Natalja Nedaškovskaja: kogenud arsti kõrval töötamine andis julguse nimistu üle võtta

Kui kaua olete olnud perearst Harkus ja miks just selle koha valisite?

Tulin Harkusse tööle kohe pärast residentuuri lõpetamist eelmise aasta septembris, kuid töötasin siin ka juba residentuuri ajal neli kuud. Dr Eva Szirko pakkus, et võiksin tulla Harkusse tööle, ja seda mõttega, et nimistu vaikselt üle võtta. See sobis mulle hästi, sest kohe pärast residentuuri lõpetamist ei oleks ma julgenud nimistut võtta. See oli hea võimalus esialgu kahekesi perearstitööd teha.

Kas Te ei tahtnud minna suuremasse keskusesse?

Mõnes mõttes on suuremas keskuses kergem, sest sinu ümber on rohkem arste ja erinevaid spetsialiste. Samas, suured keskused tahavad, et tuled oma nimistuga. See võib tekitada patsientide seas rahuolematust, kui nad saavad ühel päeval teada, et nende perearst on kolinud. Heal juhul on uus keskus lähedal üle tee, halvemal juhul mõnikümmend kilomeetrit kaugemal. Aasta jooksul saavutatakse tavaliselt tasakaal, kui enamik patsiente harjub ära ning rahuolematud leiavad uue arsti. Tasakaalu saavutamine võib tekitada uuel perearstil palju stressi. Suured keskused võtavad hea meelega ka nullnimistuga noori arste, aga kõikidele residentuuri lõpetanutele nullnimistuid kahjuks ei jagu.

Siin oli hea võimalus, sest kõik jääb samaks, ainult mina tulen juurde. Patsientidele on see samuti oluline, et keskus jääb samaks ja pereõed on tuttavad ning ainult arst on uus. Mõni patsient tõenäoliselt läheb uut arsti otsima, aga praegu pole meie nimistu veel väiksemaks jäänud. Selline nimistu üleminek tagab parema järjepidevuse, tekitab vähem stressi nii patsientidele kui uuele arstile. Kui peaks kohe pärast residentuuri lõpetamist kuskile üksi minema, siis oleks see natuke hirmus.

Palun kirjeldage, milline on Teie perearstikeskus.

Siin on üks nimistu ligi 2000 inimesega. Keskuses on kaks pereõde ja praegu kaks arsti. See on väike piirkond, kus kõik teavad kõiki. Õed on siin töötanud juba aastaid ja tunnevad patsiente üle mitme põlvkonna.

Kuidas Te sellise kokkuleppeni jõudsite, et Eva Szirko nimistu üle võtta?

Tulin siia residentuuri ajal ja ta küsis kohe, kas tahan siia päriselt tööle tulla. Võtsin mõtlemisaja ja otsustasin, et see on hea võimalus. Ma arvan, et ta juba ammu mõtles nimistu kellelegi üle anda, aga ei tahtnud päris niisama ära minna ja kõigele käega lüüa. Kuna see on üksikpraksis, siis on meil kokkulepe, et kui tahan puhkusele või koolitustele minna, siis ta ikka tuleb ja asendab mind.

Kuidas on praeguseks sisseelamine läinud?

Hästi, sest mul oli siin kõik juba residentuuriajast tuttav. Sain seda, mida ootasin – sain teha perearstitööd, kuid samas on turvatunne, sest kõrval on kogenud arst, kellelt nõu küsida. Ka see on oluline, et ma ei hakanud kohe tegelema praksisepidamise rahalise poolega. Seda olen siin õppinud. Praegu tunnen end juba palju julgemalt.

Mis on noorele arstile alustades kõige keerulisem?

Paljud pelgavadki seda, et on vaja kohe erinevaid rahalisi asju korraldada, õed ja kõik vajalikud asjad ning seadmed leida jne. Inkubatsioon peaks sellised probleemid lahendama.

Praegune plaan on, et võtate nimistu üle 1. aprillil. Kas tunnete, et olete siis täiesti valmis?

Praegu tunnen küll. Ma olen siin kokku üle aasta töötanud ja usun, et olen valmis.

Kas 2000 inimesega nimistu ei ole liiga suur?

Praegu tundub, et saame hakkama. Suure nimistuga hakkama saamist mõjutavad mitmed tegurid. Peamised on piirkond, nimistu koosseis ja sotsiaalhoolekandetöö piirkonnas. Teatud tingimustel võib ka 1500 patsiendiga nimistu pidamine olla keeruline ja koormav.

Praegu teen arstitööd suuremas osas mina, dr Szirko võtab vastu 1–2 päeval nädalas ja asendab mind koolituspäevadel. Minu hinnangul ei ole meil sellise korraldusega probleeme arstiabi kättesaadavusega, vaatamata sellele, et nimistu on suur. Hindan väga kõrgelt pereõdede tööd. Meie nimistu patsiendid on harjunud, et pereõde on spetsialist, kes suudab paljud asjad iseseisvalt lahendada. Olen pereõe jaoks alati kättesaadav. Väikeses kollektiivis saab probleeme lahendada kiirelt ja efektiivselt. Kui pereõdede töö sujub, siis on arsti koormus väiksem ja arstiabi kättesaadavus parem.

