Meriana Maidla inkubatsiooniprogrammist: ei taha mõeldagi, kuidas oleks siis, kui peaks kõike nullist alustama

Autor: Piret Mäeniit, toimetaja

Millal Te esimest korda inkubatsiooniprogrammist kuulsite ja kas seda esialgu ka oma tulevikuplaanidega seostasite?

Inkubatsiooniprogrammist kuulsin esimest korda doktor Taimi Laurilt, kes ühel päeval küsis, kas saaks minuga vestelda. Kuna olen varem doktor Lauriga kootööd teinud, teda asendanud, siis arvasin, et küllap ta soovib taas asendust pakkuda. Vestlusel selgus aga tema plaan pensionile jääda ja soov nimistu mulle kui varem sellega töötanud arstile üle anda. Ta tutvustas mulle inkubatsiooniprogrammi ja palus järele mõelda, kas oleksin sellisest muutusest huvitatud. Algul kõhklesin ja ütlesin ära. Olin seoses Tartu Vanglasse tööle asumisega küll peremeditsiini eriala residentuuri läbinud, kuid oma nimistuga tööle hakata ei olnud mul kunagi mõttes olnud. Doktor Lauril oli siiski visioon oma praksise tulevikust olemas ja tema kutse ei jäänud ühekordseks. Võtsin endale piisavalt aega selle üle mõelda ja jõudsin järeldusele, et kui ma nüüd oma elus tööalaselt midagi ei muuda, siis ilmselt ei tee ma seda enam kunagi. Olen alati töötanud mitmel eri rindel, sest mitmekesine ja väljakutseid pakkuv tööelu tundus huvitav. Teatud vanusesse jõudes aga mõistad, et tempot tuleb aeglustada ja pensionini nagunii samaviisi jätkata ei saa. Nii hakkasingi teise töö kõrvalt vastuvõtte tegemas ning patsientidega tutvumas käima.

Milliseid kõhklusi pidite selle programmiga liitudes ületama ja mis need kahtlused hajutas?

Kõhklesin tõsiselt, kas saan nimistuga hakkama, kas patsiendid lepivad uue perearstiga, kuigi olin varem nende sooja suhtumist kogenud. Lihtsam olnuks teha asendusi, nimistu abiarstina töötada, kuna perearstitöö ei ole ainult meditsiiniline, vaid sellele lisandub palju muid kohustusi ja bürokraatiat. Kuigi mõni kolleeg jagas samu kahtlusi, siis toetasid ja innustasid mind eranditult kõik, kes plaanist kuulsid.

Samuti olid ja on jätkuvalt nimistu pereõed äärmiselt tublid ja asjalikud. Ühe pereõega oleme eelnevalt aastaid nii kiirabis kui ka vanglas koos töötanud. Tema tuli pereõe asendajana sellesse praksisesse enne mind ja nüüd tekkis meil taas võimalus kolleegidena jätkata. Minu toredate pereõdede, doktor Taimi Lauri, tervisekeskuses töötavate perearstide-pereõdede, aga ka teiste kolleegide julgustav ning soe toetus aitas hajutada minu hirmud ja kõhklused. Olen kõigile äärmiselt tänulik!

Mis oli teise perearsti n-ö käealuseks minnes kõige keerulisem ja mis kõige meeldivam?

Muud keerulist väga ei olnud kui vahest ainult see, kuidas leida oma töö kõrvalt need päevad, mil vastuvõtte teha. Oli ikka tõesti logistiliselt keerukas periood, nagu tegelikult kogu mu senine tööelu.

Samas, tunne oli küll teine, kui hakkasin tegema vastuvõtte mõttega, et varsti ehk olengi siin iga päev. Tekkis soov saada täielik ülevaade patsientide haiguslugudest, mitte ainult hetkeprobleemi lahendada. Positiivne oli see, et keerukamaid haigusjuhte / patsientide ravi sain arutada perearstiga, kellel oli kõigist neist hea ülevaade, kuulda tema mõtteid ja nõuandeid.

Väga rõõmustas patsientide soe ja südamlik suhtumine, kui nad said arutleda oma tervisemurede üle ka teise arstiga, kuigi paljud ei teadnud, et võib-olla edaspidi olengi nende uus perearst. On ikka päris hea kuulda ja näha, kui patsient kabinetist lahkudes sulle otsa vaatab, naeratab ja ütleb: „Aitäh, doktor!“ Vanglas kuuleb seda väga harva.

Kas teise perearsti nimistu ülevõtmisel tuli patsientide poolt ette ka tõrkumisi, skepsist?

Tegelikult kulges nimistu ülevõtmine selles mõttes ladusalt, et olin nende patsientidega varem töötanud, osadega olin kokku puutunud haigla EMO-s ja varem aastaid kiirabiarstina töötades erakorralistes juhtumites. Põlva on suhteliselt väike koht, elanikud üldiselt teavad seal töötavaid meedikuid ja varasema kogemuse põhjal nad oma arvamuse ka kujundavad. Minul on väga vedanud, olen saanud endale toreda nimistu ja sealt lahkujaid on olnud vaid seoses elukohavahetusega või loomuliku negatiivse iibega.

Kas soovitate inkubatsiooniprogrammi ka kolleegidele?

Tõenäoliselt ei oleks ilma inkubatsiooniprogrammita mul nimistu ülevõtmiseks huvi tekkinud isegi siis, kui oleks lihtsalt kuulutatud välja konkurss. See on ikkagi suurepärane võimalus ennast proovile panna ja jõuda äratundmisele, kas oled üldse valmis hakkama seda vankrit vedama. Sa saad võtta üle töö, mille kogemustega perearst on eelnevalt ära teinud, toimiva praksise, mille teine perearst on juba üles ehitanud, ja see perearst on valmis kõike seda sinuga jagama, sind õpetama ning aitama – see oli minu jaoks ülimalt tänuväärne. „Lihtsalt tule istu laua taha ja hakka tööle, muretsemata, kuidas üks või teine asi toimima hakkab, sest kõik juba toimib!” – nii ütles mulle doktor Taimi Laur ja nõnda oligi. Ei taha mõeldagi, kuidas oleks siis, kui peaks kõike nullist alustama.

Kui kaugele tulevikku vaadata, siis kas hakkaksite ka ise endale mantlipärijat otsima ja koolitama?

Oma kogemust arvestades teeksin seda kindlasti. Ei julge vanust pakkuda, millal, aga pensionile minekut aastatepikkuseks ma venitama ei hakkaks. Samuti ei tahaks olla selline arst, kel samm ja silm juba ammu töntsid, aga kes ikka oma praksisesse klammerdub. Tahaksin pensionipõlves ka natuke lulli lüüa ja lastelastega olla, võtta endale aega, mil oskan ja saan veel elu nautida.

Austan väga oma praksise eelmist omanikku selle eest, et ta tegi konkreetse otsuse ja selle ka täide viis, jätmata oma nimistut juhuse hooleks. Kuulu järgi naudib ta nüüd tõesti elu, ja soovin talle selles ainult edu.

Just nüüd, mil Teiega inkubatsiooniprogrammist kõneleme, kestab Põlvamaal eriti ulatuslik koroonapuhang. Kas ja kuidas olete suutnud tulla toime vaktsineerimistalgute ja tohutu töökoormusega?

Koormus on tõesti suur, kuid ühisel jõul – olen ju pingelise tööga oma ametis ammugi harjunud – saame hakkama. Kõige enam koormust lisab telefonitöö – vaktsineerimisele kutsutavate läbihelistamine ja patsientide endi kõned, nii et telefon on pidevalt „punane“. Aga sellest hoolimata tuleme toime ja oleme meile seatud kohustused päris kenasti täitnud.

Raskemaks teeb perearstide elu see, et kui koolilaste kiiranalüüsil selgub vajadus laborianalüüside tegemiseks, siis on analüüsile registreerimiseks vaid üks telefoninumber. Kuna see on kõnede rohkuse tõttu sageli kinni, siis helistavad patsiendid meile, aga meie neid analüüse ju ise ei tee. Koroonaviiruse analüüsile registreerimise korraldus vajaks küll paremat lahendust.

Kas inkubatsiooniprogrammil on ka mõni nõrk koht?

Minu meelest on põhjendamatu kuulutada konkurss nimistule, millega programmis osaleja sisuliselt juba töötab, patsiendid on arstiga harjunud, töö sujub ning arst on valmis ka nimistu üle võtma. Mis eesmärgiga seda programmi siis üldse rakendatakse? Mina ka mõtlesin pidevalt sellele, et käin ja kohandan siin ennast uude ametisse, aga pärast konkursil – põmm, ilma! Programm peaks olema ikka eesmärgipärane ja päädimagi nimistu konkursita ülevõtmisega.

Mõne sõnaga ka Teie tööst Tartu Vangla arstina. Vangla meditsiiniosakonna töötajate nimistut vaadates paistab see osakond lausa hiigelsuur. Kui palju on selles koosseisus arste, kui palju õdesid, hooldajaid, muud personali?

Tartu Vanglasse tööle asumine oli samuti juhus, kui soovisin pärast teise lapse sündi oma öötöö koormust vähendada ja pigem päeval töötada. Vangla oli just avatud ja otsiti personali. Kandideerisin ning sain tööle üldarstina. Samas seati seal nõue, et läbitud peab olema ka peremeditsiini residentuur. Lubasin selle ette võtta ja nii ka läks.

Vanglas töötab praegu kolm perearsti osalise koormusega, lisaks ka perearsti kvalifikatsiooniga osakonnajuhataja. Kindlat nimistut kellelgi ei ole, toimuvad igapäevased vastuvõtud, vahel on tööl korraga kõik kolm arsti, vahel üksainus, ning kinnipeetav võib sattuda kord ühe, kord teise arsti vastuvõtule, kui just ei ole pooleliolevat haiguslugu ja on tagasikutse sama arsti juurde.

Õdesid on 22, neist 15 on valvemeedikud ehk erakorralise meditsiini taustaga ja nemad teevad ööpäevaringset valvet, lisaks on veel seitse osakonnaõde ja vanemõde. Õed töötavad enamasti osakoormustega, kuna paljudel on töökoht ka mujal: haiglas, kiirabis. Samuti töötavad meditsiiniosakonnas hambaarst, psühhiaatrid, radioloogiaõde, teatud sagedusega käivad konsulteerimas ja vastuvõtte tegemas infektsionist, üldkirurg, ortopeed, silmaarst, neuroloog, nahaarst, radioloog, günekoloog, kliiniline psühholoog, laborant. Meil on ka oma referent. Personali jagub ja kõigil on käed-jalad tööd täis.

Mis on kinnipeetavatega töötades kõige raskem? Mis Teid selle töö juures paelub?

Kinnipeetavad on tegelikult ju tavalised patsiendid. On olukordi, kus oleme sama patsiendiga kohtunud vastuvõtul nii siin- kui sealpool trelle. Ei saa ju olla erinevat suhtumist olukorras kurjategija-patsient või tavakodanik-patsient.

Väsitav ja tüütu on see, et väga paljud taotlevad arsti vastuvõtule tuleku luba lihtsalt selleks, et liikuda rohkem ringi, esitada oma nõudmisi, näidata kehal üksikuid juhuslikult leitud täpikesi, mis kinnipeetava meelest kindlasti mingit rasket haigust tähendab, ja nõuda igakülgseid uuringuid-analüüse. Või siis otsitakse meeleheitlikult põhjust, et ennast omakasu/hüvede saamise eesmärgil haigemaks tembeldada. Pidevalt peab olema mitu käiku ja mõtet kinnipeetavast eespool, et saada aru, millise eesmärgiga ta kaebusi esitama hakkab ja et jõuaks sellele õigel ajal pidurit tõmmata ning kaebuste laviini peatada. Iga arvamus ja väide, mida ütled või kirja paned, peab olema põhjalikult läbi mõeldud, sest nemad leiavad ka sõnade vahelt asju, mida oled väidetavalt öelnud ning lubanud. Aga on ka mõistlikke kinnipeetavaid ja ka päriselt haigeid kinnipeetavaid.

Kõige rõõmustavam, mis vanglas töötamise üldse võimalikuks teeb ja kõik negatiivsed emotsioonid üles kaalub, on meie suurepärane meditsiiniosakonna kollektiiv! See on fantastiline, millised inimesed seal töötavad ja kuidas nad vaatamata tänamatutele klientidele töötavad. Kõik teevad oma tööd südamega ja pühendumusega ning toetav õlatunne on olemas igal vajalikul hetkel – seda olen vanglas alati tundnud. Nende kolleegidega läheksin kõhklematult luurele ja nende eest oleksin valmis igal võimalikul moel seisma. See on ka põhjus, miks ma ei suuda vanglatööst täielikult loobuda.

Kas Teie oma perest on sirgumas meedikute ridadesse järelkasvu?

Minu vanemat poega meditsiin ei paelu. Kuid ta on öelnud, et annab oma panuse meditsiinile, hoolitsedes sõidukite tervise eest, et ei juhtuks õnnetusi nende tehniliste probleemide tõttu.

Tütar astub pigem vanaema jälgedes, omandades praegu Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis meditsiiniõe kutset. Ta on sellest ametist vaimustuses ja loodetavasti ühel päeval ka töötab meditsiiniõena.

Noorem poeg hakkab alles põhikooli lõpetama, arstiametist on ta heietanud küll, kuid neid paeluvaid ameteid on tema jaoks veel teisigi, praegu huvitub ta pigem ajaloost. Küsib ja uurib küll palju inimese füsioloogia kohta, aga eks elu näitab. Oleksin õnnelik, kui lapsed õpiksid ameti, mis just neile, mitte mulle, tõeliselt meeldib.

Artikkel ilmus novembri Perearstis. Telli ajakiri siit!