Millal hakata taas sportima pärast COVID-19 infektsiooni põdemist?

Autor: Pii Metsavas, spordiarst, Spordimeditsiini SA

Harrastussport on järjest enam liikumas tugitoolist välja terviseradadele-spordiklubidesse, see aga toob spordikeskkonda olemasolevate või kujunevate terviseprobleemidega harrastajaid, kes vajavad asjatundlikku nõustamist. Perearstikeskused on jätkuvalt väga oluline infoallikas inimesele, kes soovib ühel või teisel moel oma tervist parandada, sealjuures liikumisaktiivsust suurendades.

Hoolimata sellest, et sportliku aktiivsuse kasulikkus on laialdaselt teada, on kõigis perearstinimistutes patsiente, kes on siiski liigselt inaktiivsed ja vajaksid abi liikumisaktiivsuse turvalisel suurendamisel. Samamoodi on nimistute nimekirjades patsiente, kes on väga aktiivsed harrastussportlased ja kelle füüsiline koormus võib olla ka organismi liigselt kurnav.

Aktiivsed harrastussportlased jagunevad valdavalt kahte gruppi – need, kes treenivad hea enesetunde ja hea tervise nimel, ning need, kellel on märkimisväärselt suuremad sportlikud eesmärgid, mis on seotud enda füüsilise võimekuse arendamise, eneseületuse ja proovilepanekuga ehk võistlusspordiga. Nende harrastajate nõustamine võib paljuski olla väga erinev.

Enamik patsiente võiks ühel või teisel viisil tegeleda tervisespordiga ning neid tuleks pigem julgustada sellega algust tegema. Algajaid on vaja nõustada lähtuvalt juba teadaolevatest individuaalsetest tervise eripäradest. Hoolimata algaja tervisesportlase vanusest, võiks tervisespordiga alustamise juurde kuuluda tavapärane terviseseisundi kontroll, mis peaks endas kätkema varasemate haigestumiste/terviseprobleemide põhjalikku anamneesi, sealjuures perekondlike haiguste ja krooniliste haiguste riskitegurite olemasolu/puudumise hindamist. Samuti võiks selline vastuvõtt kätkeda endast üldist tervisliku seisundi hindamist – vastavalt vajalikud analüüsid, rahuloleku EKG, antropomeetrilised näitajad, olemasolevate skeleti-lihassüsteemikaebuste hindamine. Oluline on selgitada välja võimalikud riskitegurid, mis võiksid vajada füüsilise koormuse täpsemat individualiseerimist või täiendavate terviseuuringute tegemist.

Treeningkoormust tuleks suurendada järk-järgult

Algaja tervisesportlase treeningud peaksid olema mitmekülgselt arendavad ning pakkuma vaheldust ja naudingut. Treeningud peaksid sisaldama endas nii aeroobseid treeninguid südame-veresoonkonna tervise arendamiseks ja toetamiseks kui ka kogu keha suuremaid lihasgruppe haaravat lihastreeningut. 2020. aasta lõpul andis ka WHO välja värskeimad soovitused liikumisaktiivsuse osas üldpopulatsioonile. WHO viimaste soovituste alusel on kõige olulisem sõnum inimestele arusaamine, et igasugune liikumisaktiivsus on parem kui mitte millegi tegemine ja kehaline passiivsus. WHO juhistest lähtuvalt võiksid kõik inimesed alustada vähese füüsilise koormusega ning järk-järgult suurendada treeningute sagedust, intensiivsust ja kestvust aja jooksul, ilma et vajaksid selleks spetsiaalset tervisekontrolli. Võimalik saadav kasu tervisele kaalub üles potentsiaalsed riskid.

Küll aga tuletab ka WHO juhis meelde, et füüsilise koormusega kaasnevad uued sümptomid-kaebused vajavad kindlasti täiendavat tervisekontrolli. Täiskasvanute (18–64-aastased) soovituslik regulaarne füüsiline aktiivsus peaks olema vähemalt 150–300 minutit keskmise intensiivsusega aeroobset tegevust või 75–150 minutit suure intensiivsusega aeroobset tegevust nädalas. Sobilik on ka eelnimetatud koormuste omavaheline kombineerimine vastavas mahus. Lisaks aeroobsele treeningule peaksid täiskasvanud WHO soovituste alusel kaks või enam korda nädalas tegema lihaskonda tugevdavat treeningut, mis haaraks kõiki suuremaid lihasgruppe. Selleks, et saada tervisele lisakasu füüsilisest aktiivsusest, võib aktiivsustaset tõsta ka > 300 minuti keskmise intensiivsusega või > 150 minuti suure intensiivsusega aeroobsel treeningul nädalas (või kombinatsioon nendest).

Mistahes aktiivsustasemega harrastussportlased vajavad sageli ka meeldetuletust, et treening peaks olema nauditav ja meeldiv. Spordialade valik on piisavalt lai, et leida endale meelepärane treening, mis pakub harrastajale ka vaimset naudingut – liiga sageli muutub treening igapäeva elu kohustuslikuks osaks ja kaob ära treeningu potentsiaalne naudingut pakkuv kasutegur harrastaja vaimsele tervisele. Meeleolutreeninguks sobivad hästi pallialad/meeskonnaalad, kus fookus on jaotunud laialdasemalt.

Ülekoormussündroom

Esimene treeningaasta peaks olema algajal siiski kehaliste koormustega kohanemise aasta, mis jätab organismile piisavalt aega treeningutest tulenevate positiivsete muutuste kujunemiseks ning aitab vältida terviseprobleemide teket. Esimesel treeningaastal ei oleks võistlemine soovituslik.

Mida suuremate eesmärkidega harrastussportlane on, seda suurem on tõenäosus ka ülemääraseks treening-/võistluskoormuseks ja sellest tulenevateks terviseprobleemideks. Ülekoormussündroomi sümptomaatika võib haarata väga erinevaid organsüsteeme, mistõttu on võimalike kaebuste ampluaa väga lai. Sagedased kaebused on nii üldiselt kurnatustunne, väsimus, aeglane taastumine füüsilise koormuse järel kui ka koormustaluvuse vähenemise tunne. Tihti võib kaebusi tekitada ebatavaline südametöö – „Tunnen südamepekslemist või rütmihäiret koormusel/koormuse järel“.

Ülemäärasest koormusest kujuneva organismi stressreaktsiooni korral muutub ka organismi ainevahetus, immuunsüsteemi toimimine, lihaste koormustaluvus, samuti kujuneb stress kesknärvisüsteemi tasemel. Kesknärvisüsteemi kurnatust peegeldavad sageli sellised kaebused nagu ärritatavus, häirunud uni, meeleolulangus, loidus, treeningutahte kadu. Ülemäärast pingutust võivad peegeldada ka roidekaarealused valud seedesüsteemi häirumisest. Ülemäärase koormuse korral häirub immuunsüsteemi funktsioneerimine, tulemiks võivad olla sagedased haigestumised näiteks ülemiste hingamisteede infektsioonidesse või ka sagedased „(huule)ohatised“. Sümptomite hulgas võivad olla lihasvalud või -väsimus, mis ei sobi kokku tehtud treeningute intensiivsuse/mahuga.

Tabel 1. Ülekoormussündroomile viitavad võimalikud sümptomid

Liigsest treeningukoormusest tingituna võivad probleemiks kujuneda ka ülekoormusvigastused, mis tihti on spordialaspetsiifilised. Väga sagedased on venitus- ja põrutusvigastused, kõõluste ülekoormusreaktsioonid, raskematel juhtudel erinevad stressmurrud. Ülemäärase ühekülgse treeningu tulemusena võivad kujuneda ühe kindla kehapiirkonna kaebused – näiteks alaseljavalud, kannakõõluse probleemid või plantaarfastsiit. Tervisesportlase ülekoormusvigastuste vältimiseks on oluline mitmekülgne treenimine, mille tulemusena tugevneb kogu keha lihaskond ühtlaselt. Väga sageli jäävad harrastajad treeningutes kasutama endale juba nii-öelda tuttavaid harjutusi ning vahelduse puudumine ei taga komplekselt toimivat treeningut kogu kehale. Samuti võib probleemi algpõhjus olla omandatud vale liigutusmuster harjutuste sooritamisel.

Harrastusport ja ravimid

Harrastusportlaste nõustamisel, eriti algajate korral vajab kindlasti nende teadlikkus parandamist potentsiaalselt väga ohtlike kaebuste tekkimisel koormusel. Kahjuks näeme siiski ka eelnevalt hea füüsilise võimekusega harrastussportlasi, kes on treeningutel tundnud kehva enesetunnet, kuid sümptomeid eirates jätkanud treeningut ja nii on tekkinud keerulised tagajärjed.

Tabel 2. Sportimine tuleks kohe lõpetada, kui esinevad järgmised kaebused.

Harrastussportlaskond on väga erineva taustaga, nende hulka kuuluvad ka patsiendid, kes peavad erinevatel põhjustel kasutama eri toimemehhanismidega ravimeid. Ravimeid kasutaval patsiendil on ka sportimise aspektist kõige olulisem teadlikkuse suurendamine. Patsient peab olema teadlik oma ravimitest − mida, milleks ja mis annustes ta kasutab. Samuti peaks sportiv patsient teadma, kas ravimid võivad ühel või teisel moel mõjutada tema südame-vereringesüsteemi või kopsufunktsiooni.

Aktiivne harrastussportlane on üldiselt suure sisemise motivatsiooniga ja väga huvitatud enda heast tervislikust seisundist ning enamasti on nad ka teadlikud ravimitest ja väga hea ravisoostumusega. Algaja harrastaja vajab kindlasti selgitust, kuidas ravimid võivad mõjutada tema enesetunnet või sportlikku sooritusvõimet. Erilist tähelepanu tuleks pöörata südame-veresoonkonna ravimitele (antihüpertensiivsed ravimid, antikoagulandid, antiarütmikumid), kopsufunktsiooni mõjutavatele ravimitele (astma, KOK-i ravimid), diabeediravimitele, valuvaigistitele, antikonvulsantidele, samuti laialdaselt kasutusel olevatele antidepressantidele. Ravimite kasutamine ei välista kindlasti sportimise võimalikkust, kuid võib tingida vajaduse koormusi individuaalselt kohandada ja õpetada patsienti enda tervislikku seisundit vajadusel täpsemalt jälgima (näiteks diabeediravimitega kaasneva võimaliku hüpoglükeemia vältimine füüsilise koormusega seonduvalt).

Sportimine pärast COVID-19 infektsiooni põdemist

Praegu väga aktuaalse ülemaailmse COVID-19 pandeemia ajal on palju harrastussportlasi, kes kodukontorites töötamise kõrvalt alustavad/taasalustavad treeningutega, et tuua igapäeva ellu vaheldust. Samuti on palju neid, kes viirusinfektsiooni põdemise järel tunnetavad vajadust enda füüsilise võimekuse parandamise järele. Praeguseks on teada COVID-19 mitmekülgne mõju meie organismile, mistõttu on üha enam küsimusi viiruse põdemise järel treeningutega alustamise/taasalustamise kohta. COVID-19 infektsiooni pikaajalised mõjud on praegu siiski veel täpselt teadmata, kuid on kirjeldatud nii südamelihasekahjustust, kopsukahjustust kui ka pikaajalist kurnatussündroomi viiruse põdemise järel.

Praeguste teadmiste ja juhiste alusel on esmatähtis eristada patsiente, kes on viirusinfektsiooni põdenud asümptomaatiliselt või kergekujuliselt, ning neid, kellel haigus on kulgenud raskemalt (vajades hospitaliseerimist). Ükskõik kui kergelt või raskelt on patsient viirusinfektsiooni põdenud, enne treeningutega taasalustamist on vaja anda organismile aega taastumiseks – ka asümptomaatilistel patsientidel on soovituslik puhata vähemalt kohustusliku eneseisolatsiooni perioodil (10–14 päeva).

Sportimisega alustamisele peab kindlasti eelnema umbes seitsmepäevane periood ilma igasuguste sümptomiteta ning inimene peab hakkama saama enda igapäeva toimingutega ja suutma läbida kergema jalutuskäigu ilma hingeldamise ning väsimusmärkideta. Puhkeperioodi järel tuleks anamneesi ja läbivaatuse alusel hinnata võimalikke püsivaid kaebusi ja nõustada väga rahuliku tempoga treeningute juurde naasmise osas, sealjuures rõhutades vajadust jälgida võimalikke uusi kaebusi. Kergekujuliselt või asümptomaatiliselt põdenud patsiendid, kellel on kardiovaskulaarseid riskitegureid (näiteks diabeet, hüpertensioon, varasem müokardiit või tromboos anamneesis, klapirikked jms), võiksid puhkust pikendada veel 10–14 päeva jagu, seejärel samuti läbida arstliku läbivaatuse ning ka täiendavalt puhkeoleku EKG, vajadusel vereanalüüsid (sh kardiomarkerid) ja põhjalikuma südametervisekontrolli.

Raskekujuliselt viirusinfektsiooni põdenud patsiendid, kes on vajanud hospitaliseerimist, või ka väga suurte treeningumahtudega/võistlevad sportlased vajavad kindlasti täiendavat põhjalikku tervisekontrolli ja individuaalset lähenemist.

Harrastussportlased saab vajadusel alati suunata spordiarsti konsultatsioonile või põhjalikule terviseuuringule, planeerimaks täpsemaid treeningukoormusi või lahendamaks võimalikke tervisekaebuseid.

Artikkel ilmus märtsi Pereões.