Perearst Ingrid Alt: lahendasin ära kõik probleemid, mis mul mentorlusprogrammi tulles olid

Artikkel ilmus detsembri Perearstis. Telli ajakiri siit!

Kuidas Te mentorlusprogrammi sattusite?

Sain haigekassast kirja, et mind on kutsutud mentorlusprogrammi. Olin sellest projektist kuulnud ja esimesel hetkel arvasin, et oo, mulle pakutakse võimalust hakata mentoriks. Teadmata, mida sellises programmis osalemine endast täpsemalt kujutab, andsin osalemiseks nõusoleku. Oma kirjale saabunud vastusest lugesin, et mind on arvatud hoopis menteeks. Siis läks mu mõte kohe sellele, keda ma mentoriks tahaksin. Meil oli ka võimalus mentorivaliku kohta soovi avaldada. Minu eelistus oli Ruth Kalda ja tema ka minu mentoriks osutus.

Millised olid Teie esimesed muljed mentoriga kohtumisest?

Meie esimene kohtumine oli väga põnev, just sellepärast, et see programm koolitab ka sind oma kolleege juhendama, kuigi oled ise ju tegelikult mentee rollis. Sa näed oma mentori pealt, kuidas tema su käest küsimusi küsib, kuidas ta sind avab, kuidas ta iseennast avab, selleks et sina julgeksid avaneda, oma probleeme välja tuua ja tunnetaksid ära oma murekohad.

Ruth Kaldaga kokkusaamisel arutasime paljusid asju. Vahepeal sain aru, et tegelikult ei saa ka tema päris selgelt aru, mis minu probleemid täpsemalt on, ja kas üldse on probleemi. Kuid lõpuks oskas ta minu enda jutu põhjal mu probleemi väga hästi ära sõnastada. Sellest oli palju abi. Tänu sellele hakkasid lahenema need probleemid, mille ma olin kuskile kapi tagumisse nurka lükanud lootuses, et need sealt mind kummitama ei tule.

Mis olid Teie peamised mured?

Minu põhimured olid läbipõlemine ja pidev töörattas olek, millest ma ei osanud välja tulla. Üle pea kasvanud töökoormuse tõttu hakkadki neid tööülesandeid, mis tunduvad väga rasked, endast eemale lükkama ning ei suuda neid kuidagi tagasi rööpasse viia.

Ruth Kalda ütles mulle, et need asjad, mis mul tegemata olid, ei ole ju üldse probleem, lihtsalt alusta nendega tegelemist.

Üks tegemata asi oli meie keskuse hindamine ehk A-taseme saavutamine. Põhimõtteliselt olid meil kõik tingimused täidetud, aga me ei osanud seda ära vormistada. Samuti oli tegemata minu enda resertifitseerimine, kuigi olin koolitustel osalenud. Kui ma lõpuks võtsin aega, et hakata punkte panema ja eneseanalüüsi tegema, siis selgus, et neid punkte polnud tõesti keeruline kokku saada. Ma olin lihtsalt ise seda kartnud ja selle kuskile eest ära lükanud. See programm aitas mul mõista, et saan nende asjadega tegelikult väga hästi hakkama, kui need ainult käsile võtta.

Teine oluline muutus oli töö ümberkorraldamine keskuses. Palkasin juhiabi, kes aitab mul keskuse tööd koordineerida. Sellest oli palju abi, sain anda osad oma ülesanded juhiabile ja ma ei pea enam igapäevaste asjade eest nii palju vastutama. Olen ju tegelikult ikkagi arst ja naudin kõige rohkem neid päevi, mil saan teha ainult arstitööd.

Kui oled lisaks arsti rollile ka tervisekeskuse juht, kes peab juhtima kogu süsteemi nii, et kõigil oleks turvaline ja hea töötada, siis mentorlusprogramm ongi loodud selleks, et saaksid iseendasse vaadata, tuua välja oma probleemid ja need ära lahendada.

Teil oli võimalus valida ka lisamentor.

Jah, mul oli võimalus valida ka lisamentor, kellega sain vestelda ja kelle tööga tutvuda. Valisin lisamentoriks haigekassa esmatasandi osakonna juhi Külli Friedemanni. Ma valisin ta just sellepärast, et olin kuulnud, mida ta räägib selle kohta, kuhu esmatasand tema meelest võiks jõuda. Need on tegelikult täpselt sama mõtted nagu minul, aga kuna need kostsid minu jaoks juhi suust, siis mõtlesin, et see ei ole võimalik, et ta samamoodi mõtleb. Haigekassa on ju meie jaoks mõnes mõttes kontrollorgan, jah, meie lepingupartner ka, aga ikkagi veidikene nagu meist kõrgemal. Kui aga läksin haigekassasse kohapeale ja nägin, milline on Külli Friedemanni töö, kuidas ta seda teeb, milline on tema töömaht ja pühendumus, siis mõistsin, et ta tegelikult mõtlebki nii ja seda süsteemi ehitataksegi selleks, et Eesti meditsiin oleks parem.

Millise tundega programmi lõpetasite?

Olen pärast seda kogemust muutunud. Ma olen küll endiselt tööhoolik – kui võrrelda seda seisundit alkoholismiga, siis saab nimetada seda töö-hismiks, kuna sa pidevalt mõtled tööle –, aga jõudsin selleni, et mõistsin, et pean sellest rattast välja tulema ning leidma tasakaalu töö ja vaba aja vahel.

Võin julgelt öelda, et tänu sellele programmile sain väga huvitavaid kogemusi ja võimaluse vaadata endasse. See teekond andis hingerahu ja teadmise, kuidas oma tööd optimeerida, kuidas oma töös käituda.

