Martin Špol: minu maailmavaade ja suundumus sobivad kõige paremini peremeditsiini

Artikkel ilmus ajakirja Perearst 2025. aasta jaanuarinumbris. Perearsti ning teiste ajakirjade tellimusi saab vormistada SIIN.

Milline oli Teie teekond peremeditsiinini ja kes Teid sellel teekonnal inspireeris?

Lõpetasin Tallinna Reaalkooli ning suundusin otse arstiõppesse. Pärast neljandat kursust oli mul selge, et näen end peremeditsiinis. Astusingi otse peremeditsiini residentuuri.

Kui rääkida eeskujudest, siis teisel õppeaastal oli õppekavas peremeditsiini käsitlev õppeaine, mille raames tuli käia kaks päeva vaatlemas perearstikeskuse tööd. Minul sattus see õppeaine täpselt koroonaaega, nii et sain kohal käia ühe päeva. Tookord oli Tartu Maarjamõisa polikliinikus tööl dr Maire Treial, kes jättis mulle väga konkreetse, mitmekülgse ja aruka arsti mulje. Sain aru, et tegelikult ei olegi haiglaarst alati kõige targem, sest perearst teab sind läbi ja lõhki ning oskab sinu terviseteekonda juhtida. Jälgisin dr Treiali tööd ainult kaks tundi ja juba selle põhjal tekkisid mul omad positiivsed järeldused. Tema vastuvõtule tulid inimesed väga hea suhtumisega ja ta oli nende jaoks autoriteet, aga samas ma ei tunnetanud patroneerivat suhtumist.

Pärast nelja aastat põhiõppes õppimist on võimalik minna tööle abiarstina. Mõistsin, et ma ei ole valmis EMO-sse tööle minema, pigem tahtsin proovida esmatasandi meditsiini. Kirjutasin oma kodulähedasse asutusse, Lasnamäe Medicumi – nii jõudis minu tee dr Tommi Ründalini, kes andis mulle hästi tugeva sisendi ja julgustas mind peremeditsiinis jätkama. Tundsin temas ära ennast. Dr Treial ja dr Ründal ongi kaks põhilist inimest, kes on olnud minu eeskujud.

Kõikides oma järgnevates tegevustes ja erialatsüklites olen ma suunanud oma mõtted ja tähelepanu just sellele, mis infot mul peremeditsiinis töötades vaja läheb.

Oma otsust Te kahetsema pole pidanud?

Ei, sest oskan rakendada oma maailmavaadet ja suundumust kõige paremini just peremeditsiinis. Ma näen ennast kõige rohkem siia kuuluvana.

Kuidas hindate residendina seda kogemust, mille olete saanud praktikaga ja residentuuritsüklis?
Valisin residentuuribaasiks Linnamõisa Perearstikeskuse üsna teadlikult – soovisin alustada residentuuri eeskujulikus keskuses, et oskaksin hiljem mujale tööle minnes näha ja lahendada probleemkohti, aidata keskuseid arendada. Mul on siin suurepärane juhendaja, dr Eve Kivistik, kellega meil on väga mõistlik läbisaamine. Ta hoiab mul silma peal ja ma tunnen seda, aga samas laseb ta mul ise tegutseda, analüüsime koos haigusjuhte – paremat kombinatsiooni ei oskagi tahta. Olen nende mõne kuu jooksul siin keskuses kogenud näiteks n-ö arstlikke võite, kui mina väljast tulnud uue ja värske pilguga oskasin näha tervikpilti ja panna diagnoosi keerukatele patsientidele, kes aastaid, isegi võib-olla kümmekond aastat, ei olnud oma probleemile lahendust leidnud.

Aga pean ütlema, et mu ootused teoreetilisele väljaõppele olid residentuuris siiski suuremad. Tulin teadlikult heasse keskusesse, lootes saada suurt teoreetilist tuge, aga reaalsus näitab – seda on teisedki residentuurikaaslased öelnud –, et tegelikult on residentuur pigem iseseisev ja kui sa tahad õppida, siis sa õpid ise.

Mulle tundub, et kui mul ei oleks all Rakvere EMO kogemust ja Kuressaares saadud haiglakogemust, siis ma ei saaks peremeditsiini residentuuris väga hakkama, sest peremeditsiini eriala on neile, kes on julged ja valmis patsienti terviklikult käsitlema. Peremeditsiin võiks olla eriala, millel ei ole küljes sellist silti, et siia tullakse siis, kui mujale ei saa, ja see on n-ö tagavaravariant. Arvan, et mida laiem on eriala, seda targem peab olema ka arst, sest piltlikult võiksid kitsa eriala arstid unustada 85 protsenti oma arstiõppest ja keskenduda sellele 15 protsendile, mida eriala konkreetselt vajab, aga peremeditsiinis seda juhtuda ei saa.

