud.

Millise hinnangu annate peremeditsiinisüsteemile Eestis? Mis on hästi ja mis vajaks meil veel muutmist ja täiustamist?

Peremeditsiin on Eestis tugev – oleme arvestatav jõud. See on suur au ja samas ka väga suur vastutus.

Peremeditsiin on pidevas arengus ja edasiliikumises. Kindlasti võiks sedavõrd huvitava ja mitmekülgse erialal suhtes, mis võimaldab meditsiinis ilmselt kõige rohkem ise oma tööd korraldada ja suunata, olla suurem pealekasv ja ka huvi noorte arstide seas.

Muutmist vajaksid patsientide suhtumine ja ootused peremeditsiinile. Sageli kohtame töös pettumust, kui patsient ei saa kohe perearsti vastuvõtule, samas on tema terviseküsimust võimalik lahendada kaugvisiidi abil või pereõe nõuannetega. Inimeste ootused ja tegelikkus on kaks väga erinevat asja.

Usun, et aja jooksul kasvab ka patsientide usaldus ja austus pereõdede suhtes. Siin on abiks pereõdede suurem tunnustamine ja ka võimestamine koolituste ja väljaõppe kaudu.

Kuhu suunda liigub esmatasand?

Ilmselt saab suure osa esmatasandi terviseküsimustest tulevikus lahendada kaugkontakti teel või pereõe visiidiga. Suuresti on siin abiks oma patsientide terviseprofiili tundmine.

Meie kasutame ühe võimalusena patsientidega suhtlemiseks e-keskkonda, mis on kaugkontaktina parandanud esmatasandi kättesaadavust patsientide jaoks, samas ka arsti kontaktvisiite oluliselt vähendanud. Kui varem oli järjekord vastuvõtule kaks nädalat, siis praegu leiab aegu juba samal nädalal, vahel isegi samal päeval.

Leian, et kõik patsiendid peaksid läbima enne perearstivisiiti triaaži, kuna sageli on võimalik terviseküsimusi lahendada kaugkontakti teel või pereõe visiidil.

Loodan, et esmatasand on liikumas suunda, kus edaspidi saavad patsiendid abi õigest allikast, olgu see siis tõenduspõhist terviseinfot sisaldav patsiendiportaal, pereõde, perearst, kiirabi või erakorralise meditsiini osakond, aga selleks tuleb veel tööd teha.

Millise hinnangu annate meditsiinisüsteemile üldiselt? Mida muudaksite?

Inimestel on võimalik meditsiinisüsteemi poole pöörduda igal ajal, igasuguste terviseküsimuste ja -muredega. Näeme, et see on patsientide jaoks turvaline ööpäevaringne võimalus, mis on samas väga suuresti ressurssi kulutav – paljude küsimuste lahendamiseks ei ole vaja ei õe- ega arstipädevust, piisaks elementaarsetest terviseteadmistest ja enda usaldamisest ehk vastutuse võtmisest. Näiteks ei julgeta vahel seljavaluga valuvaigistit võtta enne, kui ei ole arstiga nõu peetud.

Leian, et tervishoidu ja rahva terviseharidusse tuleks rohkem rahalist ressurssi panustada – meil on inimressursi ja elementaarse tervisehariduse puudus, mis põhjustab suurt töökoormust ja piirab meditsiiniabi kättesaadavust. Samas aga on elanikkond vananemas ja vajadus meditsiiniabi järele kasvutrendis.

Suur puudus on õdedest ja loomulikult arstidest. Õdede väljaõpe on lühem, samas on neil hea võimalus erinevate erialaste lisapädevuste omandamiseks.

Mitmekülgsem ja paremini kättesaadav õendusabi leevendaks oluliselt praeguseid murekohti. Õenduse eriala oleks vaja populaarsemaks muuta ja selleks on erinevaid võimalusi. Kõik patsiendid ei peagi arstini jõudma.

Ka ennetustegevusele tuleks suuremat rõhku panna, et vältida pöördumatut tervisekahju sealhulgas ka ühiskonna kindlustamata ja haavatavamatele gruppidele. Iga inimene on väärtus ja väga oluline ressurss riigi kestliku toimimise seisukohalt.