Ma kirjeldaksin seda protsessi kui liblika lendu. Olime Ruth Kaldaga mõlemad väga põnevil, kui pidime programmi lõpus välja ütlema, mis tunne meil kogu protsessist jäi. Mina ei teadnud, mida tema rääkis, sest nendel oli oma grupp, ja meil oli oma grupp. Aga me mõlemad nimetasime seda teise teadmata liblika lennuks. Liblika lend ongi ju selline, et liblikas liugleb ühelt õielt teisele, toimetab natuke siin ja seal – see on selline kaootiline hõljumine, aga asjad saavad tehtud.

Ma lahendasin ära kõik probleemid, mis mul mentorlusprogrammi tulles olid, ja need probleemid ei olnud väiksed. Ma tegin ära otsused, mida ma olin nii kaua aega edasi lükanud, ning tegin ära need asjad, mis ma olin silma alt ära, sügavale kapinurka visanud. Sain uue hingamise ja tugevuse tagasi.

Mida soovitaksite perearstidele, kellele pakutakse võimalust osaleda mentorlusprogrammis?

Enda kogemuse põhjal soovitan kõigile see võimalus vastu võtta. Aga soovitan ka enne mentoriks hakkamist olla mentee rollis. Ükskõik, kui hästi sa endast ka ei arvaks, ükskõik, kui kõrgel sa ka ei lendaks, vahel on hea kõndida ka mööda maad ja lasta teistel ennast natukene vaadelda. Kardame liituda mentorlusprogrammiga, sest kardame hinnanguid, mis meile võidakse anda. Ainuke, kes selles programmis teile hinnanguid annab, olete te ise!

Ma arvan, et mentorlusprogramm ei ole niivõrd mõeldud selleks, et parandada oma keskuse taset kvaliteedisüsteemi raames, vaid see on ikkagi mõeldud nende jaoks, kes võiksid töötada meditsiinis ja esmatasandis kaua, et nad leiaksid enda tee ning saaksid vajadusel nõustamist. See programm ongi kõige tähtsam selleks, et perearst, kes on tegelikult kogu meditsiinisüsteemi vundament, mille peale kõik on rajatud, ei mureneks ega põleks läbi.

Kommenteerib mentor Ruth Kalda:

Liitusin mentorlusprogrammiga, sest see tundus olevat väga huvitav väljakutse just enesearengu mõttes. Ahvatlev oli olla ka koos tervisekassa inimestega, kellega me suhtleme tavaliselt hoopis teisel eesmärgil. Läbisin mentorite esmase koolituse, mis – nii nagu lootsin – osutuski põnevaks, harivaks ja aitas kaasa enda kui juhi reflektsioonile ehk sisekaemusele – milline ma olen ja kuhu soovin areneda?

Otse loomulikult olin ka ise põnevil – kes osutub minu menteeks? Kui sain teada, et selleks osutus Ingrid, siis olin esmalt imestunud, sest teades teda, olin enam kui kindel, et ta võiks ise pigem olla mentor kui mentee. On ju tema käe all mitmed meie noored kolleegid, peremeditsiini residendid õppinud ja arenenud väga tublideks perearstideks ning kõigile on teada ju tema väga selged nägemused peremeditsiini ja ka perearstikeskuse arengust. Ja mis veel olulisem, Ingrid paistab ju kõigile, kes teda tunnevad ja teavad, väga selgelt väljakujunenud isiksus. Seega, selge väljakutse.

Teekond koos Ingridiga osutuski põnevaks. Kuigi enda meelest tundsin Ingridit eelnevalt juba päris hästi, leidsin meie esimesel kohtumisel, et avastamist on ikka palju. Kui olla avatud, hinnanguvaba, uurida inimesele oluliste väärtuste kohta elus ning siis olla üks suur kõrv – lihtsalt kuulata ja reflekteerida –, võivad hakata juhtuma mõnevõrra müstilised asjad. Seda mõnevõrra müstilist asja Ingrid juba kirjeldas kui liblikalendu. Tõepoolest, me mõlemad kogesime sarnast tunnet, kuigi me seda üksteisele ei sõnastanud.

Ingridil oli mentorluse projektis üks suur ja üks väiksem, aga samuti oluline eesmärk. Ta oli mõlemas edukas, kuigi selle suure eesmärgi täitmisega tuleb järjepidevalt tegeleda – see on enda ja oma aja väärtustamine ning prioriteetide seadmine. Eks paljud meist kogevad sama, teeme oma tööd nii suure pühendumuse ja kirega, et kõik muu on teisejärguline. Kuni tunneme, et enam ei jaksa. Siis aga pole enam harjumust aega maha võtta ja seda aega millegi muuga kui tööga täita. Õnneks Ingridi puhul päris nii polnud, tal on oma huvid ja tegevusalad säilinud, küll aga tuli taas meenutada, et tema kollektiiv on tubli ja võimekas ning tööülesandeid saab ja võib delegeerida.

Nii me seda pisut sassiläinud lõngakera harutasime – koostöös, partnerluses ning kord ka paar sammu tagasi võttes ja sihti uuesti paika sättides. Kõikide probleemide vastused/lahendused olid Ingridil enda sees olemas (ja nii see tavaliselt ju ongi) ja küsimused tuli lihtsalt õigesti esitada, et vastused välja kaevata. Algajatel mentoritel ongi kõige keerukam hoiduda õpetamast ja vastuste etteütlemisest, see tooks kaasa asjatu vastupanu ja tõrked. Lõppeks peab ju mentee ise oma valikud tegema. Autonoomia lubamine ja tunnustamine on samuti üks mentori töö põhiväärtustest.

Sellisel viisil koos käies jõudsime kenasti lõpule, teekond võinuks olla isegi veel pikem, sest oli seda väärt.