Ministeerium andis äsja teada, et inkubatsioon reguleeritakse seadusega. Kas see on asi, mis võib panna noori arste rohkem tahtma nimistut võtta, ja seda ka näiteks suurtest keskustest väljas?

Ma usun, et see motiveerib neid perearste, kes plaanivad pensionile minna, võtma enda kõrvale noort täiskohaga arsti, kellele saab pakkuda head palka. Noort arsti motiveerib see, et saab võimalikult stressivabalt ja sujuvalt oma nimistuga tööd alustada. Ei pea kohe otsima ruume, aparaate, õdesid, raamatupidajat jne. Saab alustada juba valmis keskuses ja pärast, kui on tahtmist ja võimalusi, saab asju ümber korraldada. Inkubatsioon on oluline eeskätt soolopraksistele ja aitab just neid säilitada.

Seaduse järgi saavad inkubatsiooniks lisarahastust ainult väljaspool Tallinna ja Tartut asuvad praksised, aga võib-olla saab kunagi ka Tartut ja Tallinna ümbritsev „kuldne ring“ (siia kuulub ka Harku vald) projektist välja. Mulle tundub küll, et siin on piisavalt palju noori arste, kes soovivad tööd alustada.

Inkubatsiooni pikkus on 12 kuud. Kas see on piisav aeg?

See on individuaalne, aga minule oli küll piisav. Meil oli algusest peale selline töökorraldus, et mina võtan enda peale kogu igapäevase ravitöö. Dr Szirko jätkas praksise korraldusega seotud tegevustega, samal ajal õpetas ta neid asju mulle. Ta on alati valmis minu muresid kuulama ja nõu andma. Minu jaoks on see residentuuri lõpetamise ja päris iseseisva perearstina töötamise vaheline üleminekuperiood. See protsess on nagu ujuma õppimine – tundub hirmus, aga tegelikult lihtne. Noori võib vette visata, varem või hiljem õpivad ujumise ära, aga noored ise tahaksid kasvõi natuke turvatunnet.

Patsiendile tagab selline üleminekuperiood parema järjepidevuse. Perearstina tead patsienti tervikuna, tead haiguslugu ja näed nii-öelda tervikpilti. Samas, patsient ei ole ainult haiguslugu, analüüside ja uuringute vastused ning tehtud ravi. Patsiendi isiksust ei näe arvutiekraanilt. Patsiendi kui isiksuse tundma õppimine on pikk protsess ja minu hinnangul on see üks keerulisemaid aspekte perearsti töös. Kindlasti aitab kogenud kolleegi nõu, kes on oskab sind õigesti suunata ja hoiatada.

See teema on juba igipõline, et noored ei kipu Tallinnast ja Tartust kaugele minema. Miks Teie seda ei teinud?

On mõistetav, et inimesed, kes on elanud Tallinnas või Tartus ja seal residentuuri teinud, tahavadki sinna jääda. Kuna leidsin endale sellise hea võimaluse, siis võtsin selle vastu. Kui poleks leidnud, siis võib-olla oleksin läinud kuskile mujale, ehk ka Lõuna-Eestisse. Samas, siin on sõbrad ja sugulased ning pigem tahaksin ikkagi siia jääda. Harku pole muidugi ka päris Tallinn. Inkubatsiooniprojekt ei oleks mind motiveerinud minema Tallinnast väga kaugele. Noorte arstide maale meelitamiseks on minu arvates vaja palju rohkemat.

Sel aastal on suurendatud suurtest linnadest kaugemal tegutsevate praksiste baasraha, elu näitab, kas see toob rohkem arste maale või mitte. Kui räägime maapiirkonna arstide puudusest, siis tahaks kindlasti mainida lähtetoetust, mis on mõeldud just noortele residentuuri lõpetanud perearstidele. Mõne aasta eest tegid kolleegid residentide seas küsitluse, et uurida, mis summa motiveeriks arste maale minema. See summa oli praegusest 2–3 korda suurem. Mina arvan, et suurem rõhk võiks olla baasrahastusel, et arsti regulaarne sissetulek oleks maal suurem. Lähtetoetust saab ainult korra pärast residentuuri lõpetamist, kuid võib-olla soovib mõni vanem ja kogenud arst elukohta vahetada. Ka seda võiks soosida.

Milline oli Teie keskuse töö koroonaepideemia ajal kevadel ja nüüd?

