Miks ma pöördusin perearstiusku?
Peremeditsiini eriala esimese aasta arst-resident Liisa Kams rääkis Eesti Perearstide Seltsi aastakonverentsil esitatud ettekandes südamlikult oma teekonnast perearstiteaduseni.
Septembri lõpus kogunesid Viljandis Ugala teatrimajas oma aasta tähtsündmusele, Eesti Perearstide Seltsi aastakonverentsile sajad perearstid üle Eesti. Tänavusel konverentsil otsisid perearstid ja tervishoiukorraldajad lahendusi võrdse ja patsiendikeskse perearstiabi tagamiseks kõigis Eesti piirkondades.
2020. aastal, üldarsti kutse omandanuna, astus dr Kams esmalt kirurgilise eriala residentuuri, kuid jõudis seal järeldusele, et see eriala ei ole tema jaoks. Seejärel töötas ta mõnda aega erasektoris, kus tekkiski idee astuda peremeditsiini residentuuri.
Arst-resident Kams kirjeldas esmalt üldarstiõppe lõpetanute ootusi töökohale. Noored üldarstid soovivad, et erialale spetsialiseerudes oleksid nad arstidena tunnustatud ja väärtustatud ühiskonnaliikmed. Lisaks on noortele oluline teenida tehtud töö eest väärilist tasu ja teha tööd nii, et jääb aega ka eraelu ja hobide jaoks. Dr Kams tõdes, et ise kuuenda kursuse praktikandina ta midagi eelnimetatust haiglatsüklites ei kogenud. Pigem jäi haiglas töötamisest mulje, et töökoormus on suur, seda vähendada ei ole võimalik ja palk on tagasihoidlik. Seevastu positiivse ja meeldejääva kogemuse sai ta peremeditsiini tsüklitest. Teda inspireeris iseäranis see, kuidas juhendav perearst rääkis enda otsusest hakata perearstiks, kutsus noort kolleegi tagasi ja toonitas, et ta on kollektiivi oodatud.
Peremeditsiini tõi positiivne praktikakogemus
Nii otsustaski dr Kams peremeditsiini residentuuri kasuks – aastate eest praktika ajal tekkinud positiivne kogemus tõi ta mitu aastat hiljem eriala juurde tagasi. Peremeditsiin sai valitud soovist parandada kaasinimeste tervist, motiveerida neid oma tervisekäitumist parandama ja edendada rahvatervist suuremas plaanis, tegeledes ka ennetustööga. Kuuenda kursuse peremeditsiini tsüklitest olid dr Kamsil head mälestused: igapäevatöö patsientidega oli huvitav, mitmekülgne ja arendav. Lisaks meeldis talle käsitleda patsienti kui tervikut ja tagada talle raviteekonna järjepidevus. N-ö iseenda ülemuseks olemise tõi dr Kams samuti välja peremeditsiini positiivse küljena – tulevikus, iseseisva perearstina on tal võimalik luua täpselt selline töökeskkond, nagu tema seda soovib.
Kokkuvõtvalt tõdes dr Kams, et kõige rohkem mõjub noortele proaktiivsus: perearsti initsiatiivil oma eriala tutvustada on oluline roll noore kolleegi edasistes erialavalikutes. Olgugi et tegu on lisaülesandega – populariseerida eriala, millel igapäevaselt töötatakse –, on sellel positiivsed tulemused, mis ilmnevad aastate pärast uute alustavate kolleegide näol. Nii soovitas arst-resident Kams julgelt kutsuda noori huvilisi töövarjuks, perearstipraksisesse abiarstiks ja/või abiõeks tööle. Esimene positiivne kogemus ülikooli ajal võib anda noorele mõtte tulevikus perearstiks hakata. Lisaks tasub silmas pidada ka neid praktikante, kes on pealtnäha oma erialavaliku juba ära teinud, sest mõtted võivad ajas muutuda, nagu juhtus ka dr Kamsi endaga.