Õendustegevused suitsiidi ennetamisel

Autor: Marianne Annion, vaimse tervise õde, RN, MSc, õppejõud-lektor, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool

Eestis tehti 2020. aastal 211 enesetappu, nendest mehi 165 ja naisi 46. Maailma tabanud koroonapandeemia pani paljusid otsima vastust küsimusele, milline mõju on olnud keerulistel oludel enesetappude arvule. Paraku kiputakse üksikute arvude põhjal tegema ennatlikke järeldusi ning juhuslikele varieeruvustele omistatakse oluliselt suurem tähendus kui pika aja jooksul kujunenud seaduspäradele. Enesetappudest rääkides on isegi üks enesetapp liiga palju, kahjuks ei leidu aga maad ega ühiskonda, kus neid üldse ei ole. Eestis on enesetappude arv viimase 25 aasta jooksul vähenenud. Viimastel aastatel on enesetappude arv jäänud 200–300 vahele, mõnel aastal ka veidi alla selle.

Enesetapud on Eesti ühiskonnas jätkuvalt probleem. Kuigi olukord on paranenud, siis ühe elaniku kohta on statistiline näitaja ikkagi suur. Iga suitsiidi teinud inimene jätab endast maha lähedasi, kes jäävad enamasti kandma rasket süükoormat ja võivad seetõttu omakorda kannatada vaimse tervise häirete all. Erinevate uuringute põhjal pannakse kuni 60% enesetappe toime ravimata depressiooni tagajärjel. Seetõttu on see kurb ja lõplik lahendus otseselt seotud ka ravimata depressiooniga. Meeste suitsiidid moodustavad kolmveerandi kõikidest suitsiididest.

Riskirühmad ja riskitegurid

Noorukid ja noored täiskasvanud, eakad. Ülemaailmselt on suitsiid 15–19-aastaste eagrupis viie esimese surmapõhjuse hulgas. Paljudes riikides on see selles vanuses poiste ja tüdrukute surmapõhjusena esimesel või teisel kohal. Riskirühmas on ka eakad ja pensionärid.

Alkoholisõltuvusega inimesel on suitsiidirisk suurem kui elanikkonna hulgas üldiselt. Seetõttu vajavad alkoholiprobleemidega inimesed perearsti ja -õe erilist tähelepanu. Alkoholi liigtarvitamise ja depressiooni koosesinemine suurendab suitsiidiriski tohutult.

Mitmed uuringud on näidanud, et suremus suitsiidi tõttu on sagedasem alkoholi kuritarvitajate hulgas. Eestis esines alkoholi kuritarvitamist 10%-l suitsiidi sooritanutest ning alkoholisõltuvust 51%-l. Alkohol on kõige üldisem „eneseabi“-vahend, mida kasutatakse tihti depressiooni leevendajana ja reaalsusest põgenemiseks. Kõik sõltuvushäired viivad laostumiseni, sotsiaalsete suhete purunemiseni ja lõpuks sotsiaalse eraldatuseni, mis omakorda võib viia suitsiidini.

Suitsiidiriskiga on seotud ka palju kliinilises mõttes iseloomulikke isiksuslikke ning sotsiaalseid tegureid:

• eelnevad psüühikahäired (juhtivalt depressioon), kuid ka alkoholism ja muud isiksusehäired;
• kehaline haigus (esmane raske haiguse diagnoosimine, haiguse lõppstaadium, tugevat valu põhjustav või nõrgestav haigus);
• varasemad enesetapukatsed;
• perekonna ajalugu (suguvõsas on olnud enesetappe);
• alkoholisõltuvus ja/või teised psüühilised haigused;
• üksi elamine, põhjuseks sotsiaalne isolatsioon;
• töötuks ja/või pensionile jäämine;
• raske kaotus ja/või vägivald lapsepõlves;
• hiljutine haiglast välja kirjutamine (eriti psühhiaatrilist ravi saanud patsiendid);
• eluolustikulised stressitegurid;
• ühiskonnas toimuvad muutused;
• probleemid pereelus (abielulahutus);
• lein ja leinafaasid;
• muutus tööalases või majanduslikus olukorras.

Märgid, mis viitavad suurele suitsiidiriskile:

• sotsiaalne eemaldumine;
• alkoholi või narkootikumide tarvitamise suurenemine;
• märgid hingelisest valust, depressiooni sümptomid;
• eelnevad suitsiidikatsed;
• raske ärevus ja/või sisemine rahutus;
• suremisest ja/või enesetapust rääkimine.