Kevadel oli keerulisem kui praegu. Pidevalt tuli uusi juhendeid ja analüüsivõimekus polnud hea. Praegu on olukord stabiilsem ja selgem kui kevadel. Ärevust on vähem, patsiendid on olukorraga kohanenud. Saame kindlasti paremini hakkama. Me järgime perearstide seltsi reegleid. Näiteks eelistame kaugvastuvõtte, aga kui on vaja keskusesse vastuvõtule tulla, siis loomulikult saab. Eraldi on puhtad patsiendid, kel pole viirushaiguste sümptomeid, ja teised. Kuna koht on väike ja ruumide vahel me patsiente jagada ei saa, siis jagame ajaliselt. Päeva alguses tulevad n-ö puhtad ja päeva lõpus n-ö mustad patsiendid. Eelneb telefoni kaudu triaaž ja kohale tulles samuti. Kõik kannavad maske.

Sellisel keerulisel ajal on soolopraksised väga haavatavad. Õnneks on meil praegu kaks arsti. Kui üks jääb haigeks, siis teine saab asendada. Siiamaani oleme pääsenud, keegi pole haigeks jäänud ega lähikontaktne olnud. Mõtlen kogu aeg, et kui mina peaksin haigeks jääma, siis tuleb ju minu asemele tööle vanem kolleeg, kes kuulub riskirühma ja kes võtab endale sellega veel suurema riski. Rõhutan veel kord pereõdede töö olulisust, sest keerulisel ja kiirel ajal on nemad perearstikeskuses eesliinil ja peavad reageerima kiirelt muutuvale olukorrale.

Kas praegune olukord on teinud arstiabi pakkumise kuidagi keerulisemaks?

Võin öelda, et meie keskuses on arstiabi kättesaadavus sama hea kui enne. Alati saab vastuvõtule, kui on vaja. Kuna eriarstiabi plaaniline töö lükati kevadel edasi, siis seal on järjekorrad praegu pikemad nii vastuvõtule kui uuringutele. Õnneks on e-konsultatsioonid praktiliselt kõikidel erialadel, nii saavad eriarstile suunatud kiireloomulised küsimused kiiresti lahendatud.

Milline oleks olukord, kui e-konsultatsiooni võimalust ei oleks?

Ma ei kujuta seda ettegi. Oma iseseisvat tööd olen teinud ainult e-konsultatsiooni ajal ega tea, kuidas ilma selleta on varem hakkama saadud, kui ise ei tea, mida mõne eriala abi vajava patsiendiga teha. Õnneks ei ole tänapäeval vaja omada tutvusringkonnas kõikide erialade spetsialiste, ei ole vajadust oma erialaarstidest sõpru tülitada. Patsiendile tähendab see võrdsemat eriarstiabi kättesaadavust.

Kuidas Te perearstina leiate, kas koroonaepideemia olukorras peaks Eestis olema karmimad reeglid?

Raske öelda. Eks põhiline küsimus on, kas haiglad koormatakse üle. Kevadel kardeti, et meil tuleb samasugune olukord, nagu oli Itaalias ja Hispaanias, aga õnneks läks isegi hästi. Õigel ajal rakendati meetmeid. Minu arvamus on, et trahvid ei oleks väga mõistlikud. Tuleb ikka teha inimestele selgitustööd ja neid veenda ning säilitada head suhted. Perearstina töötades lähtun põhimõttest, et tulemuse saavutamiseks pean patsienti veenma ja motiveerima. Ähvardamine ja karistused võivad tunduda alguses efektiivsed, aga sellise käitumisega ei saavuta pikas perspektiivis usaldussuhet ja tõhusat koostööd. Riigi ja kodaniku vahelise usaldussuhte loomine ja säilitamine on väga oluline.

KOMMENTAAR

Eva Szirko, Harku perearst

Loobun nimistust, sest otsustasin minna pensionile. Töötan meditsiinis alates 17. eluaastast, nii et varsti saab 50 aastat täis. Vist aitab. Ühtlasi on suur õnn ja vedamine, kui saad enda asemele igati sobiva noore arsti. Mul on ju vastutus oma nimistu ja personali edasise hea käekäigu ees. Väga hea tunne on edasi anda / müüa varustust, mille oled suure innuga soetanud. Noorel kolleegil on kõik vajalik, et jätkata tööd samal tasemel, millega on harjunud nii nimistu liikmed kui personal. Ma arvan, et inkubatsioon on alustamiseks väga mugav ja kindel viis, et liituda juba toimiva mehhanismiga. Ei ole ärevust, pangalaenu ja muud liigset rahalist väljaminekut. Inkubatsioon on suurepärane viis noort perearsti praktilises töös juhendada, näidata, et asi polegi nii keeruline ja stressirohke, administreerimine on õpitav ja korraldatav, ning tutvustada iseärasusi, mis on selle tööga seotud. Kuna haigekassa finantseerib kogu seda „üritust“, siis on mul tõsine kohustus õpetada ja anda edasi kogu informatsioon, mida noor perearst peab teadma.

Artikkel ilmus detsembri Perearstis. Ajakirja saab tellida siit.