MIDA ARSTID TEILE PÄRISELT KA EI RÄÄGI 4. OSA | Arstide lemmikud ja nende privileegid Le Vallikivi kolumn (1)

Autor: Le Vallikivi, perearst

Kui eelmisel korral jagasime perearstide kogemusi nende antilemmikute teemal, siis sel korral uurisime perearstidelt seda, kas neil on oma patsientide hulgas lemmikuid. Kui jah, siis mis põhjusel on need inimesed doktori poolehoiu pälvinud ja kas see toob kaasa erikohtlemist ja privileege? Kas on üldse olemas välised ja sisemised parameetrid selleks, et perearst tunneks ennast mingi patsiendiga eriti mugavalt ja rõõmsalt, ning päev, mil see patsient uksest sisse astub, on üleni päikest täis?

„Vastiku patsiendi“ küsimustikust selgus, et tegelikult piisab patsiendil normaalseks läbisaamiseks perearstiga väga primitiivsetest asjadest: enese pesemisest, viisakusest, kaasamõtlemisest ning õigel ajal tulekust ja minekust. Lisaks muidugi ka mitte-psühhopaat olemisest, aga paraku inimene ise ei saa eriti valida, kas tal on antisotsiaalsed isiksuseomadused või mitte – ühel inimesel sajast need paratamatult puhtstatistiliselt siiski on. Ehk siis normaalseks läbisaamiseks piisab täiesti ka sellest, et patsient ei simuleeri, ei manipuleeri ega agraveeri, kui üht lahket vastajat tsiteerida.

Seekordne fookus on aga hoopis vastupidine: millised on hoopis need inimesed, kes on arsti jaoks enam kui normaalsed? Kes on need erilised inimesed, kes panevad perearsti särama ja rõõmustama selle üle, et ta on valinud maailma parima ameti? Ja kas arsti lemmik toob kaasa ka mingeid erisoodustusi?

Peab tõdema, et kui oma antilemmikutest olid perearstid väga varmad kõnelema ja hinge pealt ära rääkima, siis lemmikute teema tundus doktoritele vähem kaasahaarav. Vastajaid oli sel korral 186 asemel 78.

Ja mis veelgi igavam – võrreldes „vastiku patsiendi“ küsimustikuga tõmbas veelgi enam doktoreid suu kriipsuks ning väitis, et kohtleb kõiki patsiente võrdselt ning kellelegi mingeid privileege ei paku ehk naeratuse, loa mobiilile helistada või pikemad vastuvõtud saavad kas kõik või mitte keegi.

Arstid hindavad patsientides lihtsaid, sooje ja inimlikke omadusi

Siiski olid osad doktorid nõus möönma, et teatud omadused on neile patsiendi puhul meeltmööda, ja oma lemmikpatsientide isikuomadusi kirjeldama. Selgus, et ka siin ei ole miskit erilist ega keerulist, vaid nii nagu tavalised inimesed, hindavad ka arstid oma patsientides lihtsaid, sooje ja inimlikke omadusi.

Kõige enam tekitab arstides poolehoidu see, kui patsient on alati kena ja lahke kogu personaliga ning ei hoia oma pühapäevanägu ainult doktoritega suhtlemiseks, vaid on kena ka õdede, registraatorite ja koristajatega ning on nii seest kui väljast ilus inimene.

Veelgi enam liigutab arste see, kui inimlik headus on kogumiks kasvanud ja paljunenud ehk siis päeva teevad rõõmsaks inimesed, kelle kogu perekond on tore ja nende suhted on ilusad kõrvalt vaadata – üldse võiksid kogu maailma inimesed sellised olla. Eriti sellises ärevas, närvilises, ettearvamatus ja kurjas maailmas, kus me praegu elame. Tugevus ja hoolimine pälvivad imetlust.

Ootuspäraselt väga oluliseks pidasid doktorid seda, kui patsiendil on hea huumorimeel, umbes veerand arstidest veel ka seda, kui see hea huumorimeel kaldub musta huumori valdkonda. Kuivõrd arstid ju on ka ise pigem kurikuulsad oma süsimusta huumorimeele ning tavateadvuse jaoks võigaste haiguse-, surma-, kehaeritiste- ja laibanaljadega, siis on see vägagi arusaadav, kui hinnas on inimomadused, mis võimaldavad tasakaalustada sellist tõsisevõitu valdkonda nagu meditsiin.

Samavõrra huumoriga köidavad arste ka teised intellektuaalsed omadused, nagu avar silmaring ja muidu huvitav isiksus.

Huvitaval kombel tuli välja see, et rohkem kui haigus või meditsiinialaste teadmiste olemasolu ise, mõjutab arsti positiivset hoiakut patsiendi suhtumine oma haigusse. Ehk siis arstlikku austust tekitab see, kui patsient ise suhtub oma haigustesse nende tõsidusest olenematult väärika stoilisusega ega lase haigustel oma elu täie rinnaga nautimist segada. On inimesi, kelle jaoks on ka viiruslik nohu, põlvekedra paistetus ning kõhuussid mitte kiirelt iseparanev ja/või hästiravitav haigus, vaid üks lõpmatu saatuse nöök ja kannatuste rada. Ja on inimesi, kes suudavad näiteks organsiirdamise, kauakestva kasvaja ravi või kümne koos esineva kroonilise haigusega olla elurõõmsad, inspireerivad seiklejad.

See, et patsient suudab hästi kaasa rääkida meditsiiniteemadel ja on kursis omaenda haiguse, ravimite ja eluviisialaste soovitustega, on arsti jaoks samuti küllalt oluline. Eraldi tõid mitmed doktorid välja selle, et meeldiv patsient võtab ise vastutuse oma tervise eest ning saab aru, et tervise puhul on oluline just tema enda tegevus või tegevusetus. Tervisesuunalise tõhusa tegutsemise juures on meedik vaid toetaja ja nõuandja. Meedikute soovitused on üldjuhul väärtuslikud, neid ei jagata põhjuseta ning niisama eiramiseks.

Väga hinnatakse ka seda, kui patsiendil on hea haigustaju. Eriti näiteks vaimse tervise valdkonnas, kus mõnikord on ka arstil keeruline vahet teha, kas tegemist on kehalisest hädast tingitud kaebusega või mängib vingerpussi hoopis psüühika. Siis on väga tore, kui selline patsient, kes tuleb kummalise probleemiga, on juba enne vastuvõttu arvestanud võimalusega, et mõlemad variandid, nii psüühiline kui somaatiline põhjus, on võimalikud, kuna „ta on väga ärev ja kaldub endale probleeme välja mõtlema“.

Samas jäid lemmikute pingereas suhteliselt tagumisse otsa meditsiiniliselt keerulised parameetrid. Nii see, kui patsient põeb mõnd eriti põnevat haigust või kui ta põeb haruldast haigust, mille diagnoosimine on olnud tema arsti professionaalse karjääri helgeim hetk, ei anna patsiendile alust loota, et temast on saanud igaveseks doktori lemmikpatsient.

Mõnikord võivad arsti lemmikpatsiendiks saada ka veidi eripärased inimesed. Näiteks ei jäta doktoreid sugugi puutumata nn paha poisi sündroom ja lemmikpatsiendiks osutub inimene, kes on veidi paharetlik, aga tasakaalustab seda ääretu inimlikkuse ja aususega. Või siis näiteks saab määravaks patsiendi ülim viisakus, mis on justkui pärit esimese vabariigi ajast. Samuti pole haruldased juhtumid, kus arsti lemmikpatsiendiks saab isik, kes meenutab mõnd armsat sugulast (allakirjutanul on sügav nõrkus pätsuaegsete nutikate vanaprouade suhtes, kes meenutavad talle tema kadunud vanaema). Samuti on tore, kui vastuvõtule ilmuvad tegelased doktori lemmikraamatust. Näiteks päästab alati päeva väike My või Sammalhabe.

Sarnane maailmavaade lähendab samuti enam kui erinev. Kuigi see ei pruugi ravisuhtes pikki aastaid päevakordagi tulla, on mõnikord tõepoolest ka arsti ja patsiendi suhtluses teatav tähendus isegi konservatiiv-liberaal teljel, rääkimata siis võimalustest erimeelsuseks näiteks ökonats-tavainimene või uhhuu-uskumus-teaduspõhisus polaarsusi silmas pidades.

Mingil põhjusel jäi lemmikpatsiendi omaduste pingereas viimaseks patsient, kes tundub luuleline, õrn ja kaitsetu – mille puhul kahtlustaks, et pigem realistidena on arstid väga humanitaarsete omadustega patsientide suhtes natuke ebalevad.

Mõned tsitaadid

„Minu lemmikpatsient tuleb alati hea tujuga, ei raiska arsti aega ebamäärase jutuga; teab, mis ja kuidas algas, mis hetkel mureks, kuulab arsti juttu vahele segamata, on koostöövalmis ja samas avaldab julgelt ka oma nägemust. Käib nii palju kui vaja ja samas nii vähe kui võimalik.“

„Lemmikpatsiendiga tekib arsti ja patsiendi vahel teatav keemia, mis soodustab rõõmu ja rahulolu tööalaste teadmiste jagamises ja kogemuste saamises.”

„Lemmikpatsient on rõõmsameelne, avatud, aus, koostöövalmis, inimlik ja heatahtlik. Saab aru, et arst ei ole kuldkalake, ja võtab endast sõltuva eest vastutuse. Lemmikuid on palju, aga juhtivaks tooniks on nende elujaatav ja -rõõmus hoiak. Igati inspireerivad on eakamad inimesed, kes vaatamata eluraskustest ja kroonilistest haigustest säravad nagu päike, leiavad rõõmu väikestest asjadest, liiguvad nii palju kui võimalik ja on suure tänumeele ja avatud südamega.”

„Eriti meeldivad need patsiendid, kes mõistavad, et ravi pole ainult ravimid ja on valmis endaga vajadusel vaeva nägema. Need edulood, kes vähendavad suitsetamist, alkoholi tarbimist jne. Ja minu vaieldamatu nõrkus on beebid!“

„Mulle teeb alati heameelt, kui patsient korduvalt kohtumisel annab infot, kui varasemalt üks või teine nõuanne või ravi (järelikult ta kuulas ja ka usaldas) on andnud talle olulist enesetunde paranemist. Mõnus patsient ei nooguta arsti infot kuulates peaga, jättes mulje, et kõik arusaadav, kuid järgmisel korral selgub, et kogu jutt on läinud tühja ja pead hakkama otsast peale. Ta ei vaidle ega „eksamineeri“ arsti teemadel, millest ise ei tea midagi. Jagades nõuandeid ei leia koheselt argumente, miks pakutu talle ei sobi.“

„Ühes peres on raske puudega laps. Vanemad on väga aktiivsed kohalikus puuetega lastevanemate rühmas, ühiskonnas üleüldse – alates haruldasest haigusest intervjuust lõpetades pöördumisega suurte ketipoodide poole, et oleks istekohaga ostukäru ka suuremale lapsele (Selver on muide seda ka reaalselt teinud). Alati rõõmsameelsed, väga viisakad, märkavad teiste inimeste tööd. Vv koostöö on perfekte, kui vaja last hoida, siis hoiavad ka. Iga köh-möhiga ei tülita. Kogu perekond on ilusti vaktsineeritud. Ma imetlen neid vanemaid.“

Pisut hirm tekkis doktori pärast, kes kirjutas, et tema lemmikpatsient on see, kes tulemata jätab. Loodan väga, et see oli vaid ajutine misogüüniahoog. Kokkuvõttes võib siiski tõdeda, et perearstid on väga õnnelikud arstid, sest neil on niivõrd palju niivõrd toredaid patsiente ja kunagi ei hakka igav.

Millised privileegid tagab lemmikpatsiendi staatus?

Mis on siis need asjad, mida arstid oma lemmikpatsiendiga teisiti teevad kui tavaliste patsientidega, ilma et see juba imelik käitumine poleks? Nagu üks perearst kenasti sõnastab: „Ma ei oskaks kuidagi mingit „paremat meditsiini“ välja mõelda nende jaoks, nagunii püüan kõigiga anda nii palju, kui oskan ja neile parimaks pean.“ Ja teine: „Püüame alati jääda professionaalseks, et kõigile jaguks seda abi ja tähelepanu, mida nad vajavad.“

Niisiis ei premeeri suur osa vastanuist üldse kedagi, vaid niikuinii proovib igaühele parimat lahendust pakkuda. Samas siiski möönab, et kena inimesega, kes mõtleb kaasa, tuleb koostöös ka hea lahendus palju kergemini kätte.

Samuti on nii, et kui on näha, et patsient on motiveeritud ja soovib tõesti enda tervise heaks panustada ning muutusi ette võtta, kutsutakse teda sagedamini vastuvõtule keskusesse, et ta saaks enda jaoks veel võimalikult palju teavet. Peremeedikutel on sel juhul rohkem mõtet vaeva näha.

Erikohtlemise rakendamisel on kõige tavalisem privileeg see, et oma lemmikpatsient proovitakse pigem alati enda vastuvõtule sättida, samal ajal kui teistel patsientidel on suurem tõenäosus kohtuda ka valvearsti, abiarsti, üliõpilase või õega. Samuti tunnevad arstid sellise patsiendi korral enam huvi tema pereliikmete tervise ja käekäigu vastu ning lobisetakse rohkem, ka muudest asjadest peale meditsiini, mis loob hea inimliku kontakti ja koostöö. Lemmikpatsiendile naeratatakse rohkem ja tema jaoks püütakse leida piisavalt aega oma vastuvõtul, mõnikord ka järgmise patsiendi omast lisaminuteid võttes, et ta saaks vastused oma küsimustele ja piisavalt selgitusi.

Veerand vastanuist möönab, et selliste lemmikpatsientide korral proovib doktor alati isiklikult teha telefonikontakti ning vastata isiklikult ja võimalikult kiiresti meilidele. Lemmikpatsienti uuritakse sagedamini erilise põhjalikkuse ja huviga, teda püütakse aidata sujuvamalt liikuma konarlikus meditsiinisüsteemis ja kui on vaja lemmikpatsienti eriarstile suunata, siis on tal suurem võimalus, et ta saadetakse perearsti lemmikspetsialisti poole. Samamoodi nagu oma lemmikkolleege püütakse säästa kiuslikest patsientidest – kellele pigem soovitakse valida eriarst, kellel on kõige kiiremini vabu aegu (khm, mis omakorda ütleb selle arsti kohta üht-teist).

21. sajandil on sellised privileegid, et lemmikpatsiendile proovitakse leida alternatiive valusate ja ebameeldivate uuringu- ja raviprotseduuride korral või et tema soove proovitakse ta silmist lugeda või et arst lepib tema jaoks isiklikult kokku uuringute ja vastuvõttude ajad, pigem ebaharilik.

Oma isiklikku mobiilinumbrit jagab oma lemmikpatsiendile õnneks ainult üks arst kõigist vastanuist.

Väga toredasti kirjutab üks perearstidest, et ta premeerib oma lemmikpatsiente tänamise ja tunnustamisega, kui selleks võimalus avaneb, ning mõtleb neile tänutundega, eriti keerulistel aegadel, sest just lemmikpatsiendid annavad oma heatahtliku olemise ja jaatava hoiakuga põhjust jätkamiseks.

Ehk siis kokkuvõtteks: hea suhe arsti ja patsiendi vahel on tegelikult mõlemale poolele kasulik sümbioos. Parem ravisuhe tagab patsiendile tõenduspõhiselt parema ravitulemuse ning arstil jagub omakorda töörõõmu ja tahtmist oma valitud ametis jätkata.

Järgmisel korral liigume aga taas edasi vastikute patsientidega ja sellega, mida arstid nendega peale hakkavad. Kui Katuse-Karlssoni parimad mõjutusvahendid olid tirriteerimine, figureerimine ja tembutamine, siis arstidel on hoopis teistsugused nipid.