Mitteverbaalsed vihjed võivad olla mahalöödud pilk, psühhomotoorsed häired kõnes ja liikumisel, hooletu suhtumine välimusse, eraldumine, huvi kaotus elu vastu ja negatiivsed muutused eluga toimetulekul.

Verbaalsed vihjed võivad ollasellised väljaütlemised nagu „olen suure surve all“ või „mul on närvid läbi“, „enam ei jõua“, „elul pole mõtet“. Need annavad hea vihje tundmaks huvi, kui tõsised need mõtted on. Viies kokku kõik eelnevalt läbikäidud riskitegurid, saame nii tervishoiutöötajatena kui ka lihtsalt kõrvalseisjatena, lähedastena ennetada suitsiidi.

Tegurid, mis aitavad suitsiidi ennetada:

• perekonna toetus,
• isikliku väärtuse tunne,
• head toimetulekuoskused,
• kuuluvustunne ning oma elu mõtte tunnetamine,
• tugevad usulised tõekspidamised,
• vajaliku arstiabi kättesaadavus õigel ajal.

Suitsiidikatse teinud patsiendid, kellega olen töötanud, on samuti kinnitanud uuringutega juba tõestatud väiteid. Suur osa nendest ütleb, et on enda suitsiidikavatsusest mõista andnud ja selle isegi otse välja öelnud, mõned naljaga, mõned tõsiselt, aga väidetavalt pole keegi reageerinud. Nende sõnul on asi kas naljaks keeratud või kommenteeritud sõnadega „ära aja rumalat juttu“, „kõigil on raske“ või „sul on ju lapsed“. Ja kui keegi ongi aru saanud, pole tahetud või osatud sekkuda. Kas me enam üldse kuuleme oma kiires elutempos vihjamisi öeldud asju ja tajume kaasinimese/patsientide häda? Selleks et märgata, peame nägema! Mõnikord me lihtsalt ei saa aidata, aga siis jääb vähemalt teadmine, et ma siiski märkasin ja proovisin.

Ennetusmeetodid

Suitsiidi põhilised ennetusmeetodid on suitsiidse patsiendi märkamine, usaldussuhte loomine, riskitegurite hindamine, õendusabi pakkumine lähtuvalt avastatud riskiteguritest, patsiendi suunamine teiste spetsialistide juurde ja/või hospitaliseerimine, patsiendi jälgimine ning tema tugivõrgustiku loomine ja tugevdamine.

Enesetapumõtted on enese tapmise mõtteviis. Patsientide suitsiidirisk areneb, kuna need mõtted muutuvad sagedasemaks ja lõpuks mõtleb inimene kogu aeg enesetapust.

Patsiendi tasandil hindab õde kõigi sekkumiste tulemusi, hindab suitsiidiriski, jälgib ja juhib riskirühma kuuluvaid patsiente ning pakub suitsiidispetsiifilisi terapeutilisi sekkumisi. Selleks et saada teada, kas patsiendil on suitsiidirisk, võib küsida erinevaid küsimusi, näiteks „Kas olete kunagi mõelnud ennast kahjustada?“.

Suitsiidide ennetustöös on pereõel oluline läheneda patsiendile personaalselt, eriti patsientidele, kellel on anamneesis vaimse tervise ja sõltuvushäired, muud eluraskused ja probleemid, ning pakkuda neile psühholoogilist toetust. Suitsiidiriski äratundmine on raskendatud, sest tihtipeale ei soovi patsient rääkida oma suitsiidimõtetest või -plaanist abiosutajale. Suitsiidiriski hindamisel tuleb suitsiidimõtete ja -katsete olemasolu kohta küsida otse.

Suitsiidide ennetamise oluline aspekt on usaldussuhte loomine, kus patsienti püütakse mõista ja toetada. Suhtlemine algab kontakti loomisest õe ja patsiendi vahel, kus usaldusliku suhte loomisele aitab kaasa turvalise keskkonna loomine ja õe empaatiline hoiak. Väga oluline on jälgida ka õe enda kehakeelt, mis peab olema kooskõlas räägituga. Kindlasti tuleb varuda piisvalt aega, sest enda probleemidest rääkimine nõuab patsiendilt suuri jõupingutusi. Juhul, kui ei ole varutud piisavalt aega, tuleb hinnata olukorda jooksvalt, et kindlustada patsiendile turvatunne ja abi jätkuvus. Akuutses kriisis ei tohi patsienti üksi jätta, vaid kasutada erinevaid suunamisvõimalusi, näiteks kiiret hospitaliseerimist.

Hospitaliseerimine psühhiaatriakliinikusse on kõige ohutum. Statsionaarne ravi võimaldab viia läbi täieliku meditsiinilise ja psühhiaatrilise tervise hindamise ning alustada kohe toetava ja ennetava raviga turvalises keskkonnas. Suitsiidi ennetamisel tuleb kindlasti hinnata alkoholi- ja uimastisõltuvusprobleemi olemasolu. Peale küsimuste ja patsiendi aktiivse kuulamise oleks hea kasutada erinevaid mõõdikuid, näiteks AUDIT-i testi ja EEK2 küsimustikku. Sõelumismeetodeid kasutada kindlasti ainult siis, kui patsient ise seda soovib. Testide tulemused annavad hea ülevaate ka teistele võimalikele raviga kaasatud spetsialistidele.

Suhtlemisel kasutada patsiendile arusaadavaid termineid ja väljendeid, vältida kiiret kõnemaneeri, irooniat, huumorit ja spetsiifilist terminoloogiat. Mitte kritiseerida ega halvustada patsiendi arvamusi ja seisukohti. Õde peaks näitama välja hoolivust, empaatiat ja toetust, olema tähelepanelik ning kannatlik. Patsient peab saama rääkida enda mõtetest ja tunnetest, et iseseisvalt hinnata ning selgitada suitsiidsuse põhjuseid. Vestelda võiks suitsiidimõtteid provotseerivatest elusündmustest ja tunnetest ning võimalikest suitsiidi tagajärgedest, samuti probleemide lahendamise võimalustest.

Suitsiidsuse avastamiseks võib kasutada avatud ja suletud küsimusi. Sellised küsimused ei tee inimest rohkem suitsiidseks, nagu tihti kardetakse, vaid vastupidi, see annab patsiendile tunde, et teda kuulatakse ning et ta ei ole oma murede ja mõtetega üksi. Avatud küsimused võivad olla näiteks järgmised: „Kas sa oled kunagi tundnud, et rohkem ei suuda?“, „Kas sind kurnavaid sümptomeid/sündmusi on liiga palju, et nendega toime tulla?“. Suletud küsimused: „Kas sa oled kunagi tahtnud magama jääda ja mitte kunagi enam ärgata?“, „Kas sa oled mõelnud, et oleks parem, kui mind ei oleks üldse olemas?“. Avatud küsimused annavad patsiendile võimaluse ennast rohkem avada ning suletud küsimused annavad aitajale konkreetsemalt informatsiooni. Küsida võiks võimalike suitsiidiplaanide kohta. Konkreetse plaani olemasolu suurendab suitsiidiriski. Mida põhjalikum on plaan, seda tõsisem on enesetapu oht.

Meeles tuleb pidada, et suitsiidiriski tase võib lühikeste perioodide lõikes märkimisväärselt kõikuda, seetõttu onäärmiselt vajalik järjepidev suitsiidiriski jälgimine ja hindamine. Pereõel on hea võimalus teha uusi kokkuleppeid, seda muidugi juhul, kui olukord pole akuutne. Sellisel juhul on vaja jälgida patsienti regulaarselt vastuvõttudel, et olukorda uuesti hinnata. Samuti on tähtis rõhutada patsiendile, et ta ei ole üksi ja võib vajadusel julgelt õe poole pöörduda, rõhutades, et koos leitakse halvenenud olukorrale lahendus.

Vaimse tervise häire korral peab õde patsiendile selgitama ravimite võtmise olulisust, õpetama erinevaid strateegiaid, mille abil patsient õpib tuvastama negatiivseid emotsioone ja mõtteid. Koostage suuline või kirjalik leping, milles öeldakse, et patsient lubab kontrollida enda emotsioone ega harrasta enesevigastusi. Esitage patsiendile võimalusi mõtete ja tunnete väljendamiseks, patsiendil on kasulik rääkida enesetapumõtetest ja enesevigastuse soovist. Nende mõtete ja tunnete väljendamine võib nende intensiivsust vähendada. Samuti peab patsient nägema, et aitaja on avatud aruteluks. Soovitada võiks päeviku pidamist ja abiliinidele helistamist.

Võtke võimalusel ja patsiendi loal ühendust pereliikmetega, korraldage individuaalne ja/või perekondlik nõustamine, see võib vähendada patsiendi isoleeritust ning aitab pereliikmetel lähedase probleemidest paremini aru saada.

Kokkuvõtteks

Pereõel on väga suur roll suitsiidide ennetamisel. Võimalus toob endaga kaasa ka suure vastutuse ja tihti tundub õdedele, et neil pole piisavalt teadmisi nii delikaatse ja isegi hirmutava probleemi käsitlemiseks. Kindlasti oleks vaja selle teemalisi lisakoolitusi, mis suurendaks õe professionaalset enesekindlust. Juhul, kui piisavalt koolitusvõimalusi ei ole, võiks iga õde enda teadmisi täiendada, lugedes suitsiidist teemakohaseid, tõenduspõhised, õendusteaduslikke artikleid. Kirjandust leidub selle teema kohta palju, tuleb ainult ise aktiivne olla.

Õdede enda vajadused peavad olema samuti rahuldatud, aitaja enda hea vaimne tervis on ülioluline. Uuringud näitavad, et ka õed/tervishoiutöötajad kogevad suitsiidsust, seetõttu peab aitaja ise oskama hinnata enda vaimse tervisega seotud negatiivseid aspekte ja probleemide ilmnemisel abi küsima. Nii patsientide kui ka õe enda vaimse tervise seisukohast on kõige olulisem ennetustegevus. Ennetus eeldab teadlikkust, julgust ja oskust sekkuda probleemidesse õigeaegselt. Märgates päästame elusid!

Kõige enam levinud valearusaamad, mis takistavad enesetappude ennetamist (7).

Valearusaam.Inimesed, kes räägivad enesetapust, seda ei tee.

Tegelikkus. Enamik inimesi, kes enesetapu sooritavad, annavad oma kavatsustest eelnevalt märku. Umbes 70% nendest, kes on endalt elu võtnud, on andnud ümbritsevatele eelnevalt signaale oma kavatsuse kohta. Seega tuleb alati sekkuda, kui pannakse tähele märke suurest suitsiidiriskist.

Valearusaam. Suitsiidne inimene on kindlalt otsustanud surra.

Tegelikkus. Enamik enesetapjaid kõhkleb. Isegi sagedaste ja sügavate suitsiidimõtetega inimeses on tavaliselt olemas soov elada. Kiire reageerimine ja suitsiidimeetodile ligipääsu piiramine on enesetappude ennetamisel efektiivsed strateegiad.

Valearusaam. Enesetapp pannakse toime ette hoiatamata.

Tegelikkus. Enesetapjad annavad oma kavatsustest korduvalt märku.

Valearusaam. Kriisi möödumine tähendab, et enesetapuoht on möödas.

Tegelikkus. Palju enesetappe sooritatakse just paranemise ajal, kui inimesel on jõudu ja tahtmist enese­hävituslik mõte teoks teha.

Valearusaam. Kõiki enesetappe ei ole võimalik ära hoida.

Tegelikkus. Tõsi. Aga suuremat osa enesetappudest saab ära hoida.

Valearusaam. Kui keegi käitub suitsiidselt, jääb ta niisuguseks alati.

Tegelikkus. Enesetapumõtted võivad tagasi tulla, aga nad pole püsivad ja nii mõnegi inimese puhul ei tarvitse need kuna­gi korduda.

Valearusaam. Kui näib, et inimene mõtleb enesetapust, siis selle kohta küsimusi esitada on ohtlik.

Tegelikkus. Võimalus rääkida avameelselt sügavalt isiklikest ja tundlikest teemadest nagu suitsiid on enamuste inimeste jaoks leevendav kogemus. Teema vältimine võib seevastu olla hävitava toimega ja süvendada suitsiidimõtteid veelgi. Siiras ja kaastundlik huvi teise inimese tunnete ja mõtete vastu on hinge tervendava toimega. Hoiduma peaks hinnangute ja kiirete nõuannete andmisega.

Artikkel ilmus mai Pereões.

Kasutatud kirjandus

1. Gearing D, Worchel D. Suicide assessment and treatment. Empirical and evidence-based practices. New York: Spring, 2010.
2. Bolster C, Holliday C, O’Neal G, Shaw M. Suicide Assessment and Nurses: What Does the Evidence Show? The Online Journal of Issues in Nursing 2015; 20 (1): manuscript 2. DOI:10.3912/OJIN.Vol20No01Man02.
3. Laido Z, Värnik A, Sisask M, Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI). Alkoholiprobleemidega patsientide suitsiidiriski hindamine. Tervise Arengu Instituut, 2010.
4. http://www.who.int/mental_health/prevention/suicide/supremiss/en/. (23.04.2021).
5. Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas. Tervise Arengu Instituut, 2021.

https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__01Rahvastik__04Surmad/SD15.px/table/tableViewLayout2/ (23.04.2021).

6. Smith, E. Suicide risk assessment and prevention. Nursing Management Journal 2018; 11: 22–30.
7. Värnik A (toim.). Enesetappude ennetamine: abiks esmatasandi tervishoiutöötajatele. Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut, 2008.
8. Sisask M (toim.). Enesetappude ennetamine: abiks õpetajatele ja muule koolipersonalile. Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut, 2008.