Kas Teil on tunne, et peremeditsiini residentuuril on selline silt küljes?

Teatud seltskondades see kindlasti nii on. Aga selle sildi loome ka ise, näiteks kuuenda aasta praktikaks võib valida ükskõik millise keskuse ja juhendajaks ükskõik millise arsti. Hea näide on mu kursusekaaslane, kes on tugeva sisemeditsiini huviga. Ta ei astunud praegu residentuuri ja ta ei taha töötada esmatasandil, sest sai sealt põhiõppes halva kogemuse. Ta töötab kahes EMO-s osalise koormusega ja arvab, et saab seal rohkem kvaliteetset kogemust, mille najal edasi liikuda. Talle küll pakutakse esmatasandil tööd, aga ta keeldub sellest. Ühelt poolt on see nukker, aga teisalt näitab see selgelt, et perearstiabi kvaliteet ei ole kõikjal ühtlane.

Mis on need õppetunnid, mida Linnamõisa Tervisekeskuse kogemusest tööellu kaasa võtate?

Linnamõisa Tervisekeskuse kogemusest võtaksin kaasa julguse ise patsienti käsitleda. Teisalt tuleb veel õppida piiri seadmist patsiendiga – kus lõpeb aktiivne jälgimine ja kui laiaks on mõistlik tervikpilti viia. Vahepeal oli mul koormus üle pea ja ma tundsin, et käsitlesin korraga liiga mitut keerukat patsienti, eks esialgu see ongi raske.

Linnamõisa Tervisekeskus on väga hea eeskuju personali hoidmises, eriti just pereõdede hoidmises. Siin on juhatuses arstid, kes saavad aru, et kui õed ei ole motiveeritud või puhanud, siis on neil endil selle tulemusena rohkem tööd laual. Murekoht on minu silmis see, et arstid kipuvad siin tööd koju kaasa võtma.

Olete noorte perearstide esindaja Eesti Perearstide Seltsi juhatuses. Mis on seal Teie eesmärk ja tegevused?

Mind valiti EPS-i juhatusse noorte perearstide esindajaks septembris. Teati, et ma olen tugev peremeditsiinihuviline ja et ma olin juba põhiõppes võtnud plaani peremeditsiini õppima tulla. Minu mandaat EPS-is kestab kaks aastat ja selle aja ma olen Tallinnas, seega ma saan EPS-i tegemistest hästi osa võtta. Lisaks olin ma noore arstina valmis seltsi juhatuses olevate peremeditsiinikorüfeedega läbi käima. Kaks minu eelkäijat põlesid läbi, seega tulin ma natukene sellisele põlevale kohale. Minu EPS-i juhatuses olemine on veel algusjärgus ja praegu on olnud mul tegemist kõige uue avastamisega.

NOPE juhatuse ootus mulle on, et ma annaksin edasi NOPE juhatuse sisendit. Väga paljudel teemadel meil mõtteid ei ole, sest NOPE juhatuse liikmed käivad enamasti residentuuris ja neil on palju muid muresid lahendada, mis noori arste puudutavad. Lisaks saan ma ise nendeni viia küsimusi, mida pean vajalikuks.

Samuti on EPS-is mul kohustus tagada, et igas EPS-i töörühmas oleks mõni noor esindaja. See on tegelikult keeruline.

Kas EPS-is on teemasid, mis on just noortele aktuaalsed?

Noorteteemad eraldi ei ole EPS-i fookus. Üks algatus oli küll, kuhu Elle-Mall Sadrak mind kaasas – arstiteadusüliõpilaste selts tahab teha abiarstide koolitust, mis oleks suunatud just perearstipraksises töötamiseks, ning sooviti, et annaksin sinna sisendit. Veel käisin rääkimas peremeditsiini residentuuri karjääripäeval.

Ma tunnen, et minu arvamust võetakse kuulda. Näiteks tahtis sotsiaalministeerium sisendit ravimiseaduse muutmisele, teemaks apteekrite õiguste laiendamine. Andsin sinna korraliku sisendi ja üsna samad mõtted jõudsid ka tervikdokumenti.

Mis on NOPE-s praegu käsil?

