Paul-Matis Türnpuu: perearsti elukutse ei pea olema elustiil, vaid töö

Artikkel ilmus mai Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Kuidas avastasite enda jaoks arsti elukutse?

Käisin humanitaargümnaasiumis, kus oli suur fookus argumenteerimisel. Ühel hetkel ma tundsin, et tahaksin teha hoopis midagi konkreetset ja teadusel põhinevat. Tollal oli mul nägemus meditsiinist kui mustvalgest elukutsest, aga siis sain aru, et eriti just peremeditsiinis on palju halle varjundeid ja sellist klassikalist haiguspilti näeb üsna harva.

Peremeditsiini valisin, kuna töötasin tudengina suhteliselt palju Soomes tervisekeskuses ja mulle meeldis see lai vaade – perearst oskab kõigest midagi. Lisaks ei ole mul eriti sellist püsivust, et tahaksin kitsa erialaga väga süviti minna, sest mulle meeldib osata paljudest asjadest midagi.

Te läbisite residentuuri Rootsis. Kuidas see otsus sündis?

Otsus minna residentuuri välismaale tekkis õpingute ajal. Mind ajendas selleks soov näha maailma väljaspool Eestit. Miks just Rootsi – mu elukaaslane tahtis väga Rootsi minna ja ma mõtlesin, et miks mitte.

Kaua Te Rootsis töötasite?

Rootsi süsteem toimib nii, et juba residendina oled sa tööl ning residentuur ei ole seotud ülikooliga, vaid konkreetse tervishoidu korraldava maakonnaga. Seega töötasin ma viis aastat residentuuris ning lisaks veel poolteist aastat pärast residentuuri perearstina.

Mis on Eesti ja Rootsi meditsiinisüsteemi erinevused?

Rootsi ja Eesti peremeditsiinisüsteemi peamine erinevus on see, et Eestis on nimistu konkreetse arstiga seotud. Jah, mina siin Tõrvas küll nii ei tööta, aga enamjaolt on Eestis selline süsteem. Rootsis on patsient aga seotud konkreetse tervishoiuasutusega ning on selle nimekirjas. Tervisekeskuse sees võivad patsiendid küll perearstide vahel liikuda, aga seaduslikult ei ole patsient siiski mitte arsti ja nimistu, vaid asutuse nimel.

Tervishoiusüsteem on korraldatud maakondadekeskselt: Rootsis on 21 maakonda, ühes maakonnas elab 50 000 kuni kaks miljonit inimest (Stockholmi maakonnas). Iga maakond korraldab ise tervisekeskuste ja haiglate tööd ning väga spetsiifilistel erialadel tehakse koostööd. Valdavalt on maakond see, mis tervishoiukeskusi nii-öelda mehitab ja käimas hoiab ning enamus tervisekeskustest on avalikus sektoris, aga näiteks Stockholmis on eraettevõtted ja avalik sektor pooleks.

Rootsis on tervishoiu juhtiv küsimus, mis on ka kirjas tervishoiuseaduses, et tervishoius peab kehtima solidaarsuse põhimõte. Lihtsamalt öeldes lähtutakse sellest, et kõigepealt saavad ravi kõige haigemad. Mulle tundub, et Eestis ei ole nii selgelt välja öeldud, mida solidaarsus täpsemalt tähendab, aga jah, see tähendab, et kõige haigemad saavad ravi kõigepealt, ning tajutud vajadus ja meditsiiniline vajadus ei ole alati üks ja sama.

Paratamatult tekib Eestis olukordi, kus näiteks Tõrva patsiendil on Tartus või Tallinnas arsti juures käimine paljuski enda lahendada – sotsiaaltöötaja küll vajadusel aitab, aga ikkagi maksab see käik Tõrva patsiendile tunduvalt rohkem kui inimesele, kes on näiteks Tartust ja käib kliinikumis linnaliinibussiga. Aga solidaarne tervishoid peaks olema kättesaadav kõigile ja igast Eestimaa nurgast peaks olema tagatud sama hea ligipääs tervishoiule. Seega tähendab solidaarne meditsiinisüsteem minu jaoks seda, et need, kes on kõige haigemad, saavad ravi esimesena, ja neile, kes elavad kaugemal, kompenseeritakse sõidud. Muidugi võib ju olla ka teistsugune süsteem, kuid siis tuleks seda öelda ja selgitada.

Lisaks on praktilisi asju: Eestis on tervishoiusüsteem rohkem killustatud ja Rootsis oli mulle kui perearstile paremini selgem, kuhu ma patsiendi suunan. Siin võin ma patsiendi suunata põhimõtteliselt ükskõik millisesse haiglasse, aga kas see on mõistlik või praktiline?

Seega tooksin välja solidaarsuse ja võrdsuse ning selle olemuse selgitamise. Need küsimused tulevad samamoodi esile Rootsis, sest seal tunnevad inimesed, et nad maksavad ju makse ja kuidas siis nii, et ma ei saa, mida tahan. Aga see, mida sa tahad ja mida solidaarne süsteem sulle võimaldab, ei pea olema ilmtingimata üks ja seesama.

Mida õpetas Teile Rootsis töötamine?

Õpetas kindlasti seda, et asju saab teha erinevat moodi. Kui elad või töötad välismaal, siis näed, et sama probleemi lahendatakse erinevalt ja ei ole õiget või valet lahendust. Käisin Eestis ülikoolis, töötasin Soomes alguses ühe koha peal, kus lahendati asju ühtmoodi nii ravi kui ka organisatoorses mõttes, siis teise koha peal, kus lahendati sama asja hoopis teistmoodi, ja kõik toimis. Asju saabki lahendada erinevalt, seda olenevalt eesmärkidest.

Teiseks õppisin meeskonnatöö olulisust. Ma ütleksin, et Rootsi on meeskonnatöö n-ö kuldmaa, sest meeskonnatöö on sealsel tööturul A ja O. Leian, et on väga oluline, et tervisekeskustes oleks kogu meeskond otsustesse kaasatud – kui mina arstina teen otsuseid, siis ei pruugi see tegelikult midagi väga palju muuta, sest oluline on kogu pakett alates sellest, kui patsient helistab, kuni selleni, et ta minu vastuvõtule jõuab ja siit ära läheb.

Rootsis on tehtud palju tööd selles aspektis, et osad ülesanded teistele erialadele üle anda – näiteks pöördub patsient lihase- või skeletiliigeste kaebustega kõigepealt füsioterapeudi jutule, sest 99% tööst toimub seal. Alles seejärel pöördub ta vajadusel perearstile.

Lõpuks toon välja selle, et Rootsis töötavad peremeditsiinis väga paljud väljastpoolt Rootsit pärit inimesed – kas siis inimesed, kes on mujalt pärit ja Rootsis õppinud, või siis rootslased, kes on välismaal õppinud ja töötanud ning tagasi tulnud. Ilmselt saab ka Eestis olema oma jõududega tervishoiu mehitamine väga raske ja inimesi tuleb ahvatleda välismaalt meie juurde tööle tulema. Peaksime mõtlema, kuidas seda süsteemselt teha. Mina tulin välismaalt, oskan keelt, tean siinset süsteemi ja mul on sellevõrra lihtsam. Aga kui sa pole siin koolis käinud ja tuled kuskilt mujalt, siis sul ei ole õrna aimugi, mis siin ees ootab. Niisama lihtsalt uued töötajad siia ei tule, sest nad vajavad selleks tuge, koolitusi ja keeleõpet. Tajusin siia tulles, et süsteemsust oli vähe. Näiteks võtsin siia tulekut planeerides ühendust nii Tervisekassa kui ka Terviseagentuuriga ja kõige süsteemsemalt suutis mind aidata Terviseagentuur. Tervisekassas jäi veidi lahtiseks see, kuidas mu tagasipöördumine välja näeb ja kas on mingeid koolitusi Eesti süsteemiga tutvumiseks, sest ma ei olnud ju Eestis töötanud, ja kelle juurde ma saaksin tööle minna. Tundub, et pöördujaid ei ole neil palju ja lähenetakse juhupõhiselt, seega puudub kindel süsteem ja nägemus sellest, kuidas välisriikidest saabuvate inimestega tegutseda. Rootsis tegeletakse sellega süsteemselt. Arvan, et Eestiski oleks aeg hakata tasapisi sellele mõtlema.

Tuleme teemadega tagasi Eestisse. Kuidas on sujunud Teie Eestis töötamise alustamine?

Mulle meeldib, et sain tulla siia tööle kui töövõtja: kirjutasin töölepingule alla, ma ei pea teadma, kuidas üürida ruume, kuidas saada andmebaas, tarkvara – sellest kõigest ma pääsesin, ja see oli väga-väga hea, kuna ma alles tulin välismaalt. Kolimine ise on juba suur asi ja lisaks sellele oleks oma ettevõttega alustamine olnud väga kurnav. Praeguses eluetapis sobib mulle tööandjaks olemine, võib-olla mingis muus eluetapis sobib teistmoodi töötamise vorm.

Miks osutus valituks just Tõrva?

Siin mängisid rolli paar-kolm asja, mis mulle sobisid ja kokku langesid. Esiteks otsis Terviseagentuur perearsti ning nad plaanisid läbi viia katseprojekti. Teisalt soovisin ma töötada väiksemas kohas – mulle tundub, et väiksemas kohas on töö vahetum ja stimuleerivam kui suuremas asulas. Lisaks oli meil soov kolida perega elama Tartumaale – just nimelt Tartumaale, mitte Tartusse. Ja Elva, kuhu me kolisime, on Tõrvast just parajal kaugusel.

Milline on Tõrva Tervisekeskuse töökorraldus?

Meie töö ei ole siin nimistupõhine. Haldame kolme nimistut ja need patsiendid on n-ö Terviseagentuuri hingekirjas. Patsiendid saavad oma muredega pöörduda meie poole Eelvisiidi vahendusel, kus pöördumised selekteeritakse ning üritatakse panna olulisuse järjekorda. Vastavalt sellele järjekorrale võtame patsientidega uuesti ühendust – valdavalt teevad seda pereõed, kes enamasti patsiendi mure lahendavad või siis minu või mõne teise kolleegiga konsulteerivad. Olenevalt kaebustest kutsume osad patsiendid vastuvõtule.

Kuidas see uus katsetatav süsteem töötab?

Töötab, aga vajab veidi täiustamist. Nimelt saab meie poole pöörduda ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas, kuid meie tööaeg on tööpäevadel kella kaheksast kuueni. Peame leidma õige tasakaalu, kuidas seda kuhjuvat pöördumiste mahtu hallata.

Päris alguses oli asi lihtsalt selles, et inimesed tahtsid uut süsteemi proovida – siis oli ikka väga palju pöördumisi. Kuid me õpime ajaga üksteist kenasti tundma, meie neid ja nemad meid, ja siis ilmselt jääb ka pöördumisi vähemaks.

Kuidas tundub, kas patsiendid on uue süsteemiga leppinud?

Ma arvan, et leppinud on siinkohal väga õige öelda, sest paljud ikkagi igatsevad võimalust otse perearstile või siis pereõele helistada. Nad küsivad, et kuhu nad peavad helistama, teile otse ei saa ju helistada. Ja see on tõsi – aga paraku selline on süsteem.

Mis on need põhimõtted, milles oma töös lähtute?

Esimene asi, mis ma arvan, et on minu kui arsti kestvuse seisukohalt kõige olulisem, on arusaam, et ma olen inimene. Ma ei ole jumal, ma ei ole võlur ja minu võimetel on piirid – ma saan teha teatud asju, kuid ma ei saa inimestele lubada, et ma kindlasti suudan mingeid asju teha. Ma suudan neid mingil viisil aidata ning annan endast parima, aga samas teadvustan endale, et mul on piirid ning ma saan pakkuda ainult teatud ravi ja uuringuid. Kui need ei aita, siis ühel hetkel pean julgema öelda, et ma ei oska enam midagi teha ning meditsiini pakutavad ressursid on ennast ammendanud. Siis tuleb edasi minu teine roll – saan patsiendile märku anda, et ma ei saa teda aidata, kuid saan alati kuulata, toetada, lohutada. Noh, sellised tuhandeid aastaid vanad meditsiiniprintsiibid.

Kui lõpetad ülikooli, siis tundub, et võtad raamatu lahti, patsiendid tulevad, määrad neile raamatus oleva ravi ja patsiendid saavad terveks. Aga siis hakkad tööle ning saad aru, et esiteks ei ole neid patsiente väga palju, kes oleks justkui raamatust võetud. Edasi selgub, et ravi, mida määrad, vahel aitab, vahel ei aita, ja nii ongi.

Teine oluline mõte on see, et kui ma ei saa patsienti alati näiteks tema valuga aidata, siis ma vähemalt proovin asja mitte hullemaks teha.

Oluline on saada aru, et sul arstina on omad piirid ja kõike ei saa teha, aga ma saan alati kuulata ja toetada, samal ajal mitte patsienti kahjustades. Praktilises töös kerkivad ikka esile sellised küsimused, et alati saab ju teha rohkem uuringuid, määrata rohkem ravi ja aina raskem on öelda, et aitab, mina arvan, et oleme teinud kõik need uuringud, mis on mõistlikud, ning proovinud seda ravi, mis on mõistlik, ja nüüd ei olegi rohkem midagi teha. See ei ole lihtne.

Mulle võib-olla lihtsalt tundub nii, aga Tõrvas lepivad inimesed rohkem sellega, et on mõningaid asju, mida ei saa muuta – et inimesi tabavad haigused ja õnnetused ning sinna ei ole midagi teha. Võib-olla on suuremates asulates suurem surve selleks, et ilmtingimata leida mingi lahendus asjadele, kus tegelikult ei olegi lahendust.

Lõpetuseks küsin, mis on see, mis viiks perearstid väiksematesse kohtadesse tööle?

Olen jõudnud samade vastusteni, mis teised – inimene läheb väiksemasse asulasse tööle tõenäolisemalt siis, kui ta on sealt pärit. Oluline on ka tunne, et saad võtta puhkust ja käia koolitustel ning asendaja leidmine ei nõua üliinimlikke pingutusi. Oluline on, et perearst saaks tööd teha tööna, mitte et see on sinu elu. Ma räägin küll enda perspektiivist, kuid ma tunnen nii –ma ei ole perearst, vaid töötan perearstina. Väiksemates praksistes on väga suur oht, et perearstiks olemine võtabki kogu su elu ja sind ennast ei jää alles.

Mulle annab kestlikkust ka vahemaa elu- ja töökoha vahel – elan ise Elvas, aga töötan Tõrvas. Muidugi on inimesi, kes tahavad perearstitöösse rohkem panustada, ja see on väga hea. Aga kui me tahame kogu Eesti perearstidega mehitada, siis ma arvan, et selle jaoks ei ole piisavalt tulihingelisi perearste, kelle jaoks oleks perearstindus kõige olulisem asi, ja neil peab olema võimalus olla perearst elukutselt, mitte elustiililt.