NOPE-s on praegu kõige aktuaalsemalt käsil see teema, et NOPE tahab luua rühma aktiivsetest residentidest ja noortest perearstidest, kes aitaksid korraldada üritusi ja lööksid neis kaasa. Praeguseni on olnud nii, et kõike teevad ja korraldavad viis juhatuse liiget, aga seltskond võiks selles pildis olla suurem.

Kahe aasta pärast toimub Eestis Euroopa Noorte Perearstide Ühenduse (European Young Family Doctors Movement, EYFDM) foorum, tegeleme selle korraldamisega. Ja kunagi ei kaota aktuaalsust residentuuri parandamine ja selleks vajaliku info andmine, NOPE-l on regulaarselt õppetooliga sellel teemal kohtumised. NOPE loodi eesmärgiga tuua kokku noori. Näen, et mul on suurem tõenäosus leida sealt kaasamõtlejaid, kellega koos midagi asutada.

Natukene Teie tulevikuplaanidest. Kas plaanite tulevikus minna tööle pigem maale või linna?

Ideaalis ma sooviksin olla maapiirkonnas tervisekeskuse üks juhtidest. Näen, et üksikpraksis ei ole noore perearsti eelistus. Samas on mul tunne, et kohati pelgavad perearstid grupipraksises teisi ja kipuvad kas siis raha tõttu või muul põhjusel eelarveliselt lahku lööma. Tervisekeskuse positiivsed küljed on minu jaoks näiteks asenduste ja õdede spetsialiseerumise võimalikkus. Töötajate mõttes koondab see kokku hulga esmatasanditöötajaid, kes saavad üksteist toetada, asendada ja pakkuda enam teenuseid kui lihtsalt perearstiabi ja pereõeabi. Samuti on neil võimekus avada kaugemas piirkonnas filiaal, et pakkuda tuge kaugema piirkonna praksisele. Seda on praegu vähe näha, kuid selles suunas liigutakse – ka EPS-is on aru saadud, et see on vajalik. Arvan, et tervisekeskus on praegu patsiendile kõige mõistlikum valik.

Tervisekeskuse tahaksin ma luua nii, et võtaksin kaasa veel noori perearste. Noored tulevad praegu tööle uute ideede ja lähenemistega. Selliselt on asja keeruline teostada, et lähed üksiku noorena tervisekeskusesse, kus on mitmeid pensionieelses eas perearste, kes on juba väljakujunenud rutiiniga, ja hakkad siis midagi uut looma. Lisaks on nende patsientuur harjunud eelmise perearsti käekirjaga. Pigem tundub lihtsam ja loogilisem kõike tervikuna muuta.

Miks just maapiirkond?

Üks asi, mida noortele võib-olla väga ei räägita, on see, et maal elamine ja töötamine ei pruugi olla väga kulukas – tegutsemiskohaga seonduvad kulud on potentsiaalselt madalamad, samuti on väiksemad üldised elamiskulud. Tegelikult tundub mulle, et rahaliselt nii pigem võidab ja kokkuvõttes teed sama tööd. Probleem on muidugi see, et siis sa ei saa suure linna hüvesid ega kasutada neid teenuseid, mida Tallinn pakub.

Mis on need n-ö präänikud, mis viiksid tööle maapiirkonda?

Peamine on selgitustöö, aga loomulikult ka keskkonna loomine – et noorel oleks maal midagi teha, hooned oleksid renoveeritud ja tagatud oleks hea logistiline side suurema kohaga. Need on kõik kohaliku omavalitsuse vastutusalad.

Minu jaoks ei oleks präänik see, kui kohalik omavalitsus võtab administratiivsed ülesanded kõik enda kanda. Jah, paljud tahaksid teha ainult kliinilist tööd, aga minusuguseid, kes tahaksid tegelikult ise tervisekeskuse rahavoogu reguleerides pakkuda patsiendile mitmekülgsemat abi, on ilmselt teisigi.

Millised on Eesti peremeditsiini head ja vead?

Eesti peremeditsiini tugevus on kindlasti pigem hea töökeskkond, selle all ma mõtlen tööatmosfääri ja inimestevahelisi suhteid. Suur pluss on tugev erialaühing, ka noortel on eraldi ühing. Samuti on tugi üksteisele väga suur.

Murelapsed on mõned piirkonnad, eelkõige Ida-Virumaa. Arutasime seda EPS-i koosolekul ning plaanime minna sinna füüsiliselt kohale ja otsida arstidega kontakti. Ida-Virumaal toimetatakse väga omamoodi ning seal on vanad väljakujunenud ahelad, kuidas mingeid uuringuid ja asju tehakse. Meie eesmärk on, et sealsete perearstideni jõuaksid uudse käsitluse mudelid.

Ühelt poolt on minu jaoks peremeditsiini positiivne külg see, et kui ma residentuuri lõpetan, siis saan ise valida, kuhu edasi lähen, sest igal pool on nõudlus. Aga samas on see ka probleem, sest puudub turvatunne, et keegi sind vajadusel asendada saab. Üks murekoht on, et kogu aeg lisatakse esmatasandile juurde kohustusi, kuid rahalisi vahendeid selleks ei eraldata.

Lõpetuseks, mida arvate erameditsiinist?

Kuna me elame ikkagi turumajanduses, siis siin toimuvad asjad, mida turg ise kujundab – kui meil on riiklikus meditsiinis defitsiit, siis seda auku täidavad need, kes oskavad paremini kohanduda. Ehk sisuliselt need, kes on suunitletud raha teenima. Kuna nad oskavad seda hästi, siis nad leiavad ka lahendused.

Tegelikult tahaks loota, et praegune süsteem jääb laias laastus toimima. Arvan, et erameditsiinil on tavameditsiini kõrval oma koht. Erameditsiin võiks mängu tulla siis, kui patsient arvab, et riiklikus tervishoiuasutuses ei uurita teda piisavalt, ning ta soovib teisest arvamust või kui ta tahab kiiret lahendust oma probleemile või eelistab ise mingit uuringut, protseduuri teha tasulises kliinikus. See valikuõigus peab inimesele jääma, et ta saaks ennast uurida nii palju, kui tahab. Teine küsimus on muidugi see, et kui patsient laseb kõik need uuringud teha, siis kes need talle ära tõlgendab? Erameditsiini poole pöördumisel peaks seal toimuma patsiendi terviklik käitlus, mitte üksikud sekkumised paralleelselt riiklikult rahastatud abiga.

Aga erameditsiin ei tohiks minu arvates minna sinna, kus see oleks inimese ainus valik, sest erameditsiini suunitlus on ikkagi kasum. Vastukaaluks näiteks minu suunitlus arstina, kes soovib riikliku rahastusega praksist luua, on olla kuluefektiivne.

Samuti tasub siinkohal mõelda ennetusele läbi inimese kogu elukaare. Pilt perekonnast ja inimesest tekib perearstil kümne aasta jooksul, aga erameditsiinis ei teki seda kunagi.

Üks kurb tendents, mida näen oma kursusekaaslastel ja teistel noortel arstidel, on see, et nende esimene töökoht koodiga arstina kipub olema erameditsiinis. Suhtun sellesse väga halvasti, sest erameditsiin on koht, kus teenida lisatulu. Sinna tööle minnes võiks meedik olla oma ala spetsialist ja pakkuda patsiendile tervishoiumaastikul alternatiivi. Aga pakkuda inimesele tasulist teenust tema enda raha eest olukorras, kus sa tuled alles arstiteaduse õppekava lõpetanuna ja sul puudub oluline kliiniline kogemus ... Minu jaoks on see moraalne küsimus. Arvan, et nii kipuvadki tekkima otsused, kus eras antakse patsiendile kergekäelisemalt näiteks juhiloa tõend või antibiootikumiretsept – inimene tuli ju oma raha eest teenust saama. Sedasi tekibki vale mulje, et riiklik meditsiin on koht, kus patsient midagi ei saa, kus ollakse kitsid ja kus uuringufond on alati ületäidetud.

Curriculum vitae

Sünniaeg:

• 12.03.1999

Hariduskäik:

• 2024– Tartu Ülikool, peremeditsiini residentuur
• 2018–2024 Tartu Ülikool, arstiteadus
• 2015–2018 Tallinna Reaalkool

Töökogemus:

• 2022–2023 Rakvere Haigla, erakorralise meditsiini osakonna abiarst
• 2022 Medicumi Perearstikeskus, abiarst
• 2021–2022 COVID-19-ga patsientide andmete sisestamine RedCap keskkonnas, teadustegevus Ida-Tallinna Keskhaigla patsientide kohta
• 2021 Eldred OÜ, COVID-19 testija ja abiõde

Praktikatsüklid:

• Kuressaare Haigla, Medicumi Perearstikeskus, Tervisekassa

Kuulumine organisatsioonidesse:

• Eesti Perearstide Selts
• Eesti Noored